10 aastat Lõunas! vol.1

Kunagi 2006 Lõunasse saabudes polnud ma kunagi Elvas käinud, Peedul ammugi mitte, aga sinna ma elama asusin. Üksi, esimese asjana ahju kütma õppides ja ees ootamas uus töökoht. Mehed jäid esialgu pealinna. Sain teada, mis on hüdrofoor ja kui sügavale kaevu peab ronima, et pumpa üles sulatada. Põrgulik külm ja kütteks esialgu mingid naeltega aiajäänused. Kiirkuivpeldik, mida talviti sai kasutada ainult suusahüppaja asendis. Korgid, mis ei kannatanud välja kahte pliidirauda. Kirbud vaibas. See oli sisebasseiniga maja -- põrandaluugi all lainetas. 500EEK kuus + kommunaalid. Hakkasin pidama sedasama blogi, et katus päris ära ei sõidaks (mul, mitte majal; teisel korrusel olid räigelt ropendavad ja karjuvad naabrid, kes lapsi kooli saatsid hellalt "sina mine üldse pe*sse ja vaata et kohale ka jõuad", katus oli rohkem nende mure). Esimene postitus oli kohe jaanuaris, päevade kaupa. Nüüd teen sama, 10 aastat hiljem. 


1. jaan. Aasta esimene trenn sai tehtud sadulata, et lõdvestuda ja mitte üle pingutada, sest jrgm päev oli plaanis parkuuritada. Tegelik põhjus oli muidugi laiskus -- nii mitu minutit vähem valmispanemisele ja lahtikoorimisele. Teise talli ukse juures leidis hobune midagi põnevat, kerkis õhku. Mõtlesin energiat ära kasutada ja kergitasin veelgi. Seepeale enam alla ei tulnudki, keeras korduvalt otsa ümber ja proovis minema kadjada. Intensiivne jõllitamine ja külg ees keksimine jäigi sealkandis kestma, ka sääre eest minekud ei suutnud keskendada ega maha rahustada. Mõtlesin heldimusega sadula peale, ta on tegelikult päris tore abivahend. Sattusime keskliinilt rajale pöörates kurvis Kuvaldale liiga lähedale. See pildus tagumendi üles, nii et kabjad välkusid silme ees. Vaevu jõudis kommentaar huvitava aasta alguse kohta auruna õhku kaduda, kui tuled ära läksid. 5 tumedat tonti pimedas maneežis. Roheline uksega mehike ainult hiilgas ja kaks avariilampi.


Inimesed lähevad nii pooleks viimasel ajal igasuguste teemadega. Isegi tujurikkuja pärast, kuigi see peaks olema satiirisaade (oh ja see Jareki hääl on nii meeldiv kuulata). Kommentaariumides saavad peksa nii näitlejad kui produtsendid, telekanal, kiitjad ja laitjad, laulukirjutaja sugulased ja ka niisama ükskõiksed. Kõik saavad malakat. FB-s üks küsis, et mis teha, kui hobune pikali ja enam ei tõuse. Küll pidi jalutama ja püherdada laskma või keelama, andma õunaädikat, aga mitte poe oma, vaid looduslikku, õli ja viina ja mis kõik veel. Kui küsija oli lapikuks materdatud, kargasid kommijad üksteise kõridesse. Järgmine hetk küsis keegi, et kuidas pea ratsmesse saada, poolpeatused polevat aidanud. Oh well. Popkorni polnud käepärast, sõime Gustavi porgandikooki.


2. jaan. Pidi olema treeningvõistlus, kaks parkuuri -- 80cm ja midagi 90-100cm kandis. Aga hommikul oli -20C, uni ja kahtlused, kas auto käima läheb. Lükkasime siis edasi. Õhtune minek jäi ka ära, sest auto läks tööle ega jõudnudki õigeks ajaks tagasi -- tall läheb ju puhkekatel juba 8-st kinni. Äkki siis homme pärast Kiva trenne?

3. jaan. Lumi tuli maha. Nii ilus! [loe ühe kuulsa tornist hõikuja häälega]. Vahtisime Eliniga maneeži ukse taga, et millal Kiva trennid läbi saavad. Oleks ju isegi osalenud, aga kaks päeva järjest külmaga väga paugutada ei taha. Mis sest, et eilne nali ära jäi ja seega poleks kahte jutti, aga ei tahtnud teiste plaane ka tuksi keerata ja mõtlesime, et hüppame pärast iseseisvalt. Niisiis vahtisime E-ga järjest paisuva jääkihi alla mattuva maneežiukse taga, kuidas T.K. üle lattide hõljus, suu kõrvuni peas. Keegi oli Kiva eelmist trenni (meie tallis esimest) kommenteerinud, et ega see Kiva eriline jutumees ole. Pigem sinnasuunas, et vaikimine kuld jne. Aknast aga paistis tihe seletamine ja kätega vehkimine. Ja mõne minutiga olid hobused valmis ja meie ka Kiva trennis järjekorras. Paistab, et teistelgi pole pühapäeva pärastlõunaga midagi paremat ette võtta, kui jäätunud maneežis lõbusalt aega veeta. E pidi ühtlasemat tempot hoidma ja meie... ilmselt ka, sest need mõned äkkpidurdused ühtlusele kasuks ei tulnud. Jäta hobusele ruumi enne takistust! Vähemalt viimane ring sai tore, nii võiks veelgi. Pildil on E-Draakon krossi kallal ja üks päriselus piltilus veidra nimega lätlane ks kuju harjutamas.


4. jaan. Oli plaan enne suuri külmi lumes sillerdamine ära proovida. Ootamatult saabus aga keset päeva vastus kunagi 23.dets. saadetud kakaproovile. Et võiks küll veel usse tappa. Võib rohule kliinikusse järele tulla. Mis seal's ikka, Rimis oli ka just mänguasjadele -40% ja ma polnud kaua muuseumis käinud. Tartusse!

Selline punane taevas oli, et... hiljaks olin jäänud oma õueplaanidega. Et eelmine sadulata trenn oli keegi metsik olnud, siis olin lubanud endale, et mõnda aega peab sadulaga sõitma, kui just pükstelt liiva maha ei taha rapsida. Laiskus muidugi võitis jälle, tegime ilma, algul käekõrvalgi. Käsi ulatub kasvõi üle turja, kui vaja, nii saab ka külgliikumisi üsna väikese vaevaga timmida. Mõne ilmaga on Metsiku kerel õrnad sebrajooned. Kerekarvad on küll ühte värvi, aga nad turritavad külmaga kuidagi grupeerunult, sellised peaaegu kõrvu jooksvad, otsast kitsenevad siilud, täpselt nagu sebral. Ainult teatud nurga alt paistavad. Mõtleks, Eclipse ja keegi sebrataoline kusagil kaugel sugupuus saadaval, kuigi viimane pole kusagil dokumenteeritud.

5. jaan. Pärast neljandat katset sain auto käima. Elagu diisel! Eriti suvel. Maja ees oli -18C, talli poole aina külmenes, kuni autost väljudes sai kokku -23C.  Juba päeval olime Eliniga leppinud, et jätame plaanitud pisihüppeka külma pärast ära. Laiskus möllas täie hooga edasi, ikka ei mingit sadulat, isegi talvesaapaid ei võtnud maha. Vähemalt sobisid saapad hästi kokku lambavaltrapi valge äärega. Tegime ainult sammu-traavi, vahel võib ju elu lihtsam ka olla.



6. jaan.

***
öösel oli ühepäevane kolmekas. vaatasin, kuidas krossi ette valmistatakse, kui meenus äkki, et ks juba algab kohe. kalpsasin üle laudade ja asjade vaatama. aga ks osa pidi olema kür ja mul tuli alles esimest sõitjat vaadates meelde, et a)olen stardika järgi viies b)hobune pole valmis pandud c)muusika on koju jäänud d)pole skeemigi välja mõelnud. jooksuga riideid otsima (see on alati veskalaadne kapindus), jupid muidugi puudu. mõtsin, kellelt musa laenata ja kuidas oma sõitu mingi tundmatu musaga joonde ajada
***

Küll on ilus ilm! Lund aina pudeneb juurde, helbed sädelevad.... auto aknad saab käeviibutusega puhtaks. Ainult käivituda ikka ei taha, kuigi -15C peaks ju mahe olema küll juba. Üldse ei olnud visiooni, et mida täna teha. Panin üle pika aja ks sadula selga ja tegime midagi. Esiteks tuli minestamine ümberkukkunud pukkide pärast. Tegelikult? Nii ei saa ju. Tegime tagaotsa lühendamise asemel siis kokku-lahku. Viimaks sai mõnusalt peale jooksma ja lõdvestunuks, nii tahaks iga trenni alustada. Panin kõige paksema talveteki boksi ette, homme peaks külm olema. E ja L on krossilainel, linke aina tuleb ja tuleb, igaüks paneb igatsema maastiku järele, mis neil seal käepärast on, künkad ja ojad ja eri tüüpi takistused. Valasime onudega viimaks õnne ära. Ühest känkrast tuli välja täiesti pöörane loomaaed. Mummulise rätiga nõid ja kass olid mu lemmikud.

7. jaan. Hommikul tuli teade, et külma tõttu hobuseid välja ei lasta, sest muidu külmub tallis vesi ära. Njah, hobune sees kinnises ammoniaagises õhus, liikuma ka ei saa, sest mul ei lähe auto käima. Pole tore.

8. jaan. Kuna auto tahab homme tööle minna, siis üks paar abikäsi oli äärmiselt huvitunud, et ma täna talli saaksin minna. Võinoh, et auto kindlasti käima saaks pärast 1 päev rämekülmas seismist. Kahe aku ja naabrimehe abiga saigi mõne tunniga nii valgele kui naabrimehe liikurile hääled sisse. Mootor käis, nagu segaks piparkoogitainast teelusikaga. Just nii raske tundub. Tall oli külm ja pime,  hobused väljas ei käinud. Metslane koos paari kaaslasega oli siiski bokside tegemise ajaks õue ootama lükatud. Nüüd ma ei teagi, millal ta oma tagumise otsa ära rebestas, kas päeval või siis, kui õhtul maneežis jalutasime. Tahtis muudkui püherdada (alati tahab, kui on liiga pikalt boksis kinni olnud) ja ma siis lubasin. Aga püsti tõustes kadus tagaots alt ära, ei saanudki kohe püsti. Kui siis igaks juhuks paar traavisammu küsisin, oli kõik rikkis. Kuna enne ei olnud traavi vaadanud, siis ei teagi, kas oli juba varem pekkis ja sp ei saanud püsti või juhtus pärast. Igatahes, s*tt.

9. jaan. Öösel sai autot käivitamas käidud mõned korrad, et päeval ikka kindlasti talli saaks. Alles tehti bokse, ei tahtnudki hobust sisse tuua. Jäljed ei läinud millegipärast väravast kuigi kaugele, aga heinarullis polnud kedagi. Äkki redutab mõnes muus koplis? Aga ei, vahtisid varjualuses niisama. Proovisin käekõrval mõned traavisammud üle vaadata, ei suutnud niimoodi teki alt ja üle õla midagi huvitavat näha. Näppida ka rohkem ei  julgenud. Las ravuneb, homne niigi edasi lükatud hüppekas jäeti ka ära, niisiis pole kiiret kusagile. Ainult see tallis ammoniaagipilves ja heinatolmus kükitamine on kurjast.

10. jaan.15 miinust on juba päris mahe talveilm, aga ikka oli tegemist auto käivitamisega. Hakkab vist tüdima sellest külmajamast. Tallis pilk jalgadele -- kõik pealtnäha kena. Maneežis väike test, ikka ok. Ei siis muud, kui sadul selga ja tekk külmakaitseks peale (tavaliselt teeme ilma; kui juhtub higistama, siis alles pärast trenni läheb katte alla). Jalutasime pool igavikku, siis paar traavikatset ja kuna ikka midagi koledat märgata polnud, koorisin teki maha. Sel tekil on kindlasti vägevam süüde kui autol -- metslane lendas prahvaki edasi, kui tekk sädemeid lõi. Järgnes rahulik traavis sillerdamine, kus hobuselt peale lõdvestatuse ja ühtlase kulgemise midagi ei nõudnud, aga ise proovisin hiljuti netist leitud istumisnippe. Jalgade heaolu nimel üle õla sülitama ei hakanud, ninast tilkus niigi jahutusvedelikku nagu kevadel jääpurika küljest.

