10 aastat Lõunas! vol.2

Jätkub...

16. jaan. Pärast unes nähtud riidepaanikat, mis lõppes esimesse ettejuhtunud kardinasse mähkumisega, viis Elrong mind Tallinna. Läksin kalaüritusele halli panema. Istusime puntras Krõõda ja Pärdiga, kellest üks oli eelkoolik ja teine togis mind muudkui jalgadega. Oli selline kena noor perekond, üliõpilasest ema ja piitspeenike intellektuaalijutune isa, värvisid seal raamatuid ja lahendasid sudokut. Väiksem liitis kahele ja kolmele ühte juurde ja sai sellega kiiduavalduste saatel hakkama. Krõõt mossitas pikalt, kui teda Kratiks kutsuti. Olmenäidend vaadatud, oleks hea meelega seljatoe alla lasknud, aga need ju ei liigu. Niimoodi toksi veel pea vastu akent lapikuks. Hea vähemalt, et rooli taga ei pidanud tukkuma.


Sisenesin ürituse uksest koos kolme jaapanlasega, kõigil roosad joped seljas ja jalanumber umbes nagu mu poistel kaheselt. See oligi üks äraspidi maskiball -- kiivreid kellelgi peas ei olnud ja rahvas sellevõrra raskem ära tunda (jaapanlased ei tulnudki). Oleks võinud kokku saada ka talli vahel heinte peal ja pika laua taga, aga Siim arvas, et ratsarahvas on ära teeninud võimaluse end kord aastas korralikult üles mukkida ja kena välja näha. Halloo, oleksin tahtnud hõigata, aga võistlused?! Seal on muidugi algus päris kena, aga lõpupoole kisub -- vähemalt võistlejate puhul -- asi higiseks ja mõnel juhul liivaseks või poriseks ära. Igal juhul oli rahvas end kenasti lille löönud ja käis ohtralt pildistamisvõimalust kasutamas. Praegu on fb isetehtud piltidest üle ujutatud, aga lähiajal peaks päris Leivakunsti ka näha saama. Reinasso ja Gunvan Gogh olid talviseid pihlakaid maalinud ja tulemus "Kukkuv mari" pandi oksjonile. Gunvan Gogh'i salainfo põhjal võib pildilt otsida ka Leninit ja tanki -- ainsad kaks asja, mille joonistamise autorid olevat juba lapsepõlves omandanud. Sinist tausta maalides oldi küll mures, et värvi jääb üle, aga õnneks selgus, et lõuendi teine pool on täitsa vaba. "Kui pekki läheb, teeme mustaga üle ja keskele valge täpp. Punasega." Alghind oli sada. Millalgi lisandus komplekti autorite suudlus. R ja K üritasid pilti peres hoida, aga ei suutnud M 600-le vastu panna. M oli isegi 700 nõus välja panema, kui neist suudlusist pääseks, aga sellega polnud jälle autorid alla 1000 nõus. Meie lauda kogunes lõpuks pikk rida ratsudest betoonploki otsas, põhipanustajad muidugi Tartu talli kestvuratsutajad. Rahvas tantsis ja sõi, ajas juttu ja pildistas. Nii see ilmselt käibki. Põgenesin tagasi Lõunasse.

Seenioride ja juunioride asemel olid raamatus mingid rite-d. Võinuks õigesti olla.

17. jaan. J ütles, et pangu ma üles mida tahan -- kui on mõni lahendust vajav probleem, siis tegeleme sellega. Maneeži suurus ja saadaolevate juppide kogus seadis õnneks omad piirid. Üks, mida mu hobune mulle õpetanud on -- et mitte midagi ei saa eeldada. See, et ta kõrvale ei tõmba ega tõrgu, vaid kasvõi kohapealt lõpuks üle kalpsab, ei tähenda, et ta nii alati teeb. Et ta maalatte jõllitab ja pisiriste kardab, aga suurematest on nõus üle volksama, et tähenda, et see alati nii on. Ma tõesti ei tea, mis see x-faktor on. Pole liig halb, ei ole liig hea, ütleb laul ja täpselt selline tunne ongi. Nii armas ja nii tropp korraga.

18. jaan. Järjekordne õueplaan hajus kusagile laiali. Hämarik ründas peale, Kiro-Tiina väänas hobuseid ja juba leidsin end maneežis "näpud kinni" asja ajamas. Tõenäoliselt ei suutnud ma küll kogu aeg käsi rusikas hoida, aga Maris-Teravsilm märkas ikkagi, millega tegelesin. Kerge hämming ja plusspunktid teele. See on nüüd see eratalli teema, et kuna kõigil on omad hobused asjatada ja teiste pihta nagu õigusi pole, siis eriti ei kiputa märkusi tegema. Peab ikka väga kõvasti torkima juba, et häält tõstetaks. Vahel saab tallivahel ka asju arutada, aga sellist kõikenägevat pilku pole saadaval nagu näiteks ratsakoolides. Aga võiks ju. Keegi ütleks nagu möödaminnes midagi, mis äkki päeva päästaks. Vahel piisab vahe tegemiseks ju nii vähesest. Trenni lõpus tagusin maneežiukse ülemise siini vahelt jääkamakad alla, et ukse jälle täiesti lahti saaks teha. Kõhu sissetõmbamisel on ikka mingid piirid ka. Hobune vaatas eemalt ja kartis -- kuis siis teisiti -- ja mul jäi ainult imetleda, et kui ilus ta seal hirmunult välja nägi. Kael püsti ja silmad suured, isegi kõhu ja maa vahele jäi ruumi.

19. jaan. Kas üldse enam ongi olulisi teemasid alles jäänud peale hobuste? Muretsesin, et olin paksu teki boksi ette unustanud, aga tallitööline oli taibanud ikkagi õige ja õhema panna. Tore. Pärast külmi on alati mingi tobe roidunud olemine, istud seal hobuse otsas ega kujuta ette, et sealt iialgi mingi galopp välja võiks tulla. Tohutu troopika see -2C muidugi pole, aga ikkagi. Loivasime niisama ringi. Panin tähele, et näpud kinni sõitmisel on 2 efekti: jõllitamisi on vähem ja neid on kergem läbi sõita ja teiseks -- raam on suletum. Peab pildilt üle vaatama, et liiga kinni ei lähe. Proovisin puki otsast valelt poolt ilma sadulata selga hüpata. See oleks pidanud olema piece of cake või kukepea, aga võta näpust! Mingi koordnatsioonihälve, et vasak jalg hüppel nii mannetult mööda selga lohiseb. Teiselt, õigelt poolt on ju nii lihtne. Mhh! Mõnus oleks kodus võimlemishobuse peal asju harjutada. Olen isegi hinna järele uurinud ja juba unustanud. Väga kallis polnudki, aga kuhu ma ta siin kolmandal korrusel ikka panen, sajab veel läbi põranda. Hobusimulaatoreid olen ka uurinud, need olid omal ajal üle 100k krooni. Saaks hobust retsimata kõõluda seal ja kasvõi hommikust õhtuni krossidel kihutada.

20. jaan. G taustajõud on üles tõusnud ja täidavad fb-s ruumi. Kumb on ikkagi parem, G või D? Tuleb välja, et eelmisel aastal erinevate kriteeriumide järgi kumbki omas edetabelis. Mul endal on küll ääretult hea meel, et meil korraga tervelt kaks nii tublit koolisõitjat saadaval on, kes rahvusvahelisel tasemel GP-d teevad. Millal see viimati juhtus... eikunagi? FB pressib vanu mälestusi peale, lükkab täna juba mitmendat korda esiritta kolme aasta taguse jäähabemega hobunäo. "Jaga!", kamandab takka.

Oleksin tahtnud teistega koos hüpata, aga kohad olid täis. Pärast tuli välja, et oleks saanud ikkagi ligi pressida, aga selleks ajaks oli juba ks sadul seljas ja pool trenni läbi. Niikuinii olid täna jälle koplist lahti saanud ja ringi jooksnud, hobune oli just selline, nagu oleks hommikul trennis käinud. Uimane ja väsinud. Hüppasime pärast penerolli vahelt viltu üksikuid väikesi. Lemmiktegevus täiesti. Juhitavus on hea, hüppetahe mitte, aga kui niimoodi eriti täpselt roolida, näikse hobune kohati nii keskenduvat, et unustab ebameeldivused äragi. Tallivahel tulid jälle vanad head teemad jutuks, et pinnast võiks paremini hooldada ja elektrit võiks rohkem jaguda, eriti koplitraatidesse. Leivapildid tulid välja. Nii tore, et just mis-kus-millal-Paul harrastajatele malendeid jagas -- see reklaam, kus ta osales, on viimase aja konkurentsitu lemmik.

21. jaan. Ootan rehvide saabumist. Ilmateade ütles, et kui läheb külmaks, on külm, aga kui ei lähe, võib sula tulla. Sula pole veel tulnud. Tantsisin unes pruuni lühikese krussis karvaga suure koeraga. Ta oli väga osav tantsija, vist isegi üritas juhtida mind. Küsisin mängueeslilt, et kuidas tal läheb. See vastas peene häälega, et hästi. Hea seegi, ta peab päevas ikka kümneid kordi kilgete saatel voodist välja lendama.

Saabus lapsevaht ja hakkas liha praadima. Ei leidnudki sobivat hetke minema hiilimiseks ja tallis jäigi käimata. Nuiasin endale hommikuse aja rehvitöökojas.

22. jaan. 

Uhti-uhti-uhkesti, 
Viisk (L) läks Tartust Ruilandi,
kaasas Põis (E) ja Õlekõrs,
Draakon, Pasa, Juttselg-sälg

Lapsevaht norskas öösel mehiselt. Kohati nagu oleks oodanud ära hetke, kui peaaegu magasin ja siis norsatas kohe eriti kõvasti. Hommikul kaevasin auto välja ja läksin talli treiku järele. Ikkagi pidin rehvid talvekateks ära vahetama. Päike paistis eredalt, hobused päevitasid varjualuse taustal mõnuga ja kaevasid lume alt kõrrekesi, heinahunnik püsis puutumata. Lükkasime väljavalitud treikusse ja Laura auto hakkas meid mööda järjekordset talvevõlumaad (fb järgi leidub neid hulgi, eesti- ja ingliskeelseid läbisegi) Ruila poole vedama. Isegi ukse panime teepeal ilusti kinni. Päikesest hiilgas oranž vihk üles, ümberringi roosad-lillad-punased pilved. Ruilas hüppas ei-tea-kust välja Siim ja hakkas jalatäite kaupa juhatama, kes kuhu ja mida tegema läheb. Märad paremale, ruunad vasakule. Katsuge, kas jootjast vett tuleb! Hein siin, hark seal, kärud nurga taga. Nimi sildile. Metsik jäi sõpradele järele hirnuma, sest sugu on teine. Riina trenni lõppu oodates jõudsime kodinad ühisesse magamistuppa tassida (8 kohta). Väikese ja suure maneeži vahel oli lai pruun kardin, mida kohalikud hobused hoolega kartsid. Meie omad mitte, nemad ei teadnud, kuidas päriselt peab olema. Nautisime maneeži kogu tema pikkuses. Kui hobused pärast öösse pakitud said, läksime kinno, sest loomaaed oli juba kinni. Valida oli üks viiest maailmalõpust, vanaaegne melodraama või ellujääja. Juhtumisi tuli meie lugu -- meiegi tripime (hobustega) mööda ilma (laagreid, võistlusi) ringi omi asju ajades, mida kõik ei pruugi mõista. Samal ajal ajavad argised kohustused ja vastutused järjekindlalt taga ja saavad viimaks sabast kinni ka, aga terveks see meid ei ravi.

23. jaan. Hommikul kell 7 pakkis esimene ärkaja L end kubujussiks ja suundus talli junne rookima. Teised venisid järele. Kodutallis Lõunas oli hommikul -28C! Olime osavalt külma eest peitu saanud, üle kümne kraadi soojem ikkagi. Enne reisi oli just põhjas külm olnud. Kui juustusaiad olid nahka keeratud, sõitsime linna õlijahile -- Volvo tahtis juua. Taskutark juhatas Selveri parklasse, mis asus jalgsi 3 minuti kaugusel autoesindusest, aga autoga nii kilomeetri kandis. Tegime veidi krossi ja saime teada, et kui pudel müüakse letist ja meie kallame, on hind mitme jätsi jagu kõrgem kui siis, kui sõidame kohale ja onu kallab. Krabasime poest söögid-joogid, et pulkade panemise ajaks ilusti tagasi tallis olla. Seal polnud kedagi. Kui muidugi mitte arvestada Tõnu ja Margitit ja Kiva jt tegijaid, aga nemad ajasid oma rida. Pealtvaatamine maksis millegipärast peaaegu TIHS-i päevapileti, seega oli publik kusagil mujal. Ladusime keskliinile okseriga penerolli, kust sai lõpust keerata vasakule lattaiale või paremale okserile. Lisaks veel mõned üksikud ja maneeži otstesse ühele poole pulkadest päike ja teise kavaletirida. Kodus on maailma kõige raskem harjutus olnud okseri(te)ga peneroll, aga siin oli see okser kaks korda laiem kui me ise paneme. Silmad olid hirmust suured. Seekord mul; hobusel oli täiesti ükskõik. Peame hakkama oma silmi harjutama päris ts okseritega. Üks harjutustest oli paar ringi päikeseratast, siis üle lati jalavahetus ja teises otsas paar kavaletiringi. Pidime latitabamust timmima kaare sügavuse sättimise abil. Üldse oli väga oluline asjadele pihta saada ja kaasa mõelda, kuidas seotud vahesse ilusti mahtuda, kui esimene hüpe tuleb liiga alt või siis kaugelt. Penerollis hoidsin paremaga igaks juhuks lakast, et vähem suu peale jääda. Pidin ikkagi otsima ühtlasemat kontakti ja mitte liiga palju ratset ära pilduma hüppel -- muidu saab äkki pärast kokku korjates vastu hambaid või ei ole piisavalt kontrolli heaks pöördeks (2 ja 3 f ainult maad järgmiseni).

Õhtul panime järgmiseks päevaks parkuuri ja kõndisime selle Reinu taga läbi ka. [[Nagu s*tahädad sabas, ilusti tagapool.]] Neljas takistus oli veemadratsiga hiiglama lai okser, kaheksas oli müür ja fillerid igal pool, kuhu mahtus. Võimalik, et me silmad olid liiga suured, sest hiiglamalai tõmmati lõpuks rämelaiaks kokku. Suvetallist mäletasin, et madrats = varred maasse. Ei hakanud isegi muretsema, sest oli liiga õudne. Getlin jäi appi maailma parandama.

24. jaan. Hobused said 7 paiku üle vaadatud, söögid ette ja junnid valja. Külm ja pime, aga ilmateate kohaselt mitte kauaks. Meie ühistoa kahene täispuhutav madrats oli ikka veel Elinist puutumata. Kui suur tõenäosus sel veel oli? Jäi ainult oodata... ja tuli ära. Keegi muu ei suutnud sealt rõngast maha keerata kui metsatööga karastunud jõunäpp E. Hiidlased oma hiidhobustega pidid 9 alustama, aga olid selleks ajaks juba nii soojad, et tegid 9:04 juba esimese hüppe ja pooleks oli trenn läbi. Meie hobused olid nagu ponid nende kõrval. P pidi õppima suusurvet taluma ja reageerima teisiti kui minemapühkimisega. E pidi taltsutama tungi enne oksereid gaasipedaali vajutada. Ma ise vabandasin ette ja taha nende õuduste eest, mida me korraldama pidime hakkama, aga juhtus nii, et hobune hüppas ja ainult ma ise laperdasin ennetavalt. Kuna üks käsi oli ajuti lakas kinni (parem), kippus hobune paremale ära triivima (ju teine käsi andis hüppel rohkem järele). Huvitav tunne, kui hobune mõne aja vahelduseks õhus veedab. Terve maa ja ilm on aega mõelda seal hüppe keskel. Kui madratsile suures hirmus üle lükkasin, ajas esimese pulga alla. Kippusin kohati huilgama, sest heameel mittepidurdamise üle oli nii suur. Väga ebaprofessionaalne. Koristasime boksid, lund aina sadas ja sadas... Kaevasin auto välja, sellele oli lumest spoiler tekkinud. Lohutasin Metsikut, et saab kohe jälle Pasaga kokku, ärgu muretsegu. Kõrvaltkuuljal ilmselt hämming missugune. Hobused peale ja täiskäik kodupoole. Selline tuisk, et kohati ei saanud aru, kummal pool teed olime. Üks tuli tagant ja signaalitas, et mis muneme, aga meil oli ees ka järjekord, kohati mingi 55km/h. Elinil oli veel rohkem põnevust, et kas veereb bensukasse välja. Veeres ikka. Saabusime talli kui lumememmed, jälle seikluse võrra rikkamad, raha mõttes mitte; roppväsinud, aga suurte plaanidega.

25. jaan. Magasin täiega, hommikusi lahkujaid ei kuulnud. Laagri pildid tulid. Hüppekaid ei olnud kahjuks eriti, aga emotsionaalseid kaadreid küll. Trennituju oli vähene. Tegime lihtsalt S-T-G. Korra proovisin jalavahetust, mida ühele poole tegi, aga teisele poole tahtis jälle esijalga riputada. Panin siis jalad paremini ümber ja ta tegi väikese pukiga. Sellega olin rahul ja lõpetasimegi kohe. Peaaegu oleks lühidalt saanud, aga lobisemistuur tuli vahele. Tallis ikka vahel juhtub.

26. jaan. Unes oli sisekross kusagil väga suures kohas. Päris elus pole siinkandis nii suurt kohta, et tore võiks tunduda. Krossi juures on just päris maastik see kõige olulisem komponent. Minu jaoks vähemalt. Kui kogu liiklemine toimuks hobuste abil, siis oleks ju vaja, et hobune läheks igale poole. Üles ja alla ja läbi ja üle. Nii ma just tahaksingi, minna koos mõne hea hobusega igale poole.

Mõned olulised asjad olid korraga otsa saanud ja pidin tegema kiire poeringi. Kehtis vana Hiina vanasõna: peletisena avalikku kohta ilmudes kohtad vähemalt kolme tuttavat.

27. jaan. Tallipealik kuulutas välja basseinihooaja ja ma valmistusingi vettehüpete harjutamiseks. Aga ei, kõik löga oli ära kooritud ja alles jäi kivikõva pinnase vaheldumine tavalisega. Vahetasime hobuseid. Jälle üks, kellel on galopp. Tahaks ka. Lasksin end ära rääkida, et viin ühe hambaravist uimase hobuse üle hoovis laiuva liuvälja teise talli. Selline mõnus minek, jää all ja vesi peal. Ja tukkuv hobune. Rauad kah all igal pool. Siis taipasin, et ärarääkija polnud ise lihtsalt tahtnud enda kaela võtta -- jutt oli mingist 15 minutist lisaajast taastumiseks, aga pärast tuli välja, et see oli juba üle tunni aja boksis oodanud. Kakles seal naabriga. Läksime siis uisutama. Ma räägin, et võtku rahulikult, aga see astub oma pikkade koibadega lihtsalt eest ära. Mul käis kets all ringi, ei saanud kuidagi järele.

Üks sabotöör lülitab järjekindlalt ruuterit välja, kisub kingikotte hunnikusse, kougib mähkmeid pakist laiali. Paar jaama on tal veel, ei jõua ühte sodi ära koristada, kui onu juba järgmise kallal. Kuidagi oli mu salašokolaadi leidnud, ronis oma pulgavoodisse ja ilastas korraga poole tahvli kallal. Päris raske oli kätte saada seda.

28.jaan. Hüppepilte ei olnud sellepärast, et meie fotograaf tegeles filmimisega. Juhuu! Treeningvõistlus (ts) jääb  see nv jälle ära -- rahvas pole saanud trenni teha, sest maneež on veel poolkõva.

Siim kirjutas, et 3V saaks endale tunni jagu aega hankida TIHSile. Papp ja plaan letti ja valmis.

üks vanamees oli metsa elamise rajanud. põllul oli äärtes üle pea pehme hein, aga keskel lamandunud vili. majja sai mööda puujuurikaid ronides, aga kui end põrandaluugini sikutasin, ladus ta sinna mingid palgid ette. lükkasin palgid eest ja trügisin sisse, hüüdes võidurõõmsalt: "haa!" Tundus kuidagi vaikne, keerasin volüümi põhja, mispeale kõrvalt küsiti hämmeldunult, et mis nüüd lahti on.

29.jaan. Õues veel siiski sõita ei saa, kuigi maa on roheline. Vedel liiga, aga jäiseid alasid on ka veel päris palju. KS plats on lihtsalt kõva. Tegime sammu ja natuke traavi väljadel tuule ja vihmaga võideldes, aga midagi jäi nagu puudu. Tegime sees natuke üle. Palju ju ei saa, kui põrand kohati asfaldi moodi vastu klobiseb. Tõmbasime ühe punapea seinalt ära, see oli täitsa vaikselt vedelenud seal, jalad krõnksus kõhu ja seina vahel. Õnneks arvutuste järgi mitte üle tunni-paari. Lakast ei jaksanud piisavalt kaugele tirida, panime korde ümber tagajalgade ja keerasime pikutaja ümber. Nii soe on, et kolm kitsekest oli lume alt välja sulanud ja kepsutasid üle tee. Ja kaks liinibussi põrutas teelt välja kraavi. Juutuubis kanti Amsterdami GP-d üle ja kõrval jooksis kommentaarium. Kohati slovakkiakeelne. Mingi seltskond ootas täiuslikku piaffeed. Jäidki ootama. Tänapäeva moodne piaffee ei ole enam ettevalmistus õhkutõusmiseks, vaid rohkem lihtsalt jalatõsted kohapeal, kohati tagumised kõrgemale kui esimesed ja tagument põrkab muudkui üles-alla. Kui pole ise rahvusvahelisel tasemel GP-taja, siis ei tohi kommenteerida ka.

30.jaan. +6C ja päike hiilgas taevas, jalutuskäiguks paras, või mis? Muruväljakud liiklemiseks ei sobinud, olid veel vedelamad kui eile. Peab veel kannatama. Lennukasse viiv tee oli kohati jää all, niisiis läksime päikesepoolsemasse. Kolm neljajalgset ja kaks kahelist. Kõige väiksem lõbutses kogu hingest, sumpas läbi lompide ja müterdas mudas. Nii tore, et mina teda pärast toakõlbulikuks rookima ei pidanud. Hull tuul oli, lükkas laka püsti. Kui kunagi tagasi kodu poole keerasime, hakkas sadama. Kihutasime (sammus siiski) veel L.A. pikkade ohjadega hobusest mööda ja oligi reis otsas. Seekord küll sisse midagi üle tegema ei kippunud. Tahaks hoopis korralikule üles-alla maastikule saada, maneežiseinad ahistavad kahesajaga. Ma tean küll, et keset talve on see palju soovitud, aga õuepilt on juba üsna roheline.

31.jaan. Käisin Ihastes treeningvõistlust vaatamas. Tohutu suur seltskond oli kokku tulnud, peaaegu 40. Lihtsamas skeemis said kõik rosetid, ise valisid karbist vajalikke värve. Isegi -- või õigemini eriti -- pruun läks kähku käiku, sest sellist mujalt ju ei saa. Vanaemal oli mõni päev tagasi sünnipäev. Külla me seekord ei läinud, sest vanaema oli põgenenud. Kinkis endale sanatooriumipileti. Krabasin tal Tartus rongi vahetamisel ootamatult varrukast kinni. "Kes sa üldse oled?" Njah... saan rikkaks või ei olegi ma enam lemmiklapselaps. Kommid võttis küll vastu. Oli rongiotsimisest veidi võhmal, kuigi üks tore onu oli tal tunnelist õiget teed leida aidanud ja kottigi tassinud. Edasi läksin Selverisse boonuspunkte lunastama, viimane päev ikkagi. Sain jälle ostukontrolli eest šokolaadi. Ei tea, kas teised ka nii tihti kontrollis käivad? Mulle igatahes maitseb. Maneež enam poolkõva ei ole. Nüüd on lihtsalt kuumaastik. Tahaks õue juba.