Rohelised pühapäevad

Ei ole ma üksi paranoiline selline
kahtlustan et teised ka
õndsad ehk mitte
nemad naeratavad niisama

Tere... kas su jalad on terved? Kas on kõvad? Hambajälgi pole kusagil? Kas silmad korras, kõht ei valuta? Kas kiiluvahed on kuivad? Tükke pole murdunud? Ega sul külm ole? Palav? Kas tuled täna ka minuga?

Ühtegi päeva oma kabjalisega ei saa võtta kui garanteeritut. Tallirahvas teab. Kes triigib kliiniku vahet, kes möllab kohapeal, kes muretseb juuksed halliks. Lahinguid võidetakse ja mõni kaotatakse. Nii lihtsalt on. Me keegi ei tea kunagi, kes on järgmine. Igatahes...  

Kus on, sinna tuleb. Nii algas eelmine lugu. Nii ka nüüd. Reneki päikeseline nägu oli me külmas maneežis vaevu ära säranud, kui fb seinale hakkas kuulutusi langema, et kes kõik veel vana aasta sees trenni andma tulevad. Jõulukingid vaja teha, eksole. Minu plaan oli veel viimane hüppekas vastu pidada ja siis meestega vanaemadele külla minna. Trennimenüüs oli okserite peneroll. Teadsin juba ette, et seekord saab "nalja". Teistele nali ja mulle jutumärgid. Nüüd tean, et mu hobune suudab galopi pealt taandamist teha. Vaimustunud uue ande avastamisest, tõmbasin endale riietusruumi uksega vastu vahtimist. Pilt läks hetkeks mustaks ja nina hakkas tilkuma. Õnneks ei olnud morss, vaid tavaline tatt.

Meie "maale vanaema juurde" minek on tehniliselt täiesti korrektne, kuigi erinevalt enamusest liikusime lõunast põhja. Nimelt meie rongipeatusest elukohta nimetatakse linnaks, aga vanaema kodu on alevis. Mis on ka rongipeatus. Ja isegi kui nende alevi rongiplaan võtab vanaema kapiuksel ühe A4 jagu ruumi ja meie linna oma mahuks -- kui laiutada -- tikutopsi väikseimale küljele, siis maale me igatahes läksime. Pool tundi enne päeva lõppu jõudsime napilt kohale. Oletasime, et kõik magavad ja me hiilime ka sama tegema, aga saunast kostis ohkimist. Isa oli dušinurga plaadid üles kiskunud, tagasi ladunud ja täitis vuuke. Oli 7 tundi tagasi arvanud, et ehk saab tunni-paariga tehtud. Meie, maakad olime reisist sodiks väsinud ja üle kahe tunni vastu ei pidanud. Väikseim duud lükkas mulle varbad ninna ja siis me magasime täiega. Minidiivanil ühe teki all kolmekesi, kooris külge vahetades, nagu see ikka külas käib.

Edasi ma kõike enam ei mäleta. Oli midagi söömise, kuuse ja piparkoogitamisega. Kohutavalt tüütu. Eriti see kuuse värk. Milles see puu süüdi on, et ta alustuseks soojas toas virelema peab ja siis tänutäheks lõkkesse lendab. Kahju on alati. Lapsed möllasid grinchi märkamata puu kallal ja said sinna paar kilo kraami peale laduda. Mõned kujud ja kuulid olid minugi väikest nägu peegeldanud kunagi. Millalgi tekkis rahvast juurde, hakati luuletama ja laulma. Vanaema pani erinevatest jõulusõnadest riimivabu luuletusi kokku, lapsed laulsid mööda ja muu rahvas ümises kaasa (refräänide kohal veidi valjemalt) midagi laisakelladest, H ema rääkis jälle seda muistendit, mille T koolitööna üks teine aasta esitanud oli ja isa luges pärast mind maha täpselt sama luuletuse. Jälle oli äkki aeg pooles öös. Saatsime H ema vanaema majja magama, sest vanaema ei teadnud, kui kõvasti H ema norsata oskab.

