Kimamise lõik lõppeb varemete juures. Varem oleme seal niisama otsa ümber keeranud, aga seekord tahtsin näha, mis edasi saab. Sai nii, et selja tagant ragistas meile kallale suur must koer, arvatavasti pärit poole km kaugel asuvast elamisest, kus puhkepäeva tõttu rahvast leidus, keda koeral kaitsta oli vaja. Vist. Miks muidu ta tuli oma vahuse suuga ja aina tilpnes hobuse tagajalgade juures, ähvardades hambad sinna kinni lüüa. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, me läheme tagasi. Ei huvitanud, muudkui paukus edasi ja küttis end järjest üles. Õnneks on hobune koertega kokku puutunud ja käitus hämmastavalt mõistlikult. Kui peni juba ees näkku kargas, vaatas hobune nagu muuseas teisele poole ja kui sinna teisele poole tilpnema tuldi, keeras jälle pea ära. Rahulikult. Mulle ei meeldinud mõte laipadest ega vigastest. Proovisime siis tasases galopis eemalduda, aga koer lausa ronis ette kapjade alla. Sõimasin tal näo täis, see ehmus ja me lükkasime kiirema käigu sisse, millega lõpuks tondi maha jätta saime. Hiljem isale juhtumit kurtes selgus, et jooksjatel on sealkandis sama mure. Lahtised koerad, kes ähvardavad kallale tulla. Mis ma peaks mingi püssi või pipragaasiga metsavahel käima hakkama või?
x x x x x x x x x x
Puhkus saigi läbi selleks korraks. Oleks võinud ju kauemakski jääda, aga oli vaja jälle kolmekat proovima minna ECUsse. Millegipärast lähevad skeemid aina lihtsamaks ja tulevad aina kehvemini välja. Lihtsamaks siis selles mõttes, et toimub ainult üks sammude venitamine risti-rästi üle maneeži, üleminekud on tähtede vahel ja kõige keerulisem pööre on raadiusega 10m (olgu, nurkades on järsemad). Surmigav. Meile sobiksid paremini tehniliselt keerukamad pähklid, siis püsib tähelepanu natukenegi harjutuste küljes. Pole just suur tõenäosus poolteist ringi mitte midagi tehes ilusti samas rütmis ja ehmumata püsida. Oleme oma arvestuse skeemides enamasti küll esimesed-teised, aga ainult sellest ei piisa. Vaja on võimalikult suurt vahet järgmistega, sest takistussõidus ja eriti krossis laristame viimasegi edu korralikult maha. Koha pealt hüppamine võtab lihtsalt nii kohutavalt palju aega. Harjutame küll siniseks, aga ikka ei tunne mingit tohutut edasiminekut, ikka käib vinge võitlus iga sammu pärast.
...
Kui KS ja TS eriliselt helget mälestust ei jätnud, siis krossiga sai peaaegu rahule jääda. Ühe pika mõttepausi tegi allahüppe ees, aga alla ta sealt sadas ja pärast üles ka. Kohati oli isegi tunne, et liigub. Kuni videot nägin. Seal on ikka nii palju ruumi veel, uskumatu. Saime siiski rekordvähe karistust ületatud aja eest, ilmselt ikka mingi kasu oli ses metsades rallimisest. Nagu haava soolamiseks postitati täna suvetalli grupis pilte pühapäevasest matkast. Jõkke ja parki ja vana kooli ette ja ... kõik kohad, mis väiksena sodiks kolatud sai. Jalgsi ja jalgrattaga siis, aga ikka unistades, et hobusega. Ülespildistatud ujumiskoha lähedal oli üksvahe metsik lehm. Suur mustvalge, kes aia äärde seisma jäänuid galopiga ehmatada tavatses. Ma pole hobusega sinnapoole teed veel üldse läinudki!
No comments:
Post a Comment