Friday, August 22, 2014

Kelle suu matsub, selle jalg tatsub

Oli vihmapäev. Valmistusin tallituuriks ette: söödamannerg taastäis, kahekordne ülemise korruse kaitse loksumise ja kilekas vettimise vastu, õunapabulad jalgratta taskusse. Hobuke oli jalgadega hääletanud, et eelistab koplit boksile (olin saanud kõne tallist, et nad ei saa teda kätte), aga leppisime kokku, et kiire platsitiiru teeme ikkagi. Sadulat ei hakanud panema, see oleks märjaga ära vettinud. Hea valik oli, nii hästi hakkasid jalad hobuse ümber ja lambanahk oli mõnus pehme. Meenus, kuidas üks treener soovitas alati midagi libisemisvastast jalgade siseküljel kasutada. Ma tavaliselt unustan või ei pea vajalikuks, umbes et nagu nõrkuseavaldus või nii, aga seal vihmas oli hea tunne küll, kui miski jalgu paigal hoidis, ilma et ma ise midagi tegema oleks pidanud. Endiselt pean nagunii vähem tegema, aga tõhusamalt. Enesekontrolli harjutamiseks ongi päris õpetlik lubada kätele ja jalgadele ainult imepisike ruum, kus liikuda tohib. Saavad käte või jalutagi inimesed sõidetud, ei võta tükki küljest proovida, mis tunne oleks kui...

Koduõues pole parme. On herilased ja sipelgad. Herilased on julged ja aplad. Üks krabas oma rinnaku suuruse tüki ahjulõhet jalgade vahele ja lendas aeglaselt taarudes õunapuu otsa maiustama. Silmad kinni toidu nautimist endale lubada ei saa, võib kibeda ampsu saada. Ühe herilase suuruse juures on laual leiduvad söögikogused neile üüratud, aga näed, ikka ei piisa. Kui kaks triibulist korraga mu meega kaetud noa otsas vohmisid, puutusid nad kokku ja läksid kerasse kaklema. Pudenesid pureledes maha. Mõne aja pärast olid mõlemad laual tagasi, aga erinevate maiuspalade kallal. Juhtisin nad kokku -- jälle läksid purelema ja kukkusid puntrana maha.

Pisikest küpsist pidi algul iga päev kaaluma, et kas ikka võtab piisavalt juurde. Saime perearstilt kaalugi, et ei peaks kogu aeg arsti tülitama. Nüüdseks on laenukaal tagastatud, aga korra nädalas ikka mõõta vaja. Vanaema leidis kohe lahenduse: vana roostetanud vorstikaal ja aluseks kandik, millega tavaliselt söömistarvikuid õue ja tagasi tassime.

Mehikese kõrvalt talli saamine on päris keeruline, kunagi ei tea, millal hakkab see söökidevaheline paus, mil ta sügavamalt magab. Sisetorustik töötab ka vastu, kõvem kõhutuul ehmatab üles muudkui. Vähemalt saame nüüdsest kõik oma peerud kõige väiksema kaela ajada, sest tema omad on nagunii kõige kõvemad siin majas. Vanaema ei julge teda kätte võtta, ütleb et on liiga vedel. Vankriga saab ringi rullida, aga nukker, kui sisu vahepeal pröökama pistab ja midagi peale korgi ette panemise teha ei julge. Kork ei püsi ees ka, tulevad käed ja tirivad ära. Käed on üldse salakavalad, trügivad suhu söömist takistama ja silma niisama kiusama -- üks näpp kangutab laugu lahti ja teine vajutab sisse. Imikud teevad tihti sellist kõkutavat heli, millel naeruga midagi tegelikult pistmist pole. Aga kui tal samal ajal kaks rusikat suus on, ise salalikult kõverasse tõmbunud, siis tekib kahtlus, et käis just küpsiseröövil, ajas kõik nahavahele ja nüüd kõkutab naerda.

* * * * *

Kolme põlvkonna ratsamatk on nüüd ka tehtud. Isa, mina ja mu vanim poeg kahe eestikaga ja ühe Metsikuga. Tervitused Adelheidile, kuigi ta siin lugemas ei käi -- maailma parim matkahobune, kes oma ratsanikku hoiab kui miskit pilpa peal. Kui ainult selle vöö kinni saab. Ühes otsas oli viimases augus, teises otsas ikka 5cm rihmast puudu. Küllap teavad nii mõnedki seda uskumatuse-pungestamise-lootusetuse-jõuetuse-töövõidu tunnet, mida ühe paksukese hobuse ja lühikese sadulavöö kombinatsioon pakkuda suudab.

