Liiklusummik

Lumi jõudis napilt enne talve lõppu kohale. Külma ei pidanud enam siiski tulema. Tegelikult natuke tuli -- tööjuurde. Päeva edenedes kiskus aina jahedamaks, kuni lõpuks jäi alles umbes 18 kraadi (C). Kahtlustasime maksmata arveid või kevadist kokkuhoidu, isegi isiklikku kättemaksu, aga tegelikult oli olnud hoopis soojaavarii. Kui loeks tihemini delfit, oleks varem teada saanud, milles asi. Ega see delfis jõlkumine viimasel ajal tervisele väga hästi mõju, uudised on veel verisemad kui tavaliselt. Keset Euroopat, kõigi silme all ja päise päeva ajal lastakse inimesi maha. Lihtsalt nii.

+ + + + +

Tallis elu keeb. Maneeži ei mahu üldse ära enam. Vist polegi enne olnud, et 7-8 paiku õhtul mingid viis-kuus nägu korraga tõsiselt trenni nühib. Mitte selles tallis. Nüüd aga käib juba poole päeva pealt FB-s kemplemine, et kes ja mis kell oma pulgad põrandale laiali laotab. Siin lõunas on veel veider see, et inimesed ei räägi soomet. Seda toredam mõnes mõttes, siis ajavad vetid end vabalt tundes omavahel juttu ega aimagi, et salakõrv kuuleb. Ei saa midagi parata ka, kui mu boks ühe ilusa rahvusvahelise halli kõrval asub. Sellise, kelle saba polegi otsast kollane, nagu siinkandis moeks tundub olevat. Kuni vet oma halli harjab -- ja seda teeb ta pikalt ja põhjalikult -- ajan mina metsikut kaitsmega taga. Mõtlesin, et harjutan ette ära, enne kui päriselt mõnikord kasutama peab. Unistan ju endiselt beebikrossist (ja hobune endiselt mitte)... Esimene reaktsioon krõpsude avamisele oli muidugi "nüüd panen küll aknast välja". Pärast esimest tutvustust -- ainult krõpsude korduv avamine ja sulgemine -- tuli töine paus. Läksime nurki läbi sõitma. Küll on tüütu, kui onu miskit kümme sentimeetrit nihkunud pukki ainiti jõllitama jääb ja seda hobusööjaks pelgab. Samas kui kõrval kordel poni vingudes tagumist otsa taeva poole lükkab, ei liiguta kõrvagi.      

Väsinud hobune laseb hoopis lihtsamini kulinaid külge riputada ja turja sügamine veenab, et tegelikult polegi midagi karta. Rahunemise tasuks on kollide eemaldamine. Järgmine kord jälle. Inimesed on nii tüütud.

- - - - -

Veel üks päev möödas. Sain teada, mis on makroonid. Kõrvale jagati šokolaadilaastudega piimakohvi... njam! Ma neid sööginimesid tegelikult eriti ei tea, pirukad on mul ikka pirukad, küpsised on küpsised ja saiakesed on saiakesed. Mitte quiche, burrito, bruschetta ja mis need varjunimed neil kõik ongi. Loodetavasti ei nimetata šoksitükkidega jäätist kunagi millekski nii ümber, et ma teda enam poes ära ei tunne.

Kaks tähelepanekut: kui kedagi tema avaliku esinemise kvaliteedi tõttu mõni päev kohe eriti tungivalt on vaja taga rääkida, siis pole harv juhus, et ta FB-s ennetava vasturünnaku teeb. Selline tundmatusse sihtiv pöördumine nagu et... "las koerad hauguvad, karavan läheb edasi" või "kui taga räägivad, järelikult kadestavad" jne. Järsku see tõestab, et Mingi kriitikameel on ikka alles?

Ja teine: kui mõni blogi lukku/kinni läheb, siis ma olen jälle mõne huvitava intriigi maha maganud. Tööjuures ei taha FB-s passida, aga õhtuks on kogu nali juba otsas. Asjadega kursis olemiseks peaksin sotsiaalselt palju aktiivsem olema, aga see on nii raske. Kõik see suhtlemine ja rääkimine -- lugemine on nii palju lihtsam! Nett, isegi kui ta anonüümne pole, meelitab väga kergesti arvamusi välja. Uudiste juures on ju ka magusaim pala just kommentaarid. No tee nüüd oma blogi uuesti lahti, eks? Päevane kõmudoos jääb puudu ju niimoodi. Viimases hädas peab veel äkki poliitikast rääkima hakkama, hoidku selle eest!

* * * * *

Nüüd ma olen küll kõike näinud -- kiivrita ratsutav soomlane! Mõtlesin tõesti, et selliseid polegi olemas. Samas... oli ükspäev üks läbipaistva nahaga ükssarvik ka, nii et mine võta kinni, mis on ja mis pole. Kevad igatahes on tulekul, karvu lendab. Kuna lumega nii nadi on, siis see aasta on seda poriaega sellevõrra rohkem. Misjaoks ta kastab oma kõrvu mudasse, kui nende puhastamine nii vastumeelt on?