Kordused

Nägin unes kolmevõistluse meistrikate ettevalmistusi. Esimene ala pidi olema piljard, teine kross ja kolmas -- ronimisrada. Kahetsesin, et polnud kaua aega piljardit mänginud.

Lõpuks ometi jõudis suvi kohale. FB täitub rannapiltidega, kus keskel paistab kaks viinerit, lihtsalt varbad, seljast jalgadeni, kõhust jalgadeni, või ka dekolteest jalgadeni, olenevalt soovitud laikide hulgast. Nüüd oleks õige hetk aeg maha võtta ja vedeleda, aga nätsa, saavutusvajadus taob jalaga ega luba. Vaja ikka trennis käia ja putukate vahelt teed otsida. Sain juba osaliselt kätte ju, mis tahtsin, milleks edasi rabeleda? Aga vat... tahan paremini. Paremini ja rohkem ka. Vähema karjumise ja enama elegantsiga. Pealegi, suuremad eesmärgid on veel käeulatusest üsna kaugel... niisiis -- rahmeldame edasi! Sellega olen juba leppinud, et eesmärgid ja valitud vahendid kipuvad töö käigus muutuma ja "kohale jõudes" on õige koht kusagile mujale nihkunud. Vahel tundub ka, et minu soovid täituvad teistel hulga kergemini. Motivatsiooni üleval hoidmisest ma ei räägigi... Või ehk siiski. Kui saavutusvajadus ja mott omavahel ei haaku, tulevad ju süümekad -- minu tahtmatus mõjutab ka hobuse heaolu (meenutades ühte hobust, kellega korra kuus ratsutamas käidi ja kes end kuidagi sõiduks kätte ei tahtnud anda. Arvata võib, mis mõnus tunne on treenimatult äkki kedagi tund aega turjal tassida). Lisaks veel see tunne, et "ma olen juba miljon aega ratsutanud, enam ei tohi ühtegi viga teha". Täitsa valus. Eriti kui tunned, et neid vigu on ikkagi hulgi.

Käisime kambakesi jälle Edouardi laagris. Hommikul talli eest startides lendles üle tee noor põder. Algul arvasin, et mõni hobune on lahti pääsenud, aga selliseid käike pole mitte ühelgi. Kümne palli skaalal vähemalt 12. Kahepäevane laager oli seekord, kaks trenni päevas. Plats oli vihmast uppunud ja esimese päeva trennid lõppesid varustuse ja hobuse väljakaevamisega. Pealtvaatajaid jätkus vihmavarjude alla rohkem kui mõnel võistlusel. Oli kuulda nurinat, et E räägib jälle ainult algtõdesid. Miks ei võiks sama juttu odavamalt ja eesti keeles kuulata? Aga... mida muud tal üle rääkida jäigi, kui need algtõed kohati puudu olid?  Nii tuttav teema ükskõik milliselt koolituselt. Me oleme seda kõike juba kuulnud! Me teame! Aga miks siis ei tee nii nagu peab?! Talli uued noored kassid olid igatahes tublid ja tegid oma tööd. Hiiri jätkus kõigile. Üks neist ronis mööda kiviseina pragusid alla nagu mõni turistigiid mägedes.

Ükspäev arutasime, kuidas madjakad ringi rändavad. Kui ära kaovad, tulevad vahel tagasi nahka ajanuna või otsatuna ja hakkavad siis üldkasutatavateks. Järgmisel päeval leidsin jälgi salajasest motivatsioonikoosolekust.

Heinamaa ääri triikides olen juba mitmel õhtul sattunud sookurgedele. Need on kindlasti alati needsamad kaks. Jutustavad. Ja lendavad ära, kui satun neile lähemale kui 100 meetrit. Telefoniga pildistades pole nad suuremad kahest täpist, aga kuidagi ei suuda telfi taskus hoida, kui nad nii uhkelt tiibu sirutavad.

Ikka ainult täpid.

Telf on üldse üks kahtlane asi. See korjab ju asitõendeid. Nüüd näevad teised ka, et nägin kährikuraibet, aga ei teinud temaga midagi. Mul pole muidugi oma saadet ka, kus road killi praadida nagu mõni Clarkson (kellel seda saadet enam pole ja see kährik poleks kvalifitseerunud ka, oli teest päris kaugel). Ilusad sinised silmad olid sel kährikul.

Ülejärgmisel päeval enam silmi polnud ja arvamismäng oleks palju keerulisem olnud. Roided olid püsti päikese poole... ah ei, see päev pigem vihmapilve poole.

Eile sadas vihma. Palju. Laste mänguala juurde hoovi tekkis nii mahlane veekogu, et unistasin end hobusega sinna vettehüppeid harjutama. Auto moondus jälle valgeks ja vabastas kaasasveetud liivakasti.

Kährik oli veel ühe päeva võrra lagunenum... või siis ligunenum. Kolmas mõõde hakkab juba kaduma. Sookured laulsid eriti mõnusalt ja põgenesid targu juba silmagi jaoks hernekommi suurustena.

Hobune oli veidral kombel ennast õhtul talli tuua lasknud, loodetavasti ei hakka haigeks jääma ega midagi. Katsetasin mudakooriku kallal erinevaid harju ja tehnikaid. Kõige vähem tolmu tekkis tavalise plastmassharjaga tasakesi äärest koorima hakates ja pärast kummist ringharjaga kopatäite viisi kuivmuda kõrvale tõstes. Alles siis sain kahe pehme harjaga kallale minna. Ja rätikuga. Ja jälle pehmetega. Lihtsam oleks kogu troll ära pesta olnud, aga meiepoolne pesuboks on viimasel ajal niigi palju liivavatti saanud -- uued hobuinimesed ei ole veel talve näinud, kui liivast umbes torusid käsitsi tühjendama peab ja tassivad hobuste jalgadega rannatäisi liiva sinna.

Vahel kui ma päris trenni teha ei viitsi, hakkan hobusega lumele kirjutama. Ahjaa... praegu on pooleli kolm kuud kehva suusailma ja lund vähevõitu. Proovisin siis, kui täpselt endokas ära arvab, mis ma seal sikerdasin. Ainult kõige suuremate tähtedega tehtud kilomeeter jäi enam-vähem arusaadav, KS ja suure platsi sõnumid meenutasid ülevaatusel pigem Browni liikumist. Peaks mõni teine kord proovima veel aeglasemalt, siis ehk jõuab tihemini positsioneerida.