Thursday, January 30, 2014

Pukits

Kui ma oleksin eile pidanud külalishobu iseloomustama, siis "heasüdamlik hiiglane", "lihtne ja kerge sõita" ja võibolla ka "pommikindel" oleksid võinud olla märksõnad. Nüüd tänase põhjal peaks natuke korrigeerima midagi sinnasuunas, et "kaerakoguse tõstmisse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega" või et "saaks tööd ka rodeohobusena". A. jalutas üle maneeži -- see leekis küürus seljaga pukkides minema. Tallis oli kuulda kobinat-- eest ja tagant üles, muuhulgas ka veidike tagumistel seisu (õnneks hea tasakaal, ümber ei kavatsenud kukkuda). Maneežiuks läks aeglaselt lahti ja kedagi sisse tulemas ei paistnud -- peerukarussell. Jäin täitsa nõutuks, tohoh, mis nüüd siis lahti on? Jõudsin järeldusele, et hiljutisel vestlusel söödakoguse tõstmisest on mingid tagajärjed. Olin pakkunud, et kaera ei peaks ilmselt rohkem andma, küll aga veidi rohkem heina, sest pole ma ühtki üleliigset kõrt tal seal boksis kunagi kohanud, aga päris koriseva kõhuga mammutiga ei tahaks ringi rapsida. Järsku siis oli ikka lõunal suurema portsu saanud? Ei tea, aga ühe vingema sirge tagajärjel tuli valusalt meelde, miks emaks saanud inimesed peaksid alati vahetult enne trenni ühes veega tsee asutuses käima. Elukindlustuse peale mõtlesin ka mõned korrad, et äkki ikka peaks tegema sellise. Muud lahendust hetkel ei leidnudki, kui tuult takka anda ja lasta ringi lipata. Mingu siis, kui niiväga tahab. Pidin ikka pingutama ka, et endast talle lõdvestunud mulje jätta.. Peagi oli toss väljas ja hobuke jälle selline lihtne tema ise.

Vahel on ilmselt selliseid seiklusi vaja, et ikka meeles püsiks rahulikumaid hetki kõrgemalt hinnata. Viimastel päevadel on mitu korda proovile pandud. Näiteks tuli libishobune maneeži kordele, laamendas seal nii, et mul lendas sadul ja sadulavahe liiva täis. Raputasin küll suurema osa maha, aga mõnda aega oli sõites tunne, nagu nühiksin sadulat liivapaberiga -- jube sahin. Hobune hakkas küll uhkemalt liikuma, aga mitte nii polnud mul plaanis seda saavutada. Teine kord pistis üks ponitaltsutaja äkki maneežiukse vahelt sisse piitsa, millel otsas kollane kilelint. Olime just uksele lähenemas, kui plaaniväline suunamuutus peale tuli. Ega see teistega arvestamine nii lihtne olegi, kui tallielu nii vaikne on, nagu ta parasjagu on. Enamasti sebitakse ikka üksinda, pole vajagi kellestki hoolida. Aga natuke võiks siiski vahel pingutada... või? Ah, mõned ei oska teregi öelda, mis seal veel muust unistada.

Ilmateade lubab, et kaks päeva on veel üle vaja elada, siis tuleb mõnusam elu. Nii kümme ja vähem külmakraadi. See sobiks väga. Siis saaks jälle rahulikumalt trennitada ja auto läheks käima ja riided poleks kapis pulgaks külmunud. Olin õli ööseks autosse unustanud, tulemuseks selline valge klomp. Tõepoolest, ütles Internet, rapsiõli sulamistemperatuur on -10C. Sellist möksi määri või noaga leiva peale.

Unes korraldati TIHS-i seekord õige väikselt, isegi muusikat ei olnud ponikadrilli jaoks. Ka ponisid ei jagunud kõigile -- üks Juljuse-kujuline onks sõitis hoopis logisevas ratastoolis, kaska nagu tilluke karbike hiigelpea otsas troonimas.
Telekas oli saade, kuidas värvid on üks paras illusioon ja kuidas nad meie elu mõjutavad. Üks vahva katse oli selline: ühel kätšialal (ei mäleta, mis võitluskunst parasjagu) oli ühel punane, teisel sinine kostüüm.Enamasti võitis punase kostüümiga võistleja -- mingil juhul tervenisti 2/3 võitjatest oli punases. Siis tehti pilditöötlust, nii et videot vaadates said värvid vastupidi. Tulemus? Nüüd hääletati ikkagi punased (ex sinised) võitjaks! Selge, et otsuse muutmine 180 kraadi saab tulla olukorras, kus vastased on enam-vähem võrdsed, aga... aga... mulle meenus hoobilt koolisõit. Muidu oleks mõni hobunäituse ala meenunud, aga need pole Eestis popid. Kui juba tühipaljas värv nii palju mõjutab, siis pole ime, kui mõni rida swarovskeid ja korralik nahaviimistlus, ehk ka õige firma saapad punktilisa toovad. Terve nimekiri asju, mida peale dressuuri lihvida annab -- selle kõikmuu saab veel oluliselt kiiremini ja lihtsamalt kätte ka.
Eelmine aasta kirjutasin üles kõik hobundusega seotud kulud ja lõin nad siis uue aasta algul kokku. Kõige rohkem kulus oodatult boksiüürile. Teisel kohal oli... trenniraha. Kui nüüd kiirelt kokku lüüa, siis neli erinevat treenerit ja nii 3-4 trenni kuus. Kui laiali jagada, siis umbes korra nädalas viskas keegi raha eest silma peale. Pole paha, ma ütleks, võrreldes mõne teise aastaga, kui jändasin enamvähem üksi (kuigi kiibitsejaid oli, aga kommijaid väga harva (seljatagused ei loe ;)). Muidugi noorsportlase eluga ei anna võrrelda -- siis võis treenerivabu päevi tikutulega taga ajada. Tähtsamate võistluste vahepeal korraldati hobuvahetusega turniire ja timmiti igaüht grupiviisiliselt ja ükshaaval, vanamoodi ja uusi tuuli järgides. Ahsoo, igatahes, kui nüüd lugeda kokku summa ja saavutused, kas siis tagantjärele tundub õiglane hind? Vist on niipidi, et maksmata oleksin ignorantsena ehk õnnelikumgi... kui ikka vigadest kuigi palju aimu pole, siis ei saa need ka väga kurvaks teha, eksole.







Friday, January 24, 2014

Aku kaissu

Külm on, kurk on valus. Auto ei läinud enam käima pärast külma ööd (bensukat on talveks vaja, mitte mingit diislikat paluda iga hommik), niisiis talli ei saanud (tööle hilinesin ka korralikult, aga boonuseks oli bussisõidu ajal tukkumise võimalus). Teised otsisid ka põhjusi talliviilimiseks: keegi jagas FB-s artiklit, et külmas rahmeldamine ei mõju hingamisteedele hästi. Seda poleks ju ise osanud aimatagi, khm. Inimesi on nii palju tekkinud, et keegi ikka ükskõikmillisel teemal midagi uurib. Saab siis vähemalt arvulised väärtused mõnele teada-tuntud teemale külge. Mitte et seepärast hobuseid seisma tahaks jätta. Kui nad külmaga niikuinii peadpidi heinarullis istuvad ja liikumist väldivad -- maapind on ju endiselt mudavaalude kujuline ja liiklemiseks ebamugav -- siis vähenegi sebimine pehmel siledal liival kulub ikka marjaks ära. Külm teeb hobused teravaks ja elavaks. Kipuvad pukkima, et paremini sooja saada. Ise teeks täpselt samamoodi. Suusatama minnes on ka algul külm, liigutused järsud ja jäsemed keha ligi. Hiljem hakkab soe, siis võib vabalt vehkida ja parim kosutus on puhast külma lund peale haugata. Sel talvel küll tegelikult mitte, see nagu tuhksuhkur külmunud roheluse otsas. Ja tegelikult pole ma sel hooajal suuski alla saanudki. Lihtsalt ei viitsi. Toas on soojem ja uni on ka kogu aeg. Eriti praegu, kus ma iga mõne tunni tagant plaanin autot käivitamas käia, et see hommikul mind tööle ja õhtupoole talli oleks nõus vedama. Pigem see, kui jälle aku maha kangutada ja tuppa sooja tuua. Lihtinimese värk, pole muid variante. Škodal pole see aku kaasas tassimine ette nähtud. Maha tirimiseks on vaja pikki tugevaid käsi, toruvõtit ja õnne. Eelmine aasta sain seda korduvalt praktiseerida, kuna ei suutnud akut korralikult kinni keerata ja auto tegi muudkui nalja igasuguste kellade-vilede piiksutamisega ja äkk-restartidega. Isegi kojamehi soovitab autoraamat esinduses vahetada. Nuputrikki teadmata ei saaks neid kättegi. No see, et pead auto käivitama, välja keerama ja siis kojamehekangi tirima. Seepeale pargivad mehikesed end püsti ja lubavad küüned taha ajada.

Hobusele ladusin selga fliisteki, sinna otsa lambanaha ja iseenda. Oli soe ja mugav. Tiksusime tasakesi serpantiine (üks teine kord harjun moodsama serpentiiniga ära ja siis räägin temast, mitte sest vene-ajast pärit a-ga variandist) ja elu oli lill. Võibolla oleksin piirdunud ainult porgandijagamise ja jalutamisega, kui see külma- ja hingamisteemaline artikkel poleks tasuline olnud ja ma oleksin selle läbi lugeda saanud. Ma polnud isegi ainuke sel õhtul tallis. Üks müügihobune lasi endast hüppevideo teha. Külalishobu sai ka kergelt, tema ülesanne on praegu kõige rõõmuga edasi liikuda ja mitte ratsme taha peitu minna. Kui kael enam rullis pole, siis hakkavad silmad igasuguseid asju nägema ja hobusele tuleb elu sisse.

Põrgut, kuidas mu kõrvad mütsi ei kannata. Pärast kahte hobust tulitasid kõrvad valust ja tagasiteel lükkasin mütsi pealaele kokku, nii et kõrvad vabaks jäid. Ei olnud seal head materjali selfie jaoks. Õnneks pole suurt ohtu ka, et neid äkki tekiks, aga.ettevaatlik peab ju ikka olema -- FB-s presenteeritava põhjal võiks arvata, et mõnel on pidevast aparaadi käe otsas vibutamisest muskel kui švartsul või siis on telefon nutikam kui muidu ja muudkui pildistab ise.

~ ~ ~ ~ ~

Öine autojant rikkus une korralikult ära. Mitte et seda oleks kuidagi puudu tulnud, aga hommikul oli üles saamisega suuri raskusi. Tuli ka teade, et hobused jäävad see päev talli. Õhtul hüppasin kiirelt läbi, et üks päästeoperatsioon korraldada. Nimelt olin eile oma saapad maha unustanud ja tallikossidega koju läinud (täna tööl olid mul seega konkurentsitult kõige nässimad jalavarjud riiulis). Mängisime tagaajamismängu. Jalutasin eest ja hobune ajas taga. Kui järsult suunda muutsin, kargas tema ka teistpidi. Vahepeal nägi asi välja nagu viienda klassi koolitants: seisime näoga teineteise poole, kaks meetrit vahet, ja tammusime jalalt-jalale, vasakult paremale. Jube hästi jälgis ja reageeris. Siis ronisin kollpuki otsa peitu, et näha, kas ta ka sinna järele tuleb. Ei tulnud, jälgis eemalt. Millegipärast kardab seda maneežiotsa, eriti vist pärast takistuste ümberpaigutust. Võibolla ka kolemuusika pärast, mis aegajalt nurgas lõugab. Häh, tobe, mõtlesin ma ja olin pettunud. Mis oli ka tobe, sest ma ju teadsin nagunii, et ta vabatahtlikult seda kollinurka ei külasta.