"Lapsepõlves kaevu polnud mul, kust pidin jooma ma(?)," ütles Jõekalda Kristjan Venemaa-reisi salvestisel. Küll mind ikka on lihtne lõbustada.

11. jaan. Raadiohääl teatas, et vähemate külmakraadide üle rõõmustada ei tasu, sest tuul teeb puuduoleva tasa. Jäine värk (mõista-mõista, mis on pildil). Panin sadulavööle krõpsudega lambavilla, et hobusel ikka pehmem oleks. Talvekarva abiga katkine pole, aga mingi mügarik seal ei taha kohe üldse ära kaduda. Poole trenni pealt kukkus taskust parkuur maha. See oli selle viimase plaanitud ja ärajäänud treeningvõistluse ajast. Hea kiirendus on Metsikul...  Edaspidi olid kõrvad pingsalt taga ja iga järsem liigutus pani turbo boosti peale. Nüüd kuulas vöökrõpsude krõbinat. Äkki jälle mõni mõrvarpaber! Hääljuhitav hobune. Põnev oleks kõrvad katseks ära summutada, äkki siis muutuks maailm helgeks?  


***
öösel oli lasnamäel legendre'i laager. siledaks tõmmatud liivaplats, presendist hiiglaslik kraaviimitatsioon ja jänese-reet peal harjutamas. mõtlesin, et jõuan enne trenni kodus ära käia ja läksingi taksoga. kusagile kohale jõudes näidati taksouksest hulkurkassi, kellel kougiti jala küljest lutikas ära, kommenteerides "nii nunnu". Vaevu jõudsin mõelda, et imelik mingit lutikat nii iseloomustada, aga siis nägin ise ka seda furby suurust karvast loomakest. no ja oligi nunnu.
***

12. jaan. Nüüd tuli muidugi Pilli kliiniku kuulutus (küll see kliinik on totter sõna trennide kohta). Niimoodi äkki. Panin kirja. Kahju, et ECU-sse ei saanud veeretada seda üritust, oleks nii hea lähedale minna. Tulin autost, kaks porgandit käes, Aire tutvustas järgmist katkihobust. Ei jõua eelmist ära parandada, kui uus juba peale pressib. Üks porganditest osutus aknakaabitsaks. Rahval on tänasest päevast jagada nii põnevaid lugusid, et tekkis kange vajadus ise ka ettevaatlikum olla. Merlise käekoti ja telfi seiklused olid (kõrvaltvaatajale) naljakad ka, aga et Er pääses napilt rämedast liiklusavariist ja El ei löönud napilt peeglit hunnikusse... Tegime külgliikumisi jälle, tasapisi muutuvad küll lihtsamaks, aga tagant on nagu ikka liiga laiali ja eest võiks olla rahulikum, kõigub liiga. Peab käsi eriti hoolega jälgima, et mis nad teevad. Ja ukse juures igavene tõmblemine, lõpuks viskasime kõik muu nurka ja lihtsalt jooksime ringe seal otsas, kuni hakkas säärt kuulama ja nurgast eemale painutama, mitte et jõllitab väljapoole ja kogu keha kõver. Tüütu, nagu taltsutaks mingit kolmeaastast. Kolmesega oleks talutav, aga vana hobuse puhul... kuidagi üleliigne. 

