Mida teha masendusega

Tavaliselt kustutan sellised tundepuhangud ära (kui nad üldse kirja saavad), aga kuna neid töö käigus ikka esineb, siis... olgu see üks. 

=======================================================================

Teine päev seletamatut masendust. Ründas äkki ja hoiatamata. Nüüd ei huvita mind enam miski, aga sellest hoolimata võin suvalisel hetkel nutma hakata. Mõtlen jälle eri viisidele, kuidas... . Asi ei saa olla ainult viimases filmimises. Lindilt nähtu oli jälle vedel ja nõrk. Ma ei tahakski sellist s*tta vabatahtlikult vaadata, aga justkui on vaja, et näha, mida parandada. Tegelikult pole raske -- vahetada välja nii hobune kui ratsanik. Hobune on kohati nii toredalt püüdlik, oleme saanud teha midagi järgmisest raskusastmest, aga... ta kardab isegi mingit mõttetut maalatti. Pole sellele isegi nii lähedale nõus minema, et saaks sinna ette tõrkuda. Pärast kümnendat katset ujub üle ka, aga mis rõõmu mul sellest enam. Mõttetu mõttetu mõttetu võitlus. Ja see lühikese seina nali ja murumätta oma. KÕRINI!!!!!!!! Ma ei suuda enam.

Kolmas -- ja kuigi on esmaspäev, plaanin ikka asju laupäeva moodi. Maadlesin õues hobusega, keskendumisvõime äärmiselt vilets tal, muudkui vaja ringi vahtida ja pinges olla. Keerasin nn neg. reinforcementi kangemaks, hakkasin muudele ajuritele lisaks ka häälega ajama, kuni lõdvestus. St niipea kui hetkekski keskendus, jäin vait. Totter, aga aitas. Ma ikka ei oska vahel üldse. Ja onu on endiselt megajäme, lausa õud-ne. Jõudsin koju ja oli ilgemalt külm, kuigi toas 23 sooja. Olen palavikus, paar last ka. Näis, mis sest homseks välja koorub. Praegu olen paksult tekkidesse mähkunud ja ikka on külm.

 Täieliku masenduse tunneb ära sellest, et isegi šokolaadi ei taha enam. Jõuetu ahastus, kuigi samal ajal on nii ükskõik. Minu sees on kondid ja tema sees on kondid ja me teeme asju, erinevaid ja sarnaseid. Mässime ennast riietesse ja ehetesse, aga see ei ole päriselt üldse tähtis. Ükski mõte ega arvamus pole ka oluline. Kui saaksime ronida sinna teiste kingadesse, arvaksime niikuinii teisiti kui oma kingades. Olemine on ikka üks imelik asi. Vahel on isegi uni pärisem. Üldse ei teki küsimusi, et miks kõik.

=======================================================================

Palavik kestis sobivalt järgmise lõunani, et ikka õhtul talli jaksaks minna. Sügis on olnud "välitöödeks" äärmiselt soodne. Sees olen sõitnud ainult siis, kui sajab või jõuan kohutavalt liiga hilja. Väljas on tervelt neli laternat ja tühi väljak. Isegi kaks. Kaks platsitäit tühja liiva ja igavat välja. Mmm, "igavat" siis tegelikult. Suurel platsil kasvab hobuse jalgadest välja neli uut hobust, igaüks ise suunas. Platsiääred on loomulikult kolle täis. Valgustamata platsi pinnas tundub väikse nurga alt ja kaugelt langeva valguse tõttu kosmosemaastikuna ja künkatagune on maaredelitega, millel on kuju aga pole vormi (piirdeaia varjuteater). Tundlikkuse vähendamiseks teen niikuinii tihti läbisõite erinevatest kohtadest ja pinnastest, samal ajal püüdes säilitada valitud allüüri ja selle kvaliteeti (liiv/muru/kõvatee, platsi ühest otsast välja ja muru/künka/takistuse kaudu teisest otsast tagasi, või just nii, et murukappamise vahel põikan platsile mõneks elemendiks/lühikeseks väljamõeldud skeemiks/hüppeks ja siis jälle kappama), aga kohatises kottpimedas on põnevus põhja keeratud. Adrekalaks mõlemale, kui esimest korda künka taha galoppides ei tea ise ka, mismoodi seal maa paistab ja kuidas hobune reageerib. Maa on valges sadu ja sadu kordi läbi uuritud, seega kollid on ainult peas. Loodan, et suurte kollidega võideldes hakkavad väiksemad tühistena paistma (teadagi, kelle lohutus lootus on). Pärast umbes tunnipikkust sebimist riisun junne ja naeran endamisi, et s*ttagi ei näe. Siis kustutan vältimatu plõksuga tuled, õhkukargamine garanteeritud.

xxxxx

Kellakeeramise võiks ära lõpetada. Tekk ei soojenda rohkem alasid, kui seda varvastelt ära kurgu alla tõmmata ja ma, laiskade laisk, ei viitsi neid tulesid ka iga õhtu ruunata. Nüüd hakkab ju veel varem pimedaks minema ja täiskuid pole just iga päev taevast võtta. 

Aga see masendus ikkagi, kuidas sellest lahti saada...? Kohati nagu ei tahagi, see muutub nii omaks juba... aga ma tunnen, et kui upun, siis päriselt. Ristiga päevad kalendris võivad abiks olla, need sunnivad kusagile minema ja midagi tegema. Isegi kui see on mõni tüütu arenguvestlus või koosolek. Seekord juhtus üks kinoüritus meie kas-tõesti-linnas, nimelt ppaff, tasuta veel pealegi. Natuke isegi Animated Dreamsi tunne tuli peale, aga see on ju ometi aasta parim sündmus. Sinna pole ka enam kuud aegagi!