Jätkub...
16. jaan.
Pärast unes nähtud riidepaanikat, mis lõppes esimesse ettejuhtunud
kardinasse mähkumisega, viis Elrong mind Tallinna. Läksin kalaüritusele
halli panema. Istusime puntras Krõõda ja Pärdiga, kellest üks oli
eelkoolik ja teine togis mind muudkui jalgadega. Oli selline kena noor
perekond, üliõpilasest ema ja piitspeenike intellektuaalijutune isa,
värvisid seal raamatuid ja lahendasid sudokut. Väiksem liitis kahele ja
kolmele ühte juurde ja sai sellega kiiduavalduste saatel hakkama. Krõõt
mossitas pikalt, kui teda Kratiks kutsuti. Olmenäidend vaadatud, oleks
hea meelega seljatoe alla lasknud, aga need ju ei liigu. Niimoodi toksi
veel pea vastu akent lapikuks. Hea vähemalt, et rooli taga ei pidanud
tukkuma.

Sisenesin
ürituse uksest koos kolme jaapanlasega, kõigil roosad joped seljas ja
jalanumber umbes nagu mu poistel kaheselt. See oligi üks äraspidi
maskiball -- kiivreid kellelgi peas ei olnud ja rahvas sellevõrra raskem
ära tunda (jaapanlased ei tulnudki). Oleks võinud kokku saada ka talli
vahel heinte peal ja pika laua taga, aga Siim arvas, et ratsarahvas on
ära teeninud võimaluse end kord aastas korralikult üles mukkida ja kena
välja näha. Halloo, oleksin tahtnud hõigata, aga võistlused?! Seal on
muidugi algus päris kena, aga lõpupoole kisub -- vähemalt võistlejate
puhul -- asi higiseks ja mõnel juhul liivaseks või poriseks ära. Igal
juhul oli rahvas end kenasti lille löönud ja käis ohtralt
pildistamisvõimalust kasutamas. Praegu on fb isetehtud piltidest üle
ujutatud, aga lähiajal peaks päris Leivakunsti ka näha saama. Reinasso
ja Gunvan Gogh olid talviseid pihlakaid maalinud ja tulemus "Kukkuv
mari" pandi oksjonile. Gunvan Gogh'i salainfo põhjal võib pildilt otsida
ka Leninit ja tanki -- ainsad kaks asja, mille joonistamise autorid
olevat juba lapsepõlves omandanud. Sinist tausta maalides oldi küll
mures, et värvi jääb üle, aga õnneks selgus, et lõuendi teine pool on
täitsa vaba. "Kui pekki läheb, teeme mustaga üle ja keskele valge täpp.
Punasega." Alghind oli sada. Millalgi lisandus komplekti autorite
suudlus. R ja K üritasid pilti peres hoida, aga ei suutnud M 600-le
vastu panna. M oli isegi 700 nõus välja panema, kui neist suudlusist
pääseks, aga sellega polnud jälle autorid alla 1000 nõus. Meie lauda
kogunes lõpuks pikk rida ratsudest betoonploki otsas, põhipanustajad
muidugi Tartu talli kestvuratsutajad. Rahvas tantsis ja sõi, ajas juttu
ja pildistas. Nii see ilmselt käibki. Põgenesin tagasi Lõunasse.
Seenioride ja juunioride asemel olid raamatus mingid rite-d. Võinuks õigesti olla.
17. jaan.
J ütles, et pangu ma üles mida tahan -- kui on mõni lahendust vajav
probleem, siis tegeleme sellega. Maneeži suurus ja saadaolevate juppide
kogus seadis õnneks omad piirid. Üks, mida mu hobune mulle õpetanud on
-- et mitte midagi ei saa eeldada. See, et ta kõrvale ei tõmba ega
tõrgu, vaid kasvõi kohapealt lõpuks üle kalpsab, ei tähenda, et ta nii
alati teeb. Et ta maalatte jõllitab ja pisiriste kardab, aga suurematest
on nõus üle volksama, et tähenda, et see alati nii on. Ma tõesti ei
tea, mis see x-faktor on.
Pole liig halb, ei ole liig hea, ütleb laul ja täpselt selline tunne ongi. Nii armas ja nii tropp korraga.
18. jaan.
Järjekordne õueplaan hajus kusagile laiali. Hämarik ründas peale,
Kiro-Tiina väänas hobuseid ja juba leidsin end maneežis "näpud kinni"
asja ajamas. Tõenäoliselt ei suutnud ma küll kogu aeg käsi rusikas
hoida, aga Maris-Teravsilm märkas ikkagi, millega tegelesin. Kerge
hämming ja plusspunktid teele. See on nüüd see eratalli teema, et kuna
kõigil on omad hobused asjatada ja teiste pihta nagu õigusi pole, siis
eriti ei kiputa märkusi tegema. Peab ikka väga kõvasti torkima juba, et
häält tõstetaks. Vahel saab tallivahel ka asju arutada, aga sellist
kõikenägevat pilku pole saadaval nagu näiteks ratsakoolides. Aga võiks
ju. Keegi ütleks nagu möödaminnes midagi, mis äkki päeva päästaks. Vahel
piisab vahe tegemiseks ju nii vähesest. Trenni lõpus tagusin
maneežiukse ülemise siini vahelt jääkamakad alla, et ukse jälle täiesti
lahti saaks teha. Kõhu sissetõmbamisel on ikka mingid piirid ka. Hobune vaatas
eemalt ja kartis -- kuis siis teisiti -- ja mul jäi ainult imetleda, et
kui ilus ta seal hirmunult välja nägi. Kael püsti ja silmad suured,
isegi kõhu ja maa vahele jäi ruumi.
19. jaan.
Kas üldse enam ongi olulisi teemasid alles jäänud peale hobuste?
Muretsesin, et olin paksu teki boksi ette unustanud, aga tallitööline
oli taibanud ikkagi õige ja õhema panna. Tore. Pärast külmi on alati
mingi tobe roidunud olemine, istud seal hobuse otsas ega kujuta ette, et
sealt iialgi mingi galopp välja võiks tulla. Tohutu troopika see -2C
muidugi pole, aga ikkagi. Loivasime niisama ringi. Panin tähele, et
näpud kinni sõitmisel on 2 efekti: jõllitamisi on vähem ja neid on
kergem läbi sõita ja teiseks -- raam on suletum. Peab pildilt üle
vaatama, et liiga kinni ei lähe. Proovisin puki otsast valelt poolt ilma sadulata
selga hüpata. See oleks pidanud olema
piece of cake
või kukepea, aga võta näpust! Mingi koordnatsioonihälve, et vasak jalg
hüppel nii mannetult mööda selga lohiseb. Teiselt, õigelt poolt on ju
nii lihtne. Mhh! Mõnus oleks kodus võimlemishobuse peal asju harjutada.
Olen isegi hinna järele uurinud ja juba unustanud. Väga kallis polnudki,
aga kuhu ma ta siin kolmandal korrusel ikka panen, sajab veel läbi
põranda. Hobusimulaatoreid olen ka uurinud, need olid omal ajal üle 100k
krooni. Saaks hobust retsimata kõõluda seal ja kasvõi hommikust õhtuni
krossidel kihutada.
20. jaan. G taustajõud on
üles tõusnud ja täidavad fb-s ruumi. Kumb on ikkagi parem, G või D?
Tuleb välja, et eelmisel aastal erinevate kriteeriumide järgi kumbki
omas edetabelis. Mul endal on küll ääretult hea meel, et meil korraga
tervelt kaks nii tublit koolisõitjat saadaval on, kes rahvusvahelisel
tasemel GP-d teevad. Millal see viimati juhtus... eikunagi? FB pressib
vanu mälestusi peale, lükkab täna juba mitmendat korda esiritta kolme
aasta taguse jäähabemega hobunäo. "Jaga!", kamandab takka.
Oleksin
tahtnud teistega koos hüpata, aga kohad olid täis. Pärast tuli välja,
et oleks saanud ikkagi ligi pressida, aga selleks ajaks oli juba ks
sadul seljas ja pool trenni läbi. Niikuinii olid täna jälle koplist
lahti saanud ja ringi jooksnud, hobune oli just selline, nagu oleks
hommikul trennis käinud. Uimane ja väsinud. Hüppasime pärast penerolli
vahelt viltu üksikuid väikesi. Lemmiktegevus täiesti. Juhitavus on hea,
hüppetahe mitte, aga kui niimoodi eriti täpselt roolida, näikse hobune
kohati nii keskenduvat, et unustab ebameeldivused äragi. Tallivahel
tulid jