Klotsikesed

Püüdsin väikest onu riiulist rippumast, radikat pidi aknalauale ronimast, kaste avamast ja sisu välja pildumast, raamatuid pilbasteks "lugemast", klaviatuuril hüppamast, kui tuli hetkeks väike paus ja ta legosid ämbritorni osadesse paigutama hakkas. Lõpuks! Jooksin jalad ristis kempsu... potis ujusid legod. Kollane, roheline, punane. Kaks sain kätte, kolmas tegi plumps ja lahkus. Läksin klotse pesema. Ja siis käsi. Ja veel natuke klotse. Ja käsi. Nii igaks juhuks. Kuna jalad olid endiselt ristis, pidin pesu millalgi lõpetama. Kiskusin vetsu ukse lahti, vastu vaatas väike onu, üks jalg juba potis. Ilmselgelt tahtis ka ülejäänud osa endast sinna paigutada, kui ma kõik ära rikkusin. Järgnes veel pesemist. Igasugust. Aga siis ei saanud enam hetkegi kannatada. Vett tõmmates kolises midagi. Need Duplod on päris suured tegelikult. Loodetavasti on torud suuremad. Meenus, kuidas duud oli ennist telekapuldi ja telefoniga veepargi suunas jooksnud, liiga kaval nägu ees. Siis olin talt leiud konfiskeerinud, aga mis siis, kui mõni homerun märkamata jäi? Ühe lapse suusasaabas on kadunud, aga see potist niisama alla ei mahu. Huvitav, kuhu see peidetud on? Siis toob tuhandendat korda esikust liivase talliskäiguroomiku mulle lauale. Paneb rätikut üle pea nagu mütsi ja jookseb rõõmsalt edasi-tagasi. Kõige suurem rõõm tundub olevat sellest, et ma vaatan pealt ja naeran.

********** 

Sellest on kindlasti juba üle aasta, kui lasin endale hammaste soodapesu pähe, või õigemini suhu määrida. Mäletasin, et oli õudne, nagu oleks kogu suu sisu freesiga üle käidud, aga teised saavad ju ometi hakkama. Kui hull see ikkagi olla võib? Äkki oli paha juhus? Üks teine hetk olin siruli toolis ja arstitädi toppis rõngast suhu, suurt nagu moosipurgi kaas. Rappimine kestis vaevalt poolt tundi, keel sai kõvasti survejoa eest põiklemise trenni, ainult ühe korra hakkasin ära lämbuma ja juba pandi peegel pihku: "Eks ole ju nüüd ilusti valged?" Polnud just pruunid ennegi need hambad, aga peeglist paistis nagu peotäis vahukomme ujumas vaarikamoosi sees. Sülitasin kolm suutäit verd välja ja pärast kraanikausi juures veel mõned. Kõik suu pehmed osad olid nagu peene porgandiriiviga üle lastud. Jälle. Täpselt nagu see Pärnu tivoli "Jupiter", mis vajas kahte õppetundi. Nüüd ma ei lase enam tegelikult ka end mingisse pärlipesusse ära rääkida. Olgu siis pealegi need paar parkaineranti kusagil, kuhu keegi niikuinii iialgi ei vaata.

**********

Lugesin mõnda vanemat postitust. Kogu aeg sama teema! Galopp, hüppamine, kartlikkus, jalavahetused. Mitte midagi ei muutu. Tänane J trenn oleks võinud olla ka mitu aastat tagasi täpselt samasugune. Isegi riided olid vist osaliselt samad. Sinine pusa näiteks. Nagu mingi paigaljooks. Ja siis tuleb A uue halli noorega, kes hüppab nagu kass, vaikselt, pehmelt ja stiilselt, lihtne nagu piima limpsimine. See hall, tuli välja, oli Q, kunagise boksinaabri lapsuke. Oli kenaks preiliks kasvanud.

**********  

Viimaks ometi tuli üks kord, kui ei pidanud kahtlemagi: sinna kliinikusse ma ei lähe. Esiteks polnud kõige aktiivsemate osalejatega (meie muidugi :))  aja suhtes üldse kokku lepitud, aga meil on samal ajal juba 2 kuud ette plaanitud trenn kodus Alla-Dinaga. Isegi harrastajatel on pikemad plaanid kui mingid närused 9 päeva. Teiseks on hind ikka räigelt kõrge. Endale meeldivasse kohta või isegi koju kutsudes on kolm korda odavam. Kolmandaks ei näe ma kusagilt otsast ala (3V) propageerimist, kuigi see silt millegipärast ürituse külge riputet on. Neljandaks -- ah, mis iganes, paha siga, mitu viga. Lihtsalt ei lähe enam, kuigi treener on hea. Lüpsilehm tõrgub!

**********

Tegevust vihmasteks päevadeks ja muidu ka

1) seisa jalustel püsti, lase põlvest alla, S-T-G
2) jalad hobuse külgedest eemale, täiesti lahti, S-T-G
3) käsi istumise alla galopis -- pepp ei tohi põruda, muidu lükkab hobuse tasakaalust välja
4) galopis kergendamine, nt 3 sammu tagant, 3 istu, 3 üles
5) sõida, ratsmed ühes käes, see võtab neilt jõu ja siis tajud, kui palju neist sõltud
6) jalusteta sõit. Keha korrigeerib tasakaaluprobleeme enne kui need süveneda jõuavad
7) käed pehmeks hoides ratsmeid nagu ohje (v nagu panni, ratse pöidla ja nimetissõrme vahelt), siis ei saa (õigemini ei jaksa) tekitada kangiefekti rusikat pöörates  nii nagu tavaliselt hoides
8) vii kätt kõrvale teadlikult 3 korda, kontakti muutmata või aja 3 korda küünarnukid laiali nagu tiivalehvitus -- jälle kontakti muutmata. Sõida siksakki "tiibu lehvitades". Saab rohkem teadlikuks oma kätest ja mis need teevad

**********

"Aga mis sa meie "oma kamba" trennides teisiti teed?" küsis E, kui väike metslane üks õhtu jälle latte krokodillideks pidas. Tõesti, mis ma siis teen? Mitte midagi ei tee nagu. Aga mõte jäi närima ja läbi ta näriski lõpuks. Trenni algul polnud hirmus olnud, aga pärast laetulede süttimist oli maailm muutunud. Nii ta vist kipubki olema jah, et mida rohkem visuaalseid kontraste, seda hullem. Liiga palju detaile, kõigiga ei jõua tegeleda. Oleme neid oma kamba trenne teinud kellaajaliselt varem, kui loomulikku valgust veel niipalju jagub, et tulesid polegi tihti vaja. Kogu moos. Sellepärast siis olidki need öises õues laternavalgel peesitavad maalatid maailma kõige kohutavamad kollid olnud.