Assotsiatsioonid

On teada, et mälestused sündmustest tulevad kõige paremini meelde mingis sarnases olukorras. Kui katsun männipuu heledat koort, meenub lapsepõlve koduhoovi liivahunnik, mille taga oli puust plank ja männid, mille küljest sai tirida laastukesi. Vaade on alati vasakult poolt ja päikesepaisteline. Kui mängin minesweeperit, siis meenub kooliaeg, kui üks klassikaaslane imestas, et tegin seda ainult vasakuga klõpsides. Nüüd teen ammugi mõlemaga, sest muidu ei saa head aega ja tüütu oleks ka, aga näed, ikka meenub. Kõige tüütum seostest on see, kui telfis bubble shooti mängin ja Kadri T. tuleb. Iga kord. Võibolla üks teine päev mõtlen välja, et miks.

Oleme nüüd kaks korda hobustega voorekal käinud. Sellised rajad, et kasvõi nuta. Miks nad ei või kusagil talli juures olla! Esimene kord oli mõne kangema tõusu või languse ees täitsa kahtlus, et kas ikka saab üldse hakkama. Aga sai, kuigi võttis ähkima. Esimene kord oli ühel tõusul lakamaitse suus, aga rohkem pole seda juhtunud, on hakanud kaelaga kaasa töötama. Tõusude-langustega rada paneb mootori täiega käima. Üks jalgrattur pakkus, et teeksime äkki võidu, ise ähkis samal ajal vändates päris ägedalt. Ülesmäge võidaks kindlalt hobune! Alla ma eriti kiirelt veel ei julge, erinevalt näiteks Kaasiku Ervist, kes allamäge kapates veel igati korraliku jalavahetuse suudab teha. Mulle teeks juba rõõmu, kui hobune läheks absoluutselt igale poole, kuhu tahan. Näiteks üle klobiseva silla või läbi kahtlase oja. Kuna ma neid kumbagi pole proovida saanud, siis võibolla ta juba lähekski! Hahhaa, ah et kas ma klarnetit oskan mängida? Ei tea, pole kunagi proovinud (tegelikult olen korra küll ja sain prääksu välja meelitatud).

Õudne, kui unevõlas ma viimasel ajal olen olnud. Vabu päevi on nii vähe, viis nädalavahetust jutti on muudkui üritused. Lemmiküritus on magamine. Jama ainult, et järjest tihemini taipan unes, et on uni. Ma lähen ju tavaliselt magama nagu kinno, et noh, mis seekord näidatakse. Aga kui oled taibanud, et on uni, siis pead nagu ise režissööriks hakkama. Olen siis elevandi välja meelitanud eimillestki ja seina lakkunud, et teada saada, mis maitse sel on (pole erilist, ainult krobeline), vett katsunud, et kas on külm (ei iialgi), autoga tee pealt lendu tõusnud, sest miks peaks end maaga piirama, mööda majaseina üles roninud ja akendest sisse vahtinud, kõrgustest kukkumist mitte kartnud (sest unes ju ei saa midagi hullu juhtuda), aga, aga, ... Mis ma seal siis päriselt tegema peaksin? Ilmselt saaksin kõike, aga kui ma tean, et see pole päris, siis ei tundu millegi tegemine üldse oluline.

* * *

Võistlused  läksid hästi, isegi kui skoor seda ei kinnita. Hobune teeb täpselt nii palju, kui ma talt nõuan. Olen lihtsalt pehmo. Näiteks tegime ükspäev intensiivsemalt külgliikumisi. Hästi hea harjutus on sääre eest ja siis kohe otsa küljendus vastaspoole -- nii on tasakaal just õigel pool. Järgmine päev tegin vetikaga (taevast tuli vett nii et polnud enam alumisel ja ülemisel poolel vahet) kiirelt sadulata ja ta reageeris ikka eelmise päeva moodi, oli selline püüdlik ja tundlik. Rõõmustasin ja kahju oli ka -- ma ei usu, et enesega väga rahul olev hobune viitsiks nii. Kurb ta tegelikult ju ka pole, miks muidu koplis ikka veel vastu tuleb ja boksis söömise pooleli jätab ja uksele sätib, kui varustust otsa laon...

"Why do you have to be so f***ing negative?!" arutles J pooleldi endamisi. "Maybe you're looking at the wrong end of the battery," oli M kommentaar, ja see oli pagana hästi öeldud.