Maa ja taeva vahel

Mida muud üldse sooja ilmaga rääkida kui sääskedest? Ajavad või puu otsa, kurinahad.

Otseses mõttes. Isegi, kui selleks peab redelit kasutama. Ega nad saaki kergelt käest lasknud, rebisid jalgadest tükikesi ja ilmselt korjasid varusid ka mustadeks päevadeks, miks muidu pärast sellised kaevandusjäljed alles jäid. Mind on paar korda doonorina ära põlatud -- veri on lahja. Heal juhul heleroosa veri. Alati kui keegi mõõta võtab, kirjutab pärast rauatablette välja. Üks tagajärgedest on ... noh ... meenutab igatahes jänesepabulaid. See ja lühiajaliselt veidi kõrgem hemoglobiinitase on peagi möödas ja võib rahulikult vedela verega edasi elada. Ainult et doonoriks ei võeta. Sääsed igatahes nii valivad pole. Iseenesest oli neist kena pakkuda võimalust proovida, mismoodi suur verekaotus tundub, aga ma polnud just tänulik publik. Tean niigi seda tunnet. Kui nüüd need tiivulised välja jätta, siis kõike muud soovitaks teistelgi järele proovida. Rohkem kui tunni jagu ronimist, rippumist ja hüppamist, kusjuures kannatuste rada ja suusahüppetorni kõrgune ronimissein jäid seekord proovimata, käsi oli veidi liiga vähe alles jäänud. Teine kord siis!

See, et vahepeal vihma tibutas, oli meeldiv jahutus. Üks laskumistest meenutas langevarjuga maandumist. Tükk aega ei taju mingit liikumist ja nagu ripud õhus, siis järsku läheneb maapind pöörase kiirusega ja tundub võimatu jalgu nii kiirelt vändata, et püsti jääda. Ei jäänud kah, pühkisin maandumisraja seljaga puupurust hoolega puhtaks. Kõige rohkem said koormust käed. Muskel kasvas mis mühises. Pärast hobust jalutades tilpnesid käed lihtsalt kõrval, mitte ei jaksanud neid enda ees hoida. Hobune ei tundunud pahaks panevat, kõmpis ikka oma rada. Nüüd kui enam/veel päris trenni teha ei saa, on hobune koplis isegi paar sammu vastu tulnud. Uurib, kus porgandid on (taskus muidugi) ja üritab mulle traavi näidata. See on nii naljakas, kuis ta mu palve peale nii kümme sammu traavi teeb ja siis uurima tuleb, et mis ma sest arvan. Olgu-olgu, tegelikult tuleb autasu-porgandit nuiama. Ei teagi, mis arvata, nagu otse ei lonka, aga midagi on justkui valesti. Koperdab ka muudkui, mida tavaliselt ju ei tee. Neljapil peaks sepp tulema, vaatab oma pilgu ja vahenditega ka üle.