Rapuntsel

Enam ei viitsi isegi netiaadresse välja kirjutada, sest google arvab vahel juba mõnest tähest ära, mida vaja. Paar tähte pluss 1 klõps. Kökimöki. Eelmistel nädalatel sai siis mitmeid kordi kirjutatud "tihs 2015". Kui ma ei olnud kusagile sisse loginud, siis "did you mean this 2015" ja vastavad tulemused sundisid ühe lisaklõpsu tegema. Milline energia raiskamine. Sel aastal sain endale lubada pika laupäeva igasuguste päkapikkudeta. Võikud, aloe vera jook ja fotokas ilusti kaasas, bring it on!

Mõnus on istuda maha ja olla. Tuttav hääl kutsub võistlejaid välja ja teadustab tulemusi. On uusi noori hobuseid ja noori inimesi, endised noored on vanemaks saanud ja vanad on ikka vanad. Tase tundub iga aastaga olevat järjest ühtlasem ja kõrgem. Selle võrra on veidi igavam ka. Isegi parimate tegijate imetrikid näevad välja kui jalutuskäik aasal. Näiteks Beletski-onu keerab vahetult pärast kahest süsteemi 5-meetrisele voldile ja kargab paari sammu pärast suurt okserit nagu mõnda harjutus-staketti. Hobune töötab ühtlaselt kogu aja, ei mingit jõnksutamist -- aeg 10 sekundit parem kui senisel liidril. Üks teema oli küll, mis elevust tekitas juba kaks aastat järjest. Rahval on, millega uhkeldada, aga kas just peab. St et kas just siin.

Mõista-mõista, miks neid G. Morrise trenni ei lubataks? ((vt esimene)) Mind ka ei lubataks, esiteks juba mingi kollionu moodi välja nägemise pärast, aga vähemalt karvkatte katsun trennis kontrolli all hoida. No ei ole ilus, romantiline ega ohutu, kui mingi tuust silmade ette lendab ja suhu... isegi kui see mõnel teisel pole tuust, vaid juuksur iga kord kiidab, et pole nii terveid ja imekauneid juukseid eluilmaski näinud.    

Pealt vaatamine on imelihtne. Ma ei tea, kas see ka varasematel aastatel toimis, aga nii tore on reaalajas vaadata, kuidas hetkel seis on. Eriti kui starte on üle poolesaja. Stardikas on ees ja sõidu lõpetanute osa sealt seatakse kohe paremusjärjestusse. Oleksin säästnud mitu korda 20 senti, kui oleksin tahtnud paberstardikaid või -tulemusi, aga siis neist loobunud.

Šõu tundus seekord (jälle) tagasihoidlik. Üllatusi nagu polnudki. Vaid ehk imestus, et miks neil ponidel kogu aeg jalutajad küljes olid (kas poleks äkki leidunud kogenumaid noori ratsanikke? või oli mingi ületurvateema?) ja et miks ringiluusimismängu hobustel olid turritavate kuusevõrsete moodi soengud peas. Soome juunioride voltižeerimistiim oli muidugi tubli.

Oleks siin 9gag, siis esimese pildi küljes oleks kiri "I Maked Dis".

Koolisõidu osa oli suurepärane -- nii kõrget taset pole siinmail varem nähtud. KÜRis skooris tervelt 7 paari üle 70 protsendi. Polnud ühtegi tõsist silmakriipijatki. Huvitaval kombel oli kaks hobust, kellest ma ei saanudki ilusaid pilte (sh Don G) ja siis paar teist, kellest ainult ilusad tulidki. Ja palju oli kolme valge jalaga hobuseid. Tubli esinemise eest panen nad kõik siia ritta, tagurpidises paremusjärjestuses KÜRi järgi.

Anne Rita BERTSCHY, Ventoux:

Anna VON WENDT, Denzel:

Sandra SYSOJEVA, Forvater:

 

Dina ELLERMANN, Landy's Akvarel:

Hanna KARASIOVA, Arlekino:

Elisabet EHRNROOTH, Wizard II:

Elena SIDNEVA, Romeo-Star:

Inna LOGUTENKOVA, Fleraro:

Zaneta SKOWRONSKA, Mystery:

Charlotte HAID BONDERGAARD, Roberto Des Frettes:

Tatiana DOROFEEVA, Kartsevo Upperville:

Jennie LARSSON, Zircoon Spring Flower:

Inna LOGUTENKOVA, Don Gregorius:

Hiljem tekkis FB-s arutelu, et otseülekandes oleks võinud vähem lobiseda. Mul tekkis kohe huvi kuulata, mis jutt oli. Panin siis video käima ja muudkui imestasin, et kuidas ikka kohapeal olles ja video pealt asjad nii erinevad välja näevad. Dina frakk ei paistnud enam üldse sinine ja sõit oli hulga sujuvam. Võitja Don Gregorius küünaldas sissesõidul ja kommentaator rääkis Totilase edukast tagasitulekust. Einoh, alles ta kanti lõplikult maha, aga ratsamaailmas juhtub igasugu asju. Uhh... küünal ikkagi?! Nojah, eelmise aasta sõite olin vaadanud.

Nüüd küll aitab. Aga enne veel lendav parukas:

ja kentaur maalattidega: