Tuesday, August 27, 2013

Fassaad

Proovisin, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Kustutasin kõik ära. Oli üks hirmus pühapäev, aga ma ei jaga seda.

Metsik tuli kunagi minu juurde nii, et tahtsin Kedagi Teist, aga soovitati võtta parem, seesama Metsik. Kedagi Teist tahtsin tema ema pärast, keda ma väga armastasin. Siiani... kuigi mujal kui pildil pole teda enam iialgi võimalik näha. Pühapäeval selgus, et enam pole ka Kedagi Teist. Sooled olid keerdu läinud ja ta suri piineldes, enne kui jõuti minekule kaasa aidata. Ta oli tore hobune, niipalju kui teda üldse näha sain, ja ta kripeldas mul pidevalt hinges. Tema jäi justkui ilma sellest, mida pakkusin oma uuele valikule. Ja minu uus valik... pidi kannatama mu mõtteid, et äkki ma valisin valesti.


Paar hetke viimastest aegadest.

Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...

Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.

Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.

* * * * *

Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?

Wednesday, August 14, 2013

Assotsiatsioonid

On teada, et mälestused sündmustest tulevad kõige paremini meelde mingis sarnases olukorras. Kui katsun männipuu heledat koort, meenub lapsepõlve koduhoovi liivahunnik, mille taga oli puust plank ja männid, mille küljest sai tirida laastukesi. Vaade on alati vasakult poolt ja päikesepaisteline. Kui mängin minesweeperit, siis meenub kooliaeg, kui üks klassikaaslane imestas, et tegin seda ainult vasakuga klõpsides. Nüüd teen ammugi mõlemaga, sest muidu ei saa head aega ja tüütu oleks ka, aga näed, ikka meenub. Kõige tüütum seostest on see, kui telfis bubble shooti mängin ja Kadri T. tuleb. Iga kord. Võibolla üks teine päev mõtlen välja, et miks.

Oleme nüüd kaks korda hobustega voorekal käinud. Sellised rajad, et kasvõi nuta. Miks nad ei või kusagil talli juures olla! Esimene kord oli mõne kangema tõusu või languse ees täitsa kahtlus, et kas ikka saab üldse hakkama. Aga sai, kuigi võttis ähkima. Esimene kord oli ühel tõusul lakamaitse suus, aga rohkem pole seda juhtunud, on hakanud kaelaga kaasa töötama. Tõusude-langustega rada paneb mootori täiega käima. Üks jalgrattur pakkus, et teeksime äkki võidu, ise ähkis samal ajal vändates päris ägedalt. Ülesmäge võidaks kindlalt hobune! Alla ma eriti kiirelt veel ei julge, erinevalt näiteks Kaasiku Ervist, kes allamäge kapates veel igati korraliku jalavahetuse suudab teha. Mulle teeks juba rõõmu, kui hobune läheks absoluutselt igale poole, kuhu tahan. Näiteks üle klobiseva silla või läbi kahtlase oja. Kuna ma neid kumbagi pole proovida saanud, siis võibolla ta juba lähekski! Hahhaa, ah et kas ma klarnetit oskan mängida? Ei tea, pole kunagi proovinud (tegelikult olen korra küll ja sain prääksu välja meelitatud).

Õudne, kui unevõlas ma viimasel ajal olen olnud. Vabu päevi on nii vähe, viis nädalavahetust jutti on muudkui üritused. Lemmiküritus on magamine. Jama ainult, et järjest tihemini taipan unes, et on uni. Ma lähen ju tavaliselt magama nagu kinno, et noh, mis seekord näidatakse. Aga kui oled taibanud, et on uni, siis pead nagu ise režissööriks hakkama. Olen siis elevandi välja meelitanud eimillestki ja seina lakkunud, et teada saada, mis maitse sel on (pole erilist, ainult krobeline), vett katsunud, et kas on külm (ei iialgi), autoga tee pealt lendu tõusnud, sest miks peaks end maaga piirama, mööda majaseina üles roninud ja akendest sisse vahtinud, kõrgustest kukkumist mitte kartnud (sest unes ju ei saa midagi hullu juhtuda), aga, aga, ... Mis ma seal siis päriselt tegema peaksin? Ilmselt saaksin kõike, aga kui ma tean, et see pole päris, siis ei tundu millegi tegemine üldse oluline.

* * *

Võistlused  läksid hästi, isegi kui skoor seda ei kinnita. Hobune teeb täpselt nii palju, kui ma talt nõuan. Olen lihtsalt pehmo. Näiteks tegime ükspäev intensiivsemalt külgliikumisi. Hästi hea harjutus on sääre eest ja siis kohe otsa küljendus vastaspoole -- nii on tasakaal just õigel pool. Järgmine päev tegin vetikaga (taevast tuli vett nii et polnud enam alumisel ja ülemisel poolel vahet) kiirelt sadulata ja ta reageeris ikka eelmise päeva moodi, oli selline püüdlik ja tundlik. Rõõmustasin ja kahju oli ka -- ma ei usu, et enesega väga rahul olev hobune viitsiks nii. Kurb ta tegelikult ju ka pole, miks muidu koplis ikka veel vastu tuleb ja boksis söömise pooleli jätab ja uksele sätib, kui varustust otsa laon...

"Why do you have to be so f***ing negative?!" arutles J pooleldi endamisi. "Maybe you're looking at the wrong end of the battery," oli M kommentaar, ja see oli pagana hästi öeldud.