Loodus tühja kohta ei salli. Vabaks saanud kohad valgusid osaliselt täis uusi üle-lahe-vettisid. Ühtegi nime veel ei tea, hobused tunnen juba ära. Need on neil, nagu ikka, ilusakesed. Olgu siis värvi, kehaehituse ja/või laka/saba pikkuse/paksuse poolest. Funktsionaalsuse kohta esialgu infot pole. Kolmandal päeval hakkasid eelsoodumusega isendid köhima. Nagu raudpolt, see juhtub alati. Peaks hakkama kihlvedusid sõlmima.
Mind tervitas eile kaks lonkavat köhijat. Tohutu optimismipilv, mida tegelikult nagunii polnud, haihtus poole sekundiga. Kummalgi kusagilt soe ega paistes polnud, raudade arvus muutusi ei esinenud. Ühe puhul võis oletada kivisse astumist või muud toud, peaks mõne päevaga üle minema. Teine on keerulisem juhtum. Arstile longet ei näita, aga vahel lihtsalt mõni päev hoiab ja teine üldse mitte. Kostab nagu mõni rändav piin.
*** *** *** *** ***
Üritused kuhjuvad. Muidu on üks hullem munemine, aga siis äkki mõne päeva sees nii tihedalt üritusi, et kõigil osaleda ei jõuagi -- kuigi peaks. Järgmine nädal tuleb K-P igatahes kõvasti rapsimist. Demoüritus, välisreis, arstivärk, treeningvõistlus, vanemad külla, Tartu maraton. Kahju, et viimane Võrtsul ei toimu tõenäoliselt, kuna tuul lume minema pühkis. Seal poleks ühtki tõusu ega laskumist, lihtsalt kulgemine. Eelmine aasta määriti mind nii kinni, et pidin allamäge kõigest jõust hoogu juurde raiuma, et mitte muud rahvast endale selga saada. Väga meeldiv ei olnud. Tõenäoliselt ei saa seekord kordagi enne üritust suuski alla. Jama. Aga mis sa teed sellise talvega, kui suurema osa ajast kõik rohetab, siis kuivkülmetab ja kui sobivad kraadid kohale jõuavad, sajab ainult jäävihma. Lumepalligi pole saanud teha! Jääkraabitsa lõin kogemata auto ukse vahel pilbasteks. Oligi aeg uus hankida.
Üks lonkuritest oligi järgmisel päeval juba korras, köhimine muidugi välja arvata. Kopsutervisele ei aita kaasa ka boksi korrashoiu trikid. Nimelt on mõni päev boks nii kusene olnud, et tõenäoliselt polegi sealt pissi minema viidud, vaid ainult kuhjake valget saepuru peale kallatud. Ükski hobune pole võimeline paari tunniga sellist paksu ja laia virtsapatja endale alla ehitama, isegi kui ta poole ajast pissides veedaks. Ammoniaak... nii rõvedalt haises ükspäev, et enne kui sain hobusele teregi öelda, pidin vedela löga minema viima. Muidu poleks boksi mahtunudki haisu pärast. Ja ma tegelikult ka pole mingi pirtsakas linnasaks ja kannatan muidu palju asju ära.
No comments:
Post a Comment