Jõuetu

Praegune külalishobune on nagu mammut oma 5cm karvadega. Puhastatavat pinda on tal minu hobusest umbes kaks korda rohkem ja suur osa sellest on hiigelkõhu ümber. Kolm kuud rivitult ei saagi muudmoodi mõjuda ühele heale söödakasutajale. Nüüdseks on hobuke eraldi ja saab normeeritud portse, mis kohe ka vähenenud kõhuümbermöödus on kajastunud. Või tegi seda trenn, mida tasapisi jälle teha on saanud. Väidetavalt on galopp parim kõhukahandaja. Galopp... kas pole ebaõiglane, kui kellelgi seisnud ja kadunud lihastega mammutil on ikkagi sada korda parem galopp, kui minu pisikesel kabjalisel? Mis ühel tuleb suure ponnistamisega ja alles keerukamas hüppetrennis, teeb teine muretult juba esimeste sammudega. Vanasse haava soola raputamisega kitsid ei olda, isegi hiljuti loetud artiklis rõhutati, et võitlus kehva galopiga on ette kaotatud võitlus.

Aga siis see külaline. Mulle tundub, et ta pingutab kõigest jõust, et meele järele olla. Näiteks pidin teda üks kord paigale tagasi kamandama, kui ta kapjade puhastamise ajal minema hiilida üritas. Nüüd proovib juba maneeži uksest vaevu välja jõudes end paigale sättida ja ootab kannatlikult, millal jalgu ükshaaval kergitama peab. Ja sellise näoga vaatab kogu aeg ainiti otsa, et mina ei oska midagi kosta või teha. Maiustustega pommitama nagunii ei hakka, niisiis hiilin lihtsalt minema. Sama kohmetult, nagu ripakile jäänud online-vestlusest, kui ei taha headaega ka öelda, sest vaikus on olnud juba liiga pikk.

* * * * *

Putkavaht, milline jõuetu viha! Ratsutades nägin silmanurgast K-d toimetamas millegi rohelise ja isuäratava kallal. Isegi läbi häguse ukse tunneb õige heina ära. Tegin peatuse ja imetlesin haruldast vaatepilti. Traagelite päris hein ja kontrastiks meie talli tuhmkollased varred, milletaolisi vanasti allapanuks tarvitati, et hobune neid ära ei sööks. Või peaksin õnnelik olema, et vähemalt ei hallitanud seekord? Oi teine eesti, mis makarone süüa vihub, et vähemalt hing sees püsiks. Olgu, tehke "heina" ja kasutage seda näiteks põhumajade ehitamiseks, aga hobustele võiks pakkuda ikkagi päris sööki. Oi faa, kus ma läheks kaa, aga vat ei saa. Võibolla koliks üldse ära lõunast. Mängin selle mõttega järjest tihemini, aga mõttega mängimine on hulga lihtsam kui teiste eludega. Lastel näikse maaka-elu esialgu libedalt minevat. Koolis läheb hästi ja mõni sõber on ka. Lükkad onud hommikul uksest välja ja  ratastel või ilma, kohale nad jõuavad vähema kui veerandtunniga. Ei mingeid bussi- ega autoseiklusi. Just nagu mul ennevanasti... kuni busside lõpp-peatus meie maja taha toodi, siis sain hakata kaht või kolme peatust bussitama, olenevalt tujust ja ajast. Eks sai seda kilti endiselt jalgadega triigitud ka, erti siis, kui bussi oodates oleks hiljaks jäänud. Tore leekimine hommikul, kott seljas ja veremaitse lidumisest suus, sest hiljaks jäämine mulle kohe üldse ei meeldinud. Pigem jätsin minemata, vahtisin telekast vene lastekaid ja pärast leiutasin imevabandusi. Ah, magama kah. Näis, kas tuleb targem hommik või samasugune tohlakas kui alati.