Rotilõks

Pisike jaanireis ja rotid jälle jooksus. Tipikas, kes muidu naljalt oma ninagi ei näita, on osav uksemuukija. Hiirekese saime muidugi kohe kätte, aga Tipikas jäi esialgu metsikuks. Mõne päevaga liikus köögist läbi 10kg maasikaid, biojäätmete kott sai nende sabasid täis. Tipikas käis neid öösiti revideerimas, misjärel köögipõrand nägi välja nagu rohelilleline aas.

Et lapsed kodus niisama igavlema ei peaks,  sai neile ülesanded mõeldud. Igasuguseid põrandapühkimisi ja paberijäätmete väljaviimisi ja mis kõik veel. Tipika püüdmine oli ka nimekirjas, tasuks 30 minutit arvutiaega. Eile õhtul oli üks tobenaljakas film, kus üks nahkmees äkki maratoni jooksma hakkas. Tal oli sõber ka, kes tegelikult on muidugi Black Books raamatupoe omanik, aga seda nad seal filmis millegipärast justkui varjasid. Jäin vaatama, et millal nali raamatupoodi jõuab, aga tuli hoopis Tipikas. Läks oma puuriõega midagi arutama, aga mul hopsti köögiuks kinni seepeale -- enam ei lähe sa mul pliidi taha kükitama! Hiilis kusagil voodi all hoopis ringi ja pidin teda öösel veidi sõimama ka, et jätku mind rahule. Tipikas kuulas sõna, läks jälle puuri ümber rallima ja sealt ma ta sabapidi kinni saingi. Piiksus pahaselt. Ja hakkas jooma. Hiljuti oli kusagil -- haa, meenus, lapse koolipäevikus -- faktina kirjas, et rott suudab kauem joomata olla kui kaamel. Tipikas igatahes sellist huvitavat omadust demonstreerida ei kavatsenud. Hommikul teenisin Tipika püüdmise pealt järgmised 30 minutit (võinoh, oleksin võinud teenida, kui ma iseenda laps oleksin...). See oli traadi jälle lahti kangutanud ja toanurka tapeedist pesa ehitanud. Pissis mu peale karistuseks, et ma ta pesaehituse pooleli jätsin.

Hobune on vahva vahelduseks. Eriti selles mõttes, et ta pole enam tükk aega longanud. Ilmselt oli koplisõbralt saadud pauk või mõni halvasti kabja alla jäänud kivi, mis tallaaluse hellaks tegi. Galopi nullis küll ära see paus. Polnud teist ju ennegi eriti, aga nüüd on makaronipidu. Uskumatu, kui kiirelt musklid jalga lasevad, kui selleks võimalus antakse. Vähemalt on hobune hoogu täis. Ei saa ju seisma jääda, kui vereimelised raketid aeglasemal käigul kerest tükke välja saagima hakkavad. Mul on üks kuivatatud varblasesuurune parm kusagil topsis ka, hea mikroskoobiga vaadata. Midagi muud ma ta'ga nagunii teha ei julge. Võibolla peaks mingi näidispoomise tegema ta elusatele sõpradele. Mul onu rääkis, et prussakas tuleb kinni võtta, peene vitsaga läbi peksta ja siis jälle lahti lasta. Et küll siis teistele räägib, et jama koht on, kerekat saab. Kunagi lasnamaal olid prussakad, aga ei olnud kellelgi aega neid seal piitsaga treenida. Millal ma viimati prussakat nägingi... njaa... loomaaias!

*** *** *** *** ***

Need miniahvid muukisid ennast jälle lahti, enam ei saa traadipusa peale ka loota. Pärast popikate laulupidu magasime kambaga sisse, hiired laiali, külmkapp sulas, asjad pakkimata. Saime 8 asemel alles 10 liikuma. Kuna külmuk ka pärast kiirülevaatust elumärki ei näidanud, tuli veidi kraami päästa. Sai kiirelt keedupelmeene ja ahjupelmeene ja lehttaignasse keeratud moosi küpsetada. Kiirustamine on vastik. Hammastega ahvid jäid vabadusse ja panime kiluvaraste maa poole ajama, esimene kohtumispaik Cesis. Või siis Võnnu.

Neil on seal üsna Eesti moodi asjad -- turisti seisukohalt. Igasugused sildid, viidad ja kirjeldused on ainult kohalikus keeles. Toidukaubad veidralt kallid. Külad tühjad, majad madalad. Juhiste küsimise peale öeldakse, et ei tea. Kohe midagi ei tea. Seda ka mitte, mis kusagil kümne meetri kaugusel toimub. Midagi on natuke teisiti ka, näiteks lilli ja niisama kaunistusi on seal igatahes rohkem ja puud teeäärtele väga lähedal. Linnasisene kiiruspiirang 30 km/h on väga levinud nähtus. Mul pole autol nii aeglast käikugi... Ühe linalaka olid kämpingupidajad põõsasse unustanud, rangid kaelas ja ader taga. Toksisime sulgpalli. Kõrval jooksis maantee, mille ületamiseks tuli korralik hoog sisse võtta. Teada saime seda, kui keegi kohalik meid kõiki korraga alla ajada proovis, tuututas ja hoogu juurde pani. 

Täit reisikirjeldust polnud plaaniski kirja panna, aga pullitaltsutamise ja ülepeakaela mäest allaveeremise mainin möödaminnes ära. Nii ja naa, trallallaa, olgu kõik reisikaaslased hea sõnaga meeles peetud ja tänatud.

Kunagi hiljem jõudsime talli kaudu koju tagasi. Hobune oli vahepeal tiineks jäänud, ja kuidagi veel nii, et juba kahe kuu pärast peaks järelkasvu näha saama. Kui nüüd just kõhu suuruse järgi oletada. Ja hobuse soole erilist tähelepanu mitte pöörata. Tõenäoliselt oleks need järeltulijad siiski pruunid ja koondunud ebamäärastesse hunnikutesse... 

Kodus polnud külmuk iseenesest tööle hakanud. Kui lülitiosa oli tükikesteks lahti lammutatud ja korrasolekus veendutud, selgus, et tegelik häda on katkinäritud juhe. Kuidas Nad Närivad Voolu All Olevaid Juhtmeid Laksu Saamata? See oli juba kolmas. Läpakas ja moblalaadija olid enne ohvriks saanud. Miski krabises selja taga -- hiireke vedas kruvikeerajat kapialuse poole. Napilt sai selle ta hambust kätte. Ju ehitavad midagi talvekindlat, olid seinast krohvitükke ka minema tassinud. Hopp, ja juba oli külmuka lüliti ka minema tassitud. WT*? Meie parima puukulbi olid ka ära söönud! See oli nüüd küll viimane piisk, kiskusime kapid seinast ja pagulased läksid luku taha. Seekord keerasin kuue traadiga uksed kinni. Näksigu seda.