Siiani tõmbub nägu naerule, kui meenutan oma viimast võistlustele minekut. Hommikul, kui teised juba võistlesid, sõime meie hommikuputru. Siis, mingil suvalisel hetkel võtsin kaenlasse saapad, redika ja passi ning astusin talli poole. Mööda teed, jalgsi. Kui olin vaevu paar minutit ära jalutanud, sain veel mõnisada meetrit hõlpu ka, kui lõpuotsaks auto peale võeti. Küll oli tore see minek. Võistlusel endal polnud ka viga. Hea pinnase tõttu tundus 80cm rohkem nagu 60 ja latid olid kõik pastelselt roosa-sinise-valged, miskit pruuni ka, seega polnud hobuselgi vajadust midagi pikemalt jõllitama jääda. Oleksin võinud järskude pöörete peale mängida, aga ei teadnud ju ette, et nii lihtne on, seega võtsime vabalt ja jäime autasustamisest mõne sekundi võrra välja. Päris takistussõitjad nii lohvkalt ei võtnud ja esimesed tegid imelende oma superponidega. Rajameister M.V. oli nii kavalalt sättinud, et sabasirutajatel mingeid eeliseid polnud ja võitjaid oligi lausa lust vaadata, kui osavad ja täpsed nad olid. 90cm asemel oleks võinud meetrit proovida, aga regades seda ei teadnud veel. Niisiis rõõmustasin lihtsalt kahe puhta sõidu üle. Ja jalutasin kodu poole. Ja sain jälle küüti!
Kuna meil poniga kiirustamine kohe üldse välja ei tule, siis võtsin harjutamise natuke tõsisemalt ette. Regasin ennast endomondosse ja pilt saigi kohe selgemaks. Näiteks selles mõttes, et metsateed tunduvad pikad, aga tegelikult on lühemad ja et isegi kui kiirus suur tundub, siis ta ei ole seda eriti. Esimesel päeval käisin sadulata, 5km + veel platsil sikerdamist, tippkiirus 24km/h. Võrdluseks -- niidus pidi harrastajate krossis keskmine kiirus vähemalt 26-27km/h olema, distants napilt alla 2km. Teisel päeval kerisin jalused lühikeseks ja proovisime natuke saba ka sirutada. Muidu oli täitsa vahva, 7km, tippkiirus 33km/h, aga ikka oli vaja üks hetk täiesti ootamatult nagu kännu taha kinni jääda, nii et mul kannad sadula kohal kokku klopsasid. Või vähemalt selline tunne oli. Kuna hobune oli ilusti sirge, siis vahelduseks maha ei kukkunud ega midagi, napikas... Peaks vist trenniks mingi koledama kiivri hankima, see praegune aiaga hobune on täitsa meeldima hakanud -- kahju kui ta vastu maad klohmi saab. Traataiapäeval sai muruseks küll ju. Mõtlesin, et proovin ka platsitrenni distantsi ära mõõta, aga tõenäoliselt tuleb ikka mingi 5-6km, eks oleneb trenni pikkusest ja intensiivsusest. Energiline maadhaarav samm on 6-7km/h, traavikene nii 15km/h, galopp 20km/h -- tööallüürides ja kirvega.
Kolmas päev endokat, sadulata ja üllatusäikesega. Vaevu jõudsime metsapiirini, et sinna sukelduda, kui käratas niisugune kõmakas, et hobune lendas ehmatusest mitu meetrit edasi. Täna ei ajanud mingit kiirust taga, maa oli kohati ligane ja libe. Tuustisime vähe kõrvalisemaid teid ja leidsime ka mõned reklaamitud püsipalgid üles. Kui hobune vähegi armas, siis hüppama need suurt ei meelita. Kas oli lähenemine läbi mudaaugu või maandumine peadpidi okstesse. Võibolla pärast pikemat kuivaperioodi ja madalama hobusega... Metssead olid ka kõvasti maad üles sonkinud ja nii pidi eriti hoolikalt maad jõllitama. Endokas on nakkav. Mässin ennast järjest rohkem sisse, olen jälgitav ja analüüsitav.
