Reisike

Kuna kutsikad polnud kunagi teadlikult lennukiga sõitnud, siis tuli see koolitus ette võtta, enne kui lennukid lendamise lõpetavad või hinded kehvaks lähevad. Legomaale! Tuttavad olid just Kopenhaagenist välja uude majja kolinud, ööbimisruumi jätkus kõigile. Mereni vaevu 5 minutit jalutamist, imeilus kant, klanitud ja värviline. Kiiruse piiramiseks majadevahelistel tänavatel oli keset teed istutatud puud, millest tuli ringiga mööda sõita. Suur osa mererannast oli reserveeritud lehmadele. Igavesti lahmakad roosad lehmad olid, kuigi pildil vaid täpikesed. Hobustel randa asja polnud.

Meie võõrustajad tellisid Eestist külakostiks šokolaadi, tatart ja sefiiri. Šokolaadi- ja üldse magusavalik on Taanis pehmelt öeldes nigel ja hingehinnaline. Tatart pidavat saama vaid mõnest ekstra ökopoest, kuigi raske on ette kujutada, misvõrra need ökomad on kui tavapoe kraam või

õigemini -- mismoodi need siis sildistatud on. Nimelt on ka tavapoes enamvähem kõigel "öko" märge juures. Leiva puhul oleks küll võinud lihtsalt "ök"-iga piirduda, sest nad teevad seda hapuks äädikaga, mitte kääritades. Õppisime poodides mõned uued sõnad selgeks, kui hommikusöögiks peekonit ja mune otsisime. Oksekød ei ole lennukitarve ega midagi ja oksepostej ei seondu kuidagi rämpspostiga (aga ikkagi öko!). 

[Kunagi hiljem, kui mesi vabalt jões voolama hakkab, siis need sildid hakkavad olema niisama mustvalged kui paremad e-lugerid. Praegu on materjal liiga ühe tootja käpa all ja taskukohasemad alternatiivid kehvavõitu kontrastiga. Mõte on, et hinnasilte saab uuendada lennult, kasvõi iga ostja jaoks eraldi, kusjuures energiatarve on sildil nii väike, et panevad ka paar aastat samade patareidega.]

Nad on kõik nii hirmus kõhnad ja tõsised seal Taanis. Jäätise- ja šoksipõud kombineeritud ohtra jalgrattasõiduga võib triki ära teha küll. Ülemine märk ilmselt tähendabki, et Audi ost võib korralikult lajatada. Mine parem velo! Jalgrattateid on tihti isegi mõlemal pool autoteed. Autosid tundus üldse teedel vähe olevat -- näiteks Saksaga võrreldes -- ja nad olid pisikesed.

Teed on muidugi kenad ja korras, ohtralt sildistatud. Tänapäevaste mugavuste -- GPS ja elektroonilised kaardid -- lihtsa kättesaadavuse tõttu ei oska neid silte ehk niivõrd hinnata, aga vahe Eestiga on üüratu. Siin on nagu salaselts, kohalikud teavad kõike, aga turistid arvaku ise ära. Tehku eeltööd, mis see olgu, et jalutavad siin ja arvavad, et kõik tuleb ise kätte!

Loomi oli teeservades vähe. Vahel oli näha roosasid lehmi ja hobuseid, mõlemad suurt sorti ja lihaselised. Aedades olid pigem lilled ja muu ilu, aga mitte kassid-koerad. Isegi uhkete majade aknad olid pimedad, kui välja arvata mõned helendavad teleri- ja arvutiekraanid. Järsku kõik muudkui magavad seal vabal ajal? Mis sa ikka teed, kui šoksi pole. 

Autokujuline aiapäkapikk.

Tõenäoliselt olid lähenemas valimised. Laternapostid olid täis umbes A1 suurusi plastpõhjale trükitud portreesid. Number all, et kuidagigi vahet teha. Kõik olid siledaks kammitud ja naeratasid nagu kinnisvaramüüjad ajalehereklaamides.

Kui juba nii lähedal olime, siis käisime ka kuulsat merineitsit vaatamas. Viletsa ilma kiuste käis bussitäite kaupa rahvast pilte tegemas ja meenekujukesi imetlemas. Jäätist nad igatahes ei saanud. Putka oli kinni.

Vahepeal sai riis otsa.

Sinist taevast sai näha vaid katuse all. See siin on Lalandia erataevas. Päriselt oli õues paduvihm ja 13 kraadi "sooja". Sees sai ujuda, golfi mängida, suusatada või osta rämedalt kalleid ujukaid, sest ühel vennal olid omad koju jäänud.

Õnneks oli õige otsus esimene päev ujuda ja teine legotada. Teisel sadas ikka oluliselt vähem vihma.

Elusuuruses minionid olid klaaskastis luku taga, väljapääs oli valus: peadpidi käpa vahel. Nad on nii popid nüüd, eriti pärast viimast filmi. Kusagil tuli ämbrisse palle loopida ja siis võis saada auhinnaks "sooo fluffy" ükssarviku. Oleks ka tahtnud, aga mitte nii kõvasti, et loobuda lõputust atraktsioonirallist. Ilm oli ikkagi suurepäraselt vilets ja sabasid eikusagil. Käisin järjest mitmeid ringe vaaraoteemalisel rajal laserpüssiga värvilaike sihtimas. Skoor jooksis vaguni peal, lillad laigud olid kõige kallimad, 1000 punkti tükk. Nn Ameerika raudteedele oli siginenud paigalseisult otse alla kukkumisi. Kogu rong langeb äkki mõne meetri jagu alla, aga seda on ikka oluliselt vähem kui need päris kukkumistornid pakuvad. Niisiis -- sobib ka nõrgemanärvilistele. Ühe raja ääres olid päris pingviinid, hirmus nunnud. Neile tehakse iga päev päris lund ja jääd ka, et nad end kodusemalt tunneksid. Mees- ja naispingviinidel olid käevõrud erinevate loibade küljes, naistel vist vasakul. Lähedalt vaadates olid kõhualused hoopis hõbedased, mitte valged.  

Klotsisebrasid ei saanud kuidagi pildistamata jätta, ikkagi hobuslased.










Indiaaniküla hobused. Nagu niidirull oleks keskel.

Kes seda enam mäletab, mis täpselt pärast legotamist sai, aga ühel hetkel olime äkki Taanist Saksa sattunud. Kohe pärast piiri hakkas teeservades ühtepuhku hobuseid olema, teedele ilmus juurde ridu ja kõik nad olid autosid täis. Tegime mäkkdoonaldis netipeatuse ja tutvusime kohaliku lasteeinega. Neil on seal muuhulgas ka kilesse aetud õunaviilud.

 

Juba öösel, kui sinna jõudsime, üllatas Berliin oma räpasusega. Uimased lapsed oleks peaaegu ninali kukkunud keset tänavat vedelevasse hobusejunnihunnikusse. Ja siis koera omasse. Ja inimese omasse takkapihta. Ratsanikke polnud kusagil näha, aga keset elamurajooni elas aedikus hobuslasi küll. Hotellis keerasin teleka lahti ja seal sõitsid Ingrid ja teised kuulsused krossi. Hahhaa, ja poed olid šoksist pungil. Mis sa hing veel tahad. Peale koju jõudes tatrapudru vohmimise muidugi.