Wednesday, August 6, 2014

Deodorant

Alanud on äädikakärbeste plahvatushooaeg. Seepärast viib vanaema õhtusest grillist üle jäänud arbuusipooliku ja banaanid eel-esiku lauale ja tassib köögis tekkivaid biojäätmeid mitmeid kordi päevas välja. Tutvustasin talle kärbselõksu põhimõtet, vaja läheb ainult laia suuga klaasanumat, paberist keeratud torbikut ja peibutuseks midagi mahlast, näiteks õunasüda. "Aga mis sa nendega pärast teed?" Mina olen kihiseva parve õue viinud ja lahti lasknud. Vanaema naerab: "Siis nad tulevad ju kohe tuppa tagasi! Ma lasen neile parem seda kärbeste deodoranti." Suuri porikaid püüab peoga ja saab kätte ka. Sipelgatega on raskem. Neil on pataljonid maja ümber laiali paigutatud, igas neist eeluurijad, kes aknast või kesteabmis pragudest tuppa tungivad, paiga mõnususes veenduvad ja siis teisi kutsuma jooksevad. Tahavadki kohe tulla kõige pakkide ja kuningannaga. Istusin ükspäev akna all arvuti taga, kui üks neist invasioonidest hakkas. Tulid ja trügisid klaverisse ja mööda jalgu üles, jube tüütu. Kurtsin siis vanaemale ka, et maja väliskülg lausa kihab sipelgatest. Suurelt mürgitada ei saanud, tädi väike koer oli parasjagu hoiul ja minu küpsik magas ka sealsamas akna juures. Niisiis tõi vanaema välja oma maherelva -- midagi pihustatavat, mis ei pidanud nii mürgine olema kui see kollane sipelgapulber, aga pidi töötama imeliselt, lase aga peale ja sipelgas kohe sureb. Vussutas siis akna taga mis mühises, ma küsisin pudelit näha, et mis koostis sel vedelikul on. See imerelv oli autoakna uduärastaja.

Kuulmine pole vanaemal ka enam just see. Nagu moskva telefon. Nalja muidugi saab ja natuke tüli ka, kui millegipärast moondub öeldu ta kõrvus just risti vastupidiseks. Alati ei jõua ju viis korda üle karjuda ka. Tädi küsis, et kas hobust ka vaatamas olen saanud käia. "Ah et söövad arbuusikoori ka?" imestas vanaema. Kui vanaema kalasuppi tegi, vaatas üks ülemeetrine pealt ja arvas, et ta ilmselt kõigepealt ainult maitseb. "Ah et sulle ei maitse? No siis ei saa süüa, ma ei jõua igaühele oma lõunat keeta. Kas ta sul kodus ka niimoodi toiduga pirtsutab?" Kalasupp ise käis nii, et kartul-porgand-kala ja maitseained potti ja keema. Kalal kõik osad küljes ka, selgroog, uimed ja saba ja mis tal seal on. Pärast, kui liha oli pehmeks keenud, nägi supp välja nagu üksikud kartulid ja porgandid ujumas ümber plahvatuse üle elanud kala, roikad püsti.

Seina pandi heli-on-pilti-pole üheksasilmne ruuter. Selle tulukesed hiilgavad ja vilguvad nii intensiivselt, et panen talle ööseks püksid või seeliku pähe. Ööd on õnneks veel üsna rahulikud, ainult lindikava. Misjaoks ta küll üle ahnitseb, öösel ma krooksutada ei suuda, isegi kui karistuseks küljealune märjaks aetakse...

Talli teen kiirvisiite. Madli kutsus ükspäev maastikule kaasa, pidavat olema ideaalne poole tunni ring. Oligi ideaalne, aga igatahes mitte pooletunnine. Tema hobusel on kaks korda pikemad jalad ja rong ammu selgeks õpitud. Meil kulus tükk aega juba üle raudtee saamiseks. Varem oleme ka üle liiprite roninud, aga siis polnud kõmisevat laudplaati jalge all. Rong tuli ka, mürinal ja hooga, tundus lausa kaks korda kiirem kui need vanad johannad. Hobuke muidugi kangestus, ajas kaela õieli ja jõllitas... poole kilomeetri kaugusel paistvat lapsevankrit (no terve ilm on neid vankreid täis viimasel ajal). Paarikümne meetri kaugune rong jäi temast üldse tähele panemata.

Nüüd enam platsile ei tahagi, metsavahel ja lagedal maastikul on palju toredam. Muld- või rohuteed, sirged ja vingerdavad, parme ka vähem kui kohapeal tiirutades. Kõhulihased saavad juba korralikku trenni, äkkpidurdused sunnivad. Peab ainult imetlema hobuse osavust, kui vinge nahahoidja ta ikka on ja kui suure hoo pealt jalad maa külge kinni jäävad. Oi ta oleks suurepärane iluvõimleja.

Koplikaaslaseks on sel aastal kolm eestikat: kollane, põdravõik ja raudjas. Esialgu kippusid Metsikule nahapeale andma, aga nüüd käivad tal nagu lapsed sabas. Mõned hobused pole nõus boksist välja minema, kardavad parme. Päikeseloojang on mõnus aeg, udu tuleb ja parmud kaovad. Soe on ka, aga ei lämmata.


Koduvisiidi käigus sai ka Tartuff üle vaadatud, oligi täitsa alles, ainult teistpidi. Ruumi oli endiselt vähe.

Tagasi maal. Sipelgad elavad põrandalaudade all, ligipääs on vilets, ainult läbi tuulutusaukude. Vanaema hankis kaks pudelit sipelgate deodoranti, lasi majaaluse täis ja troppis tuuleaugud kinni. Ja oh imet -- kuigi sipelgad taarusid pärast vanaema rünnakut kui purupurjused, ei mingeid lõhnasid juures!