Ja siis tuli veel üks päev "puhkust". Tegelikult võtab ikka keele vestile, kui ühte päkatsit aina trepi pealt alla tirima peab. Või laualt nägupidi söögist või kuuse küljest kulinaid tirimast. Trepiga oli üks hea lahendus ka -- mu ema viskas sinna külili ette ja pisilane seepeale nagu peegelpilt samamoodi kummuli. Kõigist teistest ronis üle, emast mitte. Aga emal oli vaja peadpidi arvutis olla ja juhe trepini ei ulatunud. Ja siis läks elekter natuke ära. Ainult ühe faasi kadumine on ju natuke. Telekas sai pikendusjuhtme ja rikketelefon ühe kõne. Keegi ei uskunud, et pühade ja torm Chucki ajal midagi ette võtma hakatakse, aga enne kui mehed saunast välja said, olid tunkedes onud posti otsas ja parandasid midagi ära. See "midagi" võis vabalt olla ühe tüütu rähni nokatöö. Nende alevirähn peksab elektrijuhtmeid, meie linnarähn vasardab posti otsas lambikuplit. Täitsa põrunud mõlemad... mida kõike naistele mulje avaldamise pärast ei tehta. Meie vana hea Upwordsi seltskond paigutas mõned korrad klotsid poole laua peale ära, vaieldes seejuures sõnade olemasolu üle. Sõnade jaburus ja õhtu hilisus on võrdelised. Kui minu kord parasjagu ei olnud, vahtisin üle õla Lumivalgekese filmide hobuseid ja nende varustust. Ja seda, et vampiirifilmi tüdruk poleks ju olnud kauneim kogu maal. Võibolla ainult mõnes Soome maakonnas.

Kui päevad olid juba sassis ja pidi kalendrist kontrollima hakkama, kui palju seda aastat veel on, toppisime ennast ühte hallidest autodest (see hooaeg äärmiselt popp värv) ja võtsime suuna lõunasse tagasi. Ruumipuudust ei olnud karta, vastassuunalisi oli hulga rohkem. Heinamaad rohetasid ja rahvas riputas fb-sse seenekorjamispilte. Diisel maksis 0.879EUR/l ja mäkkdoonaldist sai isu tundmata mööda sõita. H ema oli kaasa pannud kolm kotti sügavkülmast tulnud marju -- astelpajud, vaarikad ja mustikad. Need kõik tilkusid. Kaks sellepärast, et ziplockid olid lahti; kolmandal oli tugev sõlm peal, aga kott ise pooleks. Tegin need kähku kisselliks ära. Isegi pärast peotäie männiokaste ja mustikalehtede eemaldamist tuli kisselli umbes ämbritäis. Praegu kaalun, kas panna tapeeti või hakata vahukoort tegema. Pekk vist võidab.

* * * * * * * * * *

Vanast ajast oli meeles, et esimene tainas läheb alati nahka, seega sai kapp igaks juhuks tainaid täis laetud. Aga ei olnud neid sööjaid kusagil, pidi asju ahju ajama hakkama. Martsipan, šoks ja glasuur tulid ka appi.

Kõik need kunagised majad, aardekirstud, nöörikommiga köidetud raamatud ja eiteamis kompositsioonid tahtsid süles või pagasiruumi katte peal reisida, aga katte lõhkusin juba ammu ära ja süli oli reserveeritud. Niisiis tulid lapikud kahe-käe-koogid. Pingviin sai pärast mandlilaastudest kõhusuled.

 Pildike pooleli.

 Ahv ja päkatsid

See jääb meenutuseks, et martsipanist sünnipäevalapse tegemist peab paremini plaanima. Ei teadnud, et see riisikakust motikaga onu nii haledalt paljas saab, aga pärast on riidessepanek veidi keeruline. Sai siis šoksist pikad püksid peale.