Metsik tuli kunagi minu juurde nii, et tahtsin Kedagi Teist, aga soovitati võtta parem, seesama Metsik. Kedagi Teist tahtsin tema ema pärast, keda ma väga armastasin. Siiani... kuigi mujal kui pildil pole teda enam iialgi võimalik näha. Pühapäeval selgus, et enam pole ka Kedagi Teist. Sooled olid keerdu läinud ja ta suri piineldes, enne kui jõuti minekule kaasa aidata. Ta oli tore hobune, niipalju kui teda üldse näha sain, ja ta kripeldas mul pidevalt hinges. Tema jäi justkui ilma sellest, mida pakkusin oma uuele valikule. Ja minu uus valik... pidi kannatama mu mõtteid, et äkki ma valisin valesti.
Paar hetke viimastest aegadest.
Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...
Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.
Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.
* * * * *
Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?
Paar hetke viimastest aegadest.
Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...
Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.
Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.
* * * * *
Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?
No comments:
Post a Comment