Aku kaissu

Külm on, kurk on valus. Auto ei läinud enam käima pärast külma ööd (bensukat on talveks vaja, mitte mingit diislikat paluda iga hommik), niisiis talli ei saanud (tööle hilinesin ka korralikult, aga boonuseks oli bussisõidu ajal tukkumise võimalus). Teised otsisid ka põhjusi talliviilimiseks: keegi jagas FB-s artiklit, et külmas rahmeldamine ei mõju hingamisteedele hästi. Seda poleks ju ise osanud aimatagi, khm. Inimesi on nii palju tekkinud, et keegi ikka ükskõikmillisel teemal midagi uurib. Saab siis vähemalt arvulised väärtused mõnele teada-tuntud teemale külge. Mitte et seepärast hobuseid seisma tahaks jätta. Kui nad külmaga niikuinii peadpidi heinarullis istuvad ja liikumist väldivad -- maapind on ju endiselt mudavaalude kujuline ja liiklemiseks ebamugav -- siis vähenegi sebimine pehmel siledal liival kulub ikka marjaks ära. Külm teeb hobused teravaks ja elavaks. Kipuvad pukkima, et paremini sooja saada. Ise teeks täpselt samamoodi. Suusatama minnes on ka algul külm, liigutused järsud ja jäsemed keha ligi. Hiljem hakkab soe, siis võib vabalt vehkida ja parim kosutus on puhast külma lund peale haugata. Sel talvel küll tegelikult mitte, see nagu tuhksuhkur külmunud roheluse otsas. Ja tegelikult pole ma sel hooajal suuski alla saanudki. Lihtsalt ei viitsi. Toas on soojem ja uni on ka kogu aeg. Eriti praegu, kus ma iga mõne tunni tagant plaanin autot käivitamas käia, et see hommikul mind tööle ja õhtupoole talli oleks nõus vedama. Pigem see, kui jälle aku maha kangutada ja tuppa sooja tuua. Lihtinimese värk, pole muid variante. Škodal pole see aku kaasas tassimine ette nähtud. Maha tirimiseks on vaja pikki tugevaid käsi, toruvõtit ja õnne. Eelmine aasta sain seda korduvalt praktiseerida, kuna ei suutnud akut korralikult kinni keerata ja auto tegi muudkui nalja igasuguste kellade-vilede piiksutamisega ja äkk-restartidega. Isegi kojamehi soovitab autoraamat esinduses vahetada. Nuputrikki teadmata ei saaks neid kättegi. No see, et pead auto käivitama, välja keerama ja siis kojamehekangi tirima. Seepeale pargivad mehikesed end püsti ja lubavad küüned taha ajada.

Hobusele ladusin selga fliisteki, sinna otsa lambanaha ja iseenda. Oli soe ja mugav. Tiksusime tasakesi serpantiine (üks teine kord harjun moodsama serpentiiniga ära ja siis räägin temast, mitte sest vene-ajast pärit a-ga variandist) ja elu oli lill. Võibolla oleksin piirdunud ainult porgandijagamise ja jalutamisega, kui see külma- ja hingamisteemaline artikkel poleks tasuline olnud ja ma oleksin selle läbi lugeda saanud. Ma polnud isegi ainuke sel õhtul tallis. Üks müügihobune lasi endast hüppevideo teha. Külalishobu sai ka kergelt, tema ülesanne on praegu kõige rõõmuga edasi liikuda ja mitte ratsme taha peitu minna. Kui kael enam rullis pole, siis hakkavad silmad igasuguseid asju nägema ja hobusele tuleb elu sisse.

Põrgut, kuidas mu kõrvad mütsi ei kannata. Pärast kahte hobust tulitasid kõrvad valust ja tagasiteel lükkasin mütsi pealaele kokku, nii et kõrvad vabaks jäid. Ei olnud seal head materjali selfie jaoks. Õnneks pole suurt ohtu ka, et neid äkki tekiks, aga.ettevaatlik peab ju ikka olema -- FB-s presenteeritava põhjal võiks arvata, et mõnel on pidevast aparaadi käe otsas vibutamisest muskel kui švartsul või siis on telefon nutikam kui muidu ja muudkui pildistab ise.

~ ~ ~ ~ ~

Öine autojant rikkus une korralikult ära. Mitte et seda oleks kuidagi puudu tulnud, aga hommikul oli üles saamisega suuri raskusi. Tuli ka teade, et hobused jäävad see päev talli. Õhtul hüppasin kiirelt läbi, et üks päästeoperatsioon korraldada. Nimelt olin eile oma saapad maha unustanud ja tallikossidega koju läinud (täna tööl olid mul seega konkurentsitult kõige nässimad jalavarjud riiulis). Mängisime tagaajamismängu. Jalutasin eest ja hobune ajas taga. Kui järsult suunda muutsin, kargas tema ka teistpidi. Vahepeal nägi asi välja nagu viienda klassi koolitants: seisime näoga teineteise poole, kaks meetrit vahet, ja tammusime jalalt-jalale, vasakult paremale. Jube hästi jälgis ja reageeris. Siis ronisin kollpuki otsa peitu, et näha, kas ta ka sinna järele tuleb. Ei tulnud, jälgis eemalt. Millegipärast kardab seda maneežiotsa, eriti vist pärast takistuste ümberpaigutust. Võibolla ka kolemuusika pärast, mis aegajalt nurgas lõugab. Häh, tobe, mõtlesin ma ja olin pettunud. Mis oli ka tobe, sest ma ju teadsin nagunii, et ta vabatahtlikult seda kollinurka ei külasta.

RMK kasutas jälle külma ära ja tühjendas metsa. Kahju, tee läheb nii hukka. Metsast rääkimata. Ainult mingid kännupoolikud püsti pärast ja tuul vihiseb otse läbi. 

Vähemalt täna öösel kavatsen ribadeks magada, tulgu või -30. Ja kasse ei tohi sellise ilmaga puuriga kusagile õue ukse taha panna, dämit.