13. jaan. Pass tuli ESHKS-ist tagasi. Mul oli küll sinna saates aadress ja telfnr ilusti ümbrikul kirjas, aga nad saatsid ikka kuhugi põõsasse algul. Või vähemalt samahästi kui põõsasse -- vanaema juurde, kus ma kunagi ülikooli ajal elasin. Vanema käib linnas ehk paar korda kuus, kui niigi palju. Helistas siis, ise ähmi täis, et mingid hoburiistad olid tulnud, meetrises kastis. Mul oli juba lootus üleval, et äkki tõesti, aga oli kõigest tähitud kirja teatis ja ühikud... noh, milli- või niisama meeter, tühiasi. Õnneks sain kirja lähemale ümber suunata ja täpivaba koodiga pass on kodus tagasi. Kiva trenn oli, pärast paari korda külma pärast edasi lükkamist. Pidin nüüd trenni algul sääresurvega kokkuhoidlikumalt ümber käima, et hüpete ajaks midagi varuks ka jääks. Isegi kui kaugel enne tõket on hea hoog sees, pidurdab lähenedes tihti korralikult maha. Tegime siis niipidi, et lähenedes oli kontroll, kas reageerib, aga tulime rahulikult, et siis vajadusel saaks juurde panna. Mõned julgemad hüpped saimegi kätte. Kuni siis mingi kastiga okseri ette niimoodi seisma jäi, et mul hambad hooga kokku laksasid ja tunne, et keel kuidagi suhu ära ei mahu. Galopp-taandamise (peatuseta) harjutus on täitsa käpas. Kahju ainult, et seda päriselt vaja pole kunagi. Uskumatu ikka, kui suur üritus mingi näljase 90cm hüppamine võib olla. Kohati ju täitsa toimib, miks siis ei võiks kohe korralik olla, saaks kiiremini ja vähema higistamisega õhtale ja puha.

Väiksel onul tulevad närimishambad ja tema pisikeste igemete otsas tunduvad nad hiiglama suured. Tundub valus ja nii tõenäoliselt ongi, sest miks ta muidu aina viriseb ja tatti suust rusikatega välja tirib. Arvan, et inimestel tulevad tarkusehambad sobivalt lapsesaamise eas, et nad mäletaksid, kui valus see tulek on. Siis on kergem kaasa tunda.

14. jaan. Magasin pool päeva maha. Jälle tõmbas külmemaks. Kuulsused muudkui surevad, alles oli David Bowie, nüüd Alan Rickman. Käisin eile öösel loetud artikleid trennis järele proovimas. Lucinda Greeni oma peab osaliselt jääma suveks, kui mõni krossirada ette tuleb. Ta arvestab treeningul ka sellega, et hobuse silma ülemine osa on lähedale, alumine kaugele vaatamiseks (hobuse -- jpt murunärijate --  silm on üldse imeline asi, silm keerab pea tõustes ja langedes niimoodi kaasa, et piklik pupill jääb horisontaalseks, aga see oli üks teine artikkel kusagil mujal). Kohe sai aga katsetada allüüride parandamise retsepte. Sammus tuli teha kandilisi nurki, kuni veerandpiruettideni. Traavis kergendades leida hobuse loomulik rütm ja hakata vaheldumisi samme pikendama ja lühendama -- kergendamise kiirust muutes. Galopis aitavad kaheksad, üks paun kontras. Kui hobune kaotab tasakaalu ja vahetab jala, avada esiteks välimine käsi ja pakkuda võimalust tagasi vahetada, aga kui ei vaheta, minna üle traavile ja proovida uuesti. Peab olema igaks juhtumiks mitu retsepti, ükski asi ei kehti igavesti ja alati, vahel tuleb lihtsalt katsetada, et mis toimib. Oh jah, isegi mustikakissellist võib isu täis saada... paar aastat tagasi, kui Tartu suusamaraton ära jäi, ilmus poodidesse tohutu laar kissellipuru ja küll ma siis tarbisin. Hullult kohe. Eriti mõnus on neid pisikesi seemneid nagistada.

15. jaan. Poole tunni pärast pean minema hakkama. J küsib ilmselt jälle "how's the horse?" või hullemal juhul "how are you?" ja ma ei suuda lihtsalt "thanks, fine, how are you" vastata. See oleks nii tühi ja pealegi vale.
*****
Pidin hobuse korralikult ratsmesse sõitma. Kui on paine, siis ei luba korraks ringi jõllitada, vaid peab ikka hoogsalt ratsmele järele minema, sh üleminekutel, kus kipun 2 sammu ette liiga pidurdama ja kohe minema ka ei saa. Keep it simple, stupid. Põhiasjad, ikka põhiasjad. Vahel ongi vaja sõita nagu kolmeaastast. Sai jälle õige feelingu kätte, nagu üks keegi teine tihti öelda armastab.

Siin läheb lugu pooleks, muidu saab liiga pikk.