On alles okkaline see mu valitud rada. Leidsin täna hommikul oma geelipadja üles. See oli päev enne võistlusi metsas maha kukkunud. Galopi pealt. Koos minuga. Sest ma sõitsin sadulata. Sest sadulavöö oli naha ära hõõrunud. Aga nahka oli võistlusteks vaja tagasi kasvatada. Vähemalt hobuse sain põllult kinni püütud. Poole kilomeetri pärast. Läbi kaelani rohu. Sest jalg oli ratsmetest läbi ja see mõjus jalapidurina. Ratsmed olid mudased, aga terved. Hobuse nahk rinna eest ei olnud terve. Sest hobune oli ehmudes tee kõrvale okastraatidesse hüpanud ja sealt otse edasi põrutanud.
Taga ajades jooksid silme ees kaadrid sõjaratsu filmist, lipendavad nahatükid ja soontest heleda joana pulseerides purskuv veri. Uurisin sealsamas metsavahel iga sentimeetrit hobusenahka kordi ja kordi, katsusin kõik kohad läbi, käed värisemas. Pindmised haavad! Hobune oli läinud läbi vana paksu roostes okastraataia, ülemine rida umbes 70cm, keskel teine rida. Aastaid oleme seda rada valides arutanud, kui ohtlik okastraat on ja kui keelatud ja kole ta ikka on. Mis see nüüd oli siis? Õnn või õnnetus? Hobune pääses kriimudega... aga kas oli siis vaja just seal ehmuda ja mul piisavalt koba olla, et mitte seljas püsida?
x x x x x x x x x x
Vahepeal on muid asju ka juhtunud. Sealhulgas paari salaplaani luhtumine, aga ju siis ei olnud praegu vaja.
Lapsed on teada-tuntud
ronijad-püherdajad-hüppajad kohtades, kus see täiskasvanuile meelehärmi
põhjustab. Enamasti on pahameel seotud riietusega -- see läheb ju katki
või mustaks. Ja siis tuli päev, kui nägin lapsi püherdamas...
sõnnikuhoidlas. Rullisid ja kilkasid seal, õnnelikud. Jah, seal oli
päikesest soe ja jah, sealt oli hea hobuseid vaadata, aga.... kakajunnid
ja piss. Õnneks olid võõrad lapsed.
Rebane viis
udutule klapi eest. 90km/h-ga sõites ja 5 meetri pealt ette kargavat
rebast vaadates ei jõudnud muud teha kui kiljuda. Öö ei ole hea aeg
autosõitudeks. Loomad otsivad liiklemiseks niigi aja, mil inimesi kõige
vähem jalus on, aga näed, keegi liigub ikka. Ülejäänud tee olin kui
nõelte peal ja kamandasin kõiki loomi tee ääres püsima, kuni mööda saan.
Neid ikka jätkus. Kitsi oli vist kõige rohkem.
Esimesed jalad veel kannavad, tagumised on kuidagi tagurpidi.
Ossul oli käpp katki. Krabasime ta E-ga kinni ja lillatasime natuke. Ossu hüppas seejärel heinarullilt prantsuga alla. Jube valus oli vaadata. Hiljem külalisega pizzatamas ulatas müüja sõna lausumata kempsuvõtme. Peeglist vaatas vastu lillalapiline nägu.
Külaline tahtis meile jälle suurt Nutellat tuua. Seekord küll mitte lausa 5kg varianti, vaid 1kg. Õnneks. Sest käsipagasi hulgas osutus šoksivõie vedelikuks (kõik ju teavad, et ka hambapasta on lennates vedelik). Vohmis siis vaene duud lennujaamas niipalju kui jaksas, tõenäoliselt peab nüüd selle kraami manustamisega veidike vahet.
Kui on tapeediliim ja beebi, siis need kaks ka kokku saavad. Käis seal ahvikiirusel salaja vannis. Jälle kaader filmist. Ghostbusters.
No comments:
Post a Comment