Reha

Suvi tuli hooga peale ja selle sama hooga ka kadus. Nii sobibki paremini, vihm teeb platsi paremaks ja jahedamaga kannatab isegi trenni teha. Täpsemalt -- kannataks -- kui hobune kõik jalad jälle alla korjaks. Vähemalt toetab nüüd jälle täie tallaga maha, kui kabjalise kohta nii öelda võib. Kulutamata energia paneb siplema ja särtsuma, eile oli raske sammuski püsida. Või oli see sääskede teene, kes end peadpidi hobuse mahlasesse kõhtu puurisid. Ja kintsu. Ja kaela. Isegi silmalaugudesse. Hobuste loomulikku kaitsekilpi ei saa kahjuks trenni kaasa võtta, isegi kui see trenn on ainult ettevaatlik jalutamine. Koju tulnud võistlusedki jäid vahele, sain ainult pealt vaadata. Võib-olla isegi vedas, hirmus palav ilm oli. Tegelikult ma muidugi tean, et tuleb teha asju, muidu ei juhtu midagi, head ega halba. Ja isegi kui juhtub see halb, võib see millekski kasulik olla. Ei pea kartma ega midagi. Kuulen vaikset itsitamist enda üle.

Mu sadul leotati ära. Keegi pani ülemisse ritta väljaväänamata rätiku. Mis mõte võiks küll ühel vetikal suvises sadularuumis olla? Kui kellelgi on mulle midagi öelda, siis võib ju sõnadega ka proovida, mitte rünnata kaitsetut sadulat. Arusaamatu igatahes.

Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.