RMK kasutas jälle külma ära ja tühjendas metsa. Kahju, tee läheb nii hukka. Metsast rääkimata. Ainult mingid kännupoolikud püsti pärast ja tuul vihiseb otse läbi. 

Vähemalt täna öösel kavatsen ribadeks magada, tulgu või -30. Ja kasse ei tohi sellise ilmaga puuriga kusagile õue ukse taha panna, dämit.

Tuesday, January 14, 2014

Kits

Talvekene, pehmekene, küll võttis aega see kohalejõudmine. Niipalju klapib, et külma alguses juhtub tavaliselt midagi auto rehviga ja uks läheb jäässe. Auto lonkab tagumist paremat (läheb päevaga tühjaks) ja pühapil avanes alles kolmas proovitud uks -- auto oli jääkihi all.
J ütles, et käed on palju rahulikumaks jäänud. Peavadki olema, ma näen hullumoodi vaeva ka selle nimel. Auto ikkagi rikub istumist. Üks uurimustöö pidavat kinnitama, et juhid, kelle autol on rool paremal pool, istuvad sadulas ka raskusega paremale ja kellel vasak rool, need istuvad keskmisest tihemini vasakul kannil. Mis nii viga uurida, kui elektroonilised surve mõõtmise padjad enam miski imeasi pole. Mul nii high-tech vahendeid pole, uurin lihtsalt istumisjälge sadulas, mitu korda trenni jooksul. Lisaks jalgade eemal hoidmine, ette konksu, taha konksu ja lahti laskmine. Nn jalgratast teen ka, see tõmbab jala ja puusa ühinemise kandis miskid lihased krampi (mul see krambitamine on nagu külge kasvanud, juba väiksena oli täitsa tavaline asi. Vahel pärast raskemat trenni tõmbab terve reie pulgaks või midagi kere keskosas või jalalaba, siis ei saa kojugi õieti pedaalida, ilgemalt valus on. Sihipärane magneesiumi tarbimine aitab, aga kes see ikka viitsib järjest...). Jalgu treenime ka iga päev erinevalt, parem sebib pedaalide vahet, vasak tuleb vaid käike vahetama. Automaakäigukastiga peaks vahe veelgi suurem olema. Parem käsi otsib käigukangi, raadionuppu, ventikanuppu, istmesoojenduse jm muid nuppe -- tema on pikalt ette sirutatud. vasak on rooli küljes kinni. Ratsutades tahavad käed sama teha, vasak sülle ronida ja parem liiga ringi rahmida. Teadvustamine, nagu öeldakse, on esimene samm muutuse poole. Mul need esimesed sammud on astutud, mõned asjad märgatud ja mõtted mõeldud, aga veider on siis äkki kusagilt ajakirjandusest kinnitust leida, et äkki ma polegi lihtsalt paranoiline. Enam ammu ei istu arvuti taga ka, üks jalg istumise all, kuigi jube mõnus oleks. Lihtsalt et ratsutamisel hakkas parem pahkluu valu tegema. Põhjus kõrvaldatud -- null valu. Kui suuremad vead on välja roogitud (nad ikka vahel tahavad muidugi tagasi hiilida), siis neid pisiasju on ikka lugematul hulgal. Kunagi ei saa täiesti rahule jääda. Ma ei ela nii vanaks, et täiuslikuks saada...
Nojah, aga siis see J. Ütles ühe hobuse kohta, et teda esimest korda nähes arvas tal wobbler-sündroomi olevat, nii kehvalt olevat tagumine ots töötanud. Läinud siis traavis saba sikutama, aga sel reaktsioon täiesti terve hobuse oma -- tõmbas vastu, mitte ei kukkunud pikali. Kolme-aastaselt olevat selt hobuselt nõutud külgliikumisi ja muid imeasju, aga edasi-suund -- see jäi vahele. Tulemuseks sai eest täiesti tühja hobuse, kes ennast üldse kanda ei taha, vaid lihtsalt trambib ringi ja edasi-märguannet ei tunnista. Ütles, et jookseb nagu kits. Karm tempel selline. Mulle sildistamine ei meeldi, sel on omadus külge hakata. Kui sa ikka kedagi kogu aeg lolliks ja nõmedaks sõimad, siis ta ka selliseks muutub. Pigem kiita ja võimendada häid omadusi, äkki tirivad halbade mülkast veidi välja. Sel hobusel on siiski säilinud selge mõistus ja tahe koos töötada, õppimisvõime ka. Hea lähtepunkt, või mis? Uhh, kui nüüd inimeste kooliga paralleele vedada, siis seal võib hea õpilasega täpselt sama juhtuda. Usaldab ja täidab käske, õpib kiirelt, aga asju, mis kusagile edasi ei vii.. Kaob isikupära ja sära, uudishimu ja algatusvõime. Moondub mingiks kitseks. Õpetajast sõltub nii palju, omaski elus on ette tulnud geniaalseid ja neid teisi ka. Mõnelt saadud inspiratsioon kestab vist elu lõpuni (või siis Alzheimeri alguseni).
Iseenesest on kits ka tore loom. Tema küll milleski siin süüdi pole

