Külaline

"Ega see kaugele ei jää? Ma tahan filmiks tagasi jõuda." Kui just keegi helistama ei juhtu, on kirgede torm vanaema õhtu tähtsündmus. Vantsime kambakesi mõnisada meetrit kruusateed, ronime üle raudtee -- rongi ei tule -- ja veel paarsada meetrit metsavahel, kui tall juba paistab. Lõhna on tunda veidi varemgi. Teel on surnud uss. Hõbehall. Putukad tassivad tükikesi minema, silmad on juba tühjaks näritud. Lükkan laiba teelt kõrvale -- vaskuss! Ai kui kahju, nad on nii ilusad, eriti elusana. Ei teadnudki, et nad alt hõbedased on. 8 minutit koos vaarika-maasikapeatusega. Vanaema arvutas kohe kokku, et 17:20 peab tagasi minema hakkama. Võib ka mõni minut hiljem, sest algul näidatakse eelmise osa juhtumisi. Lõpp on see kõige tähtsam!

Hobune tuleb koplis vastu, vanaema tahab kohe aiast kinni krabada ja pildistada. Elektrikarjus võib küll välja näha nagu tavaline nöör, aga laksu annab tõhusamalt kui kaklevate laste labajalad. Puhastada pole siidiselt kehalt suurt midagi peale magmisjälje kanni peal. Järelikult tunneb end piisavalt turvaliselt, et külili visata. Või siis on puruväsinud olnud. Sadulavöö ulatub napilt kinni, lammas võtab palju ruumi. Hobusele meeldib lammas, hea pehme. Isegi mul endal on pehmem istuda, kuigi lammas on hobuse ja sadula vahel. Ainus jama on, et sooja ilmaga kipub lammas läbi vettima.

Näitan vanaemale, kuidas hobune liigub edasi-tagasi-kõrvale ning pöördeid esi- ja tagaotsal. "Taltsas nagu mõni koer," arvab ta. "Kuidas sa seda õpetad?" Seletan paari lausega ära, kuidas. Heh, ei, tegelikult muidugi mitte. Ma räägin küll hirmus palju vahel, aga Nii palju küll mitte. Vanaema muudkui pildistab ja ma kujutan ette, millised üksiku kuke pildid seal klõbinal valmivad. Hobune on vahva, aga pikalt ei taha teha, sest homme on trenn. Eelmised aastad on samamoodi läinud: alati satub mõni külalistreener talli just siis, kui ma seal kõigest väest puhkan. Praegune laks on valusam kui eelmised, nimeliselt -- Marika. Kurjem kui restoranikriitik, aga jube hea silmaga. Sõnastas ära selle, mida ma ise videoid vaadates imestanud olen, aga pole taibanud parandada: toetun kurvis välimisele per*enukile, mitte sisemisele! Isegi mu hädised siputavad katsed tagumikukonte õigesti sättida annavad kohe tunda. Tagumine jalg saab nüüd kõiges rahus alla astuda. Kogu tuhk, mida pähe raputama peaksin, matab minu ja hobuse üleni enda alla. Minu puhkus bikiinide ja päevitamisega kipub millekski muuks moonduma. Tegelikult mul pole bikiine ja päevitamine ei meeldi. Parim vedelemine on hoopis varjus ja võrkkiiges.

Vaimustunud vanaema kappab juba metsa poole, on oodata tormilisi kirgi. Lapsed on hobukarussellis keeruliseks läinud, ka need sörgivad tal sabas minema. Mina veel jalutan ringi, pesen hobuselt sadula maha ja valmistan talle söögi ette. Kuni hobune kuivab, lähen vanaema rõõmuks junnijahile, kaks kilekotti ja hõreda naeratusega hark kaenlas. Kougin junnikesi kui kookosküpsiseid liiva seest. Üks vedelam pätsike toob meelde ussisõnade mängus s*tapiruka kaardile kirjutatu: see pole s*tt, see on sokulaad. Tegelikult on muidugi s*tt, ratsahobuse oma pealegi.

V ja A toovad koplist imelise vankrihobuse. See on salarelv. Pealtnäha aeglane ja sõbralik hiiglane ja tegelikult nii ongi. Ainult kui vankri ette saab, siis tõuseb lendu. Nii nad räägivad. Eks ma homme vaatan, kas päriselt on ka nii. Tahaksin ka kellegagi vangerdada, aga soov pole veel nii võimsaks kasvanud, et seda päriselt proovida. Varustust mul ka pole. Saan pidi alustuseks kõige sobivam veo-objekt olema. See ei lähe ümber, ja kui läheb, tõuseb õigeks tagasi. Enne seda lohistatakse vana rehvi, uuest oleks kahju.

Viin hobuse koplisse parmudele tagasi, aga nüüd juba kergelt maitsestatult. Loodetavasti ei meki enam nii hästi. See lükkab nina mõtlikult veevanni ja imeb mokatäie, kuigi on just boksis ennast täis tõmmanud palju puhtamat vett. Läbin kodutee pirukakotte käte otsas tasakaalustades ja juba enne kui vaarikad paistavad, kuulen vanaema elavat jutuvada. Selge, seekord on telefonikõne. Räägib, kuidas hobune on nii taltsaks tehtud, nagu oleks ta koolis käinud. Muud teemad jooksevad kõrvust sisse-välja jälgi jätmata. Õhtusöögiks on jälle kartul-kaste-liha. Ma Lähen Siin Paksuks. Iga hetkega paksenen. Kodus võin kolmest korralikust söögikorrast ainult unistada. Seda lihtsalt ei juhtu. Kunagi. Mängime scrabblet. Vanaema teeb rekordeid, mõned korrad skoorib juba rohkem kui 10 punkti korraga. Lapsed mängivad üksteise selgroogudel jalaorelit. Langeb tähti. Noorema tähealuselt. Soovin, et nad üksteist maha ei tapaks.