+ + + + + + + + + +
Vanaemal on jälle tädi koer valvata. Kui öösel külge keeran, siis ta haugub. Hullem valvekoer, kuigi pisike nagu kirp või siis yorkshire'i terjer, mis ta tegelikult on. Ükspäev ronis salaja lauale ja pani korraga kotitäie koeramaiustusi nahka. Siis oli terve päeva ja öö takkapihta puhta napakas. Keerles ja haukus ja hüppas ja kargas mänguasja (kuigi on emane) ja ähkis -- tahtsin teda pildistada, aga kuidagi midagi pildile ei saanud, ta oli juba ammu kusagil mujal. Naljakas nimi on tal, Bea, mida hääldatakse "beia" või "kaks pead", oleneb hääldajast.
Kaks Pead harjub tasapisi maaeluga ära ja siis pärast tuleb jälle käekotikoeraks tagasi õppida. Päris vahva on vahelduseks, kui laua alla kukkunud purud enne nahka pannakse kui ära koristada jõuab -- ja purunaatoreid meil juba jätkub.
Kuna meil poniga kiirustamine kohe üldse välja ei tule, siis võtsin harjutamise natuke tõsisemalt ette. Regasin ennast endomondosse ja pilt saigi kohe selgemaks. Näiteks selles mõttes, et metsateed tunduvad pikad, aga tegelikult on lühemad ja et isegi kui kiirus suur tundub, siis ta ei ole seda eriti. Esimesel päeval käisin sadulata, 5km + veel platsil sikerdamist, tippkiirus 24km/h. Võrdluseks -- niidus pidi harrastajate krossis keskmine kiirus vähemalt 26-27km/h olema, distants napilt alla 2km. Teisel päeval kerisin jalused lühikeseks ja proovisime natuke saba ka sirutada. Muidu oli täitsa vahva, 7km, tippkiirus 33km/h, aga ikka oli vaja üks hetk täiesti ootamatult nagu kännu taha kinni jääda, nii et mul kannad sadula kohal kokku klopsasid. Või vähemalt selline tunne oli. Kuna hobune oli ilusti sirge, siis vahelduseks maha ei kukkunud ega midagi, napikas... Peaks vist trenniks mingi koledama kiivri hankima, see praegune aiaga hobune on täitsa meeldima hakanud -- kahju kui ta vastu maad klohmi saab. Traataiapäeval sai muruseks küll ju. Mõtlesin, et proovin ka platsitrenni distantsi ära mõõta, aga tõenäoliselt tuleb ikka mingi 5-6km, eks oleneb trenni pikkusest ja intensiivsusest. Energiline maadhaarav samm on 6-7km/h, traavikene nii 15km/h, galopp 20km/h -- tööallüürides ja kirvega.
Kolmas päev endokat, sadulata ja üllatusäikesega. Vaevu jõudsime metsapiirini, et sinna sukelduda, kui käratas niisugune kõmakas, et hobune lendas ehmatusest mitu meetrit edasi. Täna ei ajanud mingit kiirust taga, maa oli kohati ligane ja libe. Tuustisime vähe kõrvalisemaid teid ja leidsime ka mõned reklaamitud püsipalgid üles. Kui hobune vähegi armas, siis hüppama need suurt ei meelita. Kas oli lähenemine läbi mudaaugu või maandumine peadpidi okstesse. Võibolla pärast pikemat kuivaperioodi ja madalama hobusega... Metssead olid ka kõvasti maad üles sonkinud ja nii pidi eriti hoolikalt maad jõllitama. Endokas on nakkav. Mässin ennast järjest rohkem sisse, olen jälgitav ja analüüsitav.
+ + + + + + + + + +
Vanaemal on jälle tädi koer valvata. Kui öösel külge keeran, siis ta haugub. Hullem valvekoer, kuigi pisike nagu kirp või siis yorkshire'i terjer, mis ta tegelikult on. Ükspäev ronis salaja lauale ja pani korraga kotitäie koeramaiustusi nahka. Siis oli terve päeva ja öö takkapihta puhta napakas. Keerles ja haukus ja hüppas ja kargas mänguasja (kuigi on emane) ja ähkis -- tahtsin teda pildistada, aga kuidagi midagi pildile ei saanud, ta oli juba ammu kusagil mujal. Naljakas nimi on tal, Bea, mida hääldatakse "beia" või "kaks pead", oleneb hääldajast.
No comments:
Post a Comment