* * *
Pean praegu võitlust ametnikuga. Saadab mulle viivisega arve, ma maksan kõik ära, aga järgmisel arvel jälle viivis peal. See olevat vahepeal edasi tiksunud mingi trikiga. Kui küsisin potentsiaalse arve graafikut vastavalt tasumispäevale, siis seda ka ei andnud. Vähe sellest, kui arvestamiste ümberkorralduste tõttu pidid nad osa ettemakstud rahast tagasi maksma, siis see müstiline "viivis" elas ikkagi oma elu edasi. Mõttetu ajaraisk.

* * *

Sain rehvi parandatud napilt. Pagass ei tulnud lahti. Algul kangutasin tükk aega, siis veeretasin rehvi salongi kaudu välja ja töömees sai pragada, et ei olnud mulle appi tulnud. Täiesti asjata ju, kust ta pidi teadma. Vaatame, kas paik jääb pidama. Nael oli sisse sõitnud.

* * *

Kui ma endale joonejälgijad hankisin, siis võtsin esimesed kaks emast. Mingit tutvumisperioodi polnud. Hiljem selgus, et hall dumbo hiireke on julge ja uudishimulik sõber, nagu minu jaoks siiani kõik kodurotid on olud, aga labororoti moodi kaputsiin puha metsik. Kardab inimesi ja hüppab ehmudes oma majalt katuse maha. Sööb võimalusel salaja, tassib selleks söödakausi oma peiduka suu ette, tihti kogu sööki hoopis maha kallates. Tipikas on kõhnem ka. Veel mõnda aega tagasi oleksin raudkindel olnud, et hiireke on boss. Aga ei, hoopis metslane on. Kui hiireke endale midagi maitsvat söödavat hangib, siis Tipikas võtab selle lihtsalt ära ja nahistab oma asjade kallal salaja edasi. Läheb annab hiirekesele nahapeale ka, kui vaja. Tipikas oli muidugi see osav uksemuukija ka, mispärast kõik puuri uksed on nüüd kahe traadiga kinni keeratud. Avan puuri hoopis põhjast, seda ta pole veel ise ära õppinud, kuigi olen kindel et tal on mingi kaval Plaan haudumas.

* * *

Lapsed jooksid köögiukse klaasi katki. Nüüd on vähemalt esikus valgem. Järjekordsel sünnipäevakutsel nõuti ümbrikku mahtuvat kingitust. Vaat' siis kui lihtne, enam ei pea pead murdmagi, et mis inimesele meeldib. Näed, mis nüüd meenuski -- pärast esimest koolipäeva teatas vanem päkats, et teistega võrreldes olevat tal olnud viletsad jõulud. Teised olevat saanud telefone, tahvelarvuteid ja raha. Jõuludeks ka juba raha? Noh... tegelikult oleks mul ju ka ukseklaas terve, kui vidinatel lauatäis arvuteid oleks, ostaks nad kohe täitsa vaikseks!   

 
  



Thursday, January 2, 2014

Jõuetu

Praegune külalishobune on nagu mammut oma 5cm karvadega. Puhastatavat pinda on tal minu hobusest umbes kaks korda rohkem ja suur osa sellest on hiigelkõhu ümber. Kolm kuud rivitult ei saagi muudmoodi mõjuda ühele heale söödakasutajale. Nüüdseks on hobuke eraldi ja saab normeeritud portse, mis kohe ka vähenenud kõhuümbermöödus on kajastunud. Või tegi seda trenn, mida tasapisi jälle teha on saanud. Väidetavalt on galopp parim kõhukahandaja. Galopp... kas pole ebaõiglane, kui kellelgi seisnud ja kadunud lihastega mammutil on ikkagi sada korda parem galopp, kui minu pisikesel kabjalisel? Mis ühel tuleb suure ponnistamisega ja alles keerukamas hüppetrennis, teeb teine muretult juba esimeste sammudega. Vanasse haava soola raputamisega kitsid ei olda, isegi hiljuti loetud artiklis rõhutati, et võitlus kehva galopiga on ette kaotatud võitlus.

Aga siis see külaline. Mulle tundub, et ta pingutab kõigest jõust, et meele järele olla. Näiteks pidin teda üks kord paigale tagasi kamandama, kui ta kapjade puhastamise ajal minema hiilida üritas. Nüüd proovib juba maneeži uksest vaevu välja jõudes end paigale sättida ja ootab kannatlikult, millal jalgu ükshaaval kergitama peab. Ja sellise näoga vaatab kogu aeg ainiti otsa, et mina ei oska midagi kosta või teha. Maiustustega pommitama nagunii ei hakka, niisiis hiilin lihtsalt minema. Sama kohmetult, nagu ripakile jäänud online-vestlusest, kui ei taha headaega ka öelda, sest vaikus on olnud juba liiga pikk.
* * * * *
Putkavaht, milline jõuetu viha! Ratsutades nägin silmanurgast K-d toimetamas millegi rohelise ja isuäratava kallal. Isegi läbi häguse ukse tunneb õige heina ära. Tegin peatuse ja imetlesin haruldast vaatepilti. Traagelite päris hein ja kontrastiks meie talli tuhmkollased varred, milletaolisi vanasti allapanuks tarvitati, et hobune neid ära ei sööks. Või peaksin õnnelik olema, et vähemalt ei hallitanud seekord? Oi teine eesti, mis makarone süüa vihub, et vähemalt hing sees püsiks. Olgu, tehke "heina" ja kasutage seda näiteks põhumajade ehitamiseks, aga hobustele võiks pakkuda ikkagi päris sööki. Oi faa, kus ma läheks kaa, aga vat ei saa. Võibolla koliks üldse ära lõunast. Mängin selle mõttega järjest tihemini, aga mõttega mängimine on hulga lihtsam kui teiste eludega. Lastel näikse maaka-elu esialgu libedalt minevat. Koolis läheb hästi ja mõni sõber on ka. Lükkad onud hommikul uksest välja ja  ratastel või ilma, kohale nad jõuavad vähema kui veerandtunniga. Ei mingeid bussi- ega autoseiklusi. Just nagu mul ennevanasti... kuni busside lõpp-peatus meie maja taha toodi, siis sain hakata kaht või kolme peatust bussitama, olenevalt tujust ja ajast. Eks sai seda kilti endiselt jalgadega triigitud ka, erti siis, kui bussi oodates oleks hiljaks jäänud. Tore leekimine hommikul, kott seljas ja veremaitse lidumisest suus, sest hiljaks jäämine mulle kohe üldse ei meeldinud. Pigem jätsin minemata, vahtisin telekast vene lastekaid ja pärast leiutasin imevabandusi. Ah, magama kah. Näis, kas tuleb targem hommik või samasugune tohlakas kui alati.