"Mina seda mängu enam ei mängi!" (nohiseb pahaselt) "Või kui, siis ainult ühe korra!" Loeb pahaselt härjapeasid kokku (Kuues Võtab), neid on tal suur peotäis. Mõnda rida loeb topelt. Vähemalt on Kilo nüüd hakanud mänge lõpuni mängima, varem loobus kohe, kui vähe teravamaks läks või mõtlema pidi. Tahab ainult võita, aga selle nimel pingutada mitte. Ka mitu ratsutajat on öelnud, et tahavad ainult võita, mitte trenni nühkida. Võib-olla mingis paralleelmaailmas on see isegi võimalik. Teised jällegi... nühi või taguots otsast, aga võitma ikkagi ei hakka. Isegi mitte pensionäride klassis, sest ikka ilmub keegi veel vanem ja veel elujõulisem kusagilt välja. Möödunud nädalal nähtud 89-aastane triatleet ongi olemas. Huvitav, mis ma nii vanalt teeks, kas isegi pikutada jaksaks?
"Mine roni sealt üle posti," utsitas vanaema mind täna naabrite aeda lendava tülilahmaka järele minema. "Nad küll lubasid väravast ka tulla, kui miskit üle juhtub lendama, aga näe, roni siit!" Allusingi mahitamisele ja ronisin, hüppasin, maandusin... põõsasse, nii et see mul pool nägu ära kraapis. Valvekoerake tuli murelikult juurde, nuusutas üle ja nägi, et ma enam-vähem ikka ühes tükis püsin. Tagasi läksin väravast, nagu seda tsiviliseeritud inimesed teha tavatsevad. Pool nägu põles terve päeva valutada, teeb seda siiani, kuigi nüüd on juba öö.
*** *** *** *** ***
See ongi see imerelv. Lippaski nagu lubatud, aga kuidagi pisikeseks moondus seal vankri ees. Päriselt on kuidagi suurem või... Kaua ei saanud pealt vaadata, keerutav liiv tahtis silmad peast ja fotoka käest riivida. Uskumatu pinnas on sel platsil. Pole näinud, et seda kastetaks (ma ei viibi ka piisavalt tihti kohapeal), aga ta ei muutu kunagi lödiks. Kannab. Tümiseb ka, nagu kogu maa siinkandis. Paeplatoo vist.
Täna oli päevakavas metsatiir. Enam ammu ei käi kohalik rahvas metsas rohtu korjamas. Vanasti riisuti ikka lagedaks, olgu siis hein koduloomadele või puujäägid kütteks. Nüüd pole tihti kõrge rohu või võsa vahelt maad nähagi. Kõrvu igatahes näeb, kui just madalaid oksi ees pole. Mulle nii meeldivad need kõrvad, mustade äärtega. See suvi pole nad isegi ära pleekinud veel, kuigi päikest on olnud rohkem kui küll. Vähemalt tobepäevituse jagu. See on lumivalged jalad ja keha, kärsatanud pea ja käed. Käed olid veel otstest valged ka, aga siis loobusin mõneks ajaks kinnastest. Nüüd on ainult ühest otsast valged.
Heinatajate asemel olid metsas noored. Tegid lõket, loopisid pudeleid puruks ja naersid. Mu pisike metslane tõmbus vedruna pingule. Venitasin ta lahti tagasi ja läksime koju. Päike paistis ta peale ja ta tõmbas koplis jälle mokatäie vett. Püherdades sai mõlemale poole üle selja lükatud -- tore, et ikka jaksab. Boksirežiimil katkine mära indles endiselt kõige pühendumusega, valvetäkk möirgas möödujate peale, boksidest vaatasid välja imearmsad eestikad ja üldse oli kõik nii tavaline ja rahulik.
No comments:
Post a Comment