Tao see endale nüüd peakolu sisse: trenni tehakse selleks, et otsustaval hetkel mitte katki minna! Ei tea, kas on mälu kehv või mis, aga järjekordselt olid enne jooksuüritust ainukesed jooksusammud ehk autost tuppa, kui hakkasin dr House'ile hiljaks jääma. Mõtlesin, et vehin niigi tihemini kui muidu hobusega ringi ja ehk on sellest mingit abi. Eks oli ka, võhma nagu jätkuski, aga vat neid jooksulihaseid polnud ollagi. "Hõiska, kodune Ateen'!" lükkas oma 5km ikka ära, edasine oli läbirääkimistega sisustatud. No kuule, hobuselt nõuad küll järgmist volti ja painet ja sirutust, kokku ja lahku -- tee nüüd ise ka! Mis tunne on, kui pead väsinult veel ühe sirge tegema? Pane nüüd, lõpp pole kaugel, saad puhata! Vähem möla, pikem samm! Lõpuks ketras vaid üks unelaul.
Kraapisime finišis igasugused jäänused kokku ja kõmpisime kodu poole. Autoga poleks neid paari kilti oluliselt kiiremini saanud -- nii nagu oli tulekujärjekord, niisamuti passisid minemist oodata. Ühtlane saba parklast Konsumini, võibolla rohkemgi, ei näinud kaugemale. Tähistasime emadepäeva Werneri tordiga (mmmnjam!) ja küpsisetordiga ja veel ühe teega ja veel ühe pepsikoolaga, saatsime külalismetsatajad ära ja siis ma läksin talli. Päris vaevaline oli see minek. Aeglane igatahes. Ei olnud kergem ka olek, jalad ei tahtnud põlvedest painduda nii palju kui vaja, aga käekõrval poleks hoopiski jaksanud. Midagi häiris, aga panin kõik oma vedelate jalgade süüks. Aga tegelikult....
Nüüd me oleme mõlemad lombakad. Mul läheb paari päevaga korda, aga kuidas temal...? Tal pole enne ja pärast seda kunagist kannavenitust jalgadega midagi olnud, nüüd aga... oh jah.
No comments:
Post a Comment