Aastaajad kalendrisse ei vaata. Küll on keset suve talveilm ja siis jälle jõulude ajal maa rohelisem kui kevadel. Üleskutse lund lakkuda, et kevad kiiremini tuleks, ei tundu praegu kuigi ahvatlev -- see vähene lumekiht, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kõva ja mitte kõige puhtam. Midagi saab siiski teha: jala käia. Eelmise sulailma õuetamisest on täiesti korralikud jäljed maha jäänud. Vahet isegi pole, kes käis, muru paistab nii hobuse, inimese kui ka koera jalajälgedest, ka kitsed olid oma panuse andnud. Metsanärijad teavad täpselt, kas inimestel on hooaeg peal või mitte. See noor koivaline võttis tee ääres einet ega teinud teist nägugi, kui ma seal 10 meetri kaugusel taskutelefoni kallal kohmitsesin, et asitõendeid koguda.
Võistlushooaja algus venib. Isegi naabrite juurde ECUsse ei saanud minna muud tegema kui korraks pealt vaatama. Võistlemise plaanid käivad niikuinii vaheldumisi kahtlustega, et kas üldse ratsutama peaks. Ronib üks tegelane teise kukile ja hakkab kamandama. Pool aastat tagasi topitud sadul oli lamedaks läinud, nii et seljakanalit enam peaaegu polnudki, ja hakkas hobusele vastu selga käima. Miks ta laseb mul nii rahulikult sadulat panna, kui teab ette, et varsti hakkab valus? Juba tööd vastu võttes tundus tope erakordselt pehme, aga ei hakanud profile vastu vaidlema. Usalduseta maailm on üks kõle koht. Kihutame pimeduses üksteisele vastu umbes 100km/h, möödume teineteisest paari meetri kauguselt või lähemaltki ega liiguta kulmugi. Ainult et vahel käib Pauk. Keegi on jäänud rooli taha magama. Ja heinte asemel on põhk. Khmnojah. Tagasi teemasse. Selg paraneb, trennid toimuvad, isegi Hanno tuleb meie talli rahvast utsitama. Sakstesse vast ikka jõuab pooleteise nädala pärast.
Eile oli vahelduseks õues olla nii vaba ja värske, et pidin selle kuidagi pildile saama. Mingitest goprodest võin ainult unistada, aga abiks jälle taskutelefon ja selle kesised vahendid. Kui veel paarsada korda proovin, siis peaks ühe käega juhtimine sujuvam ka saama. Pühapäeval algab kevad ja mul savi, mis yr.no oma miinuskümnetest kokku luuletab!
No comments:
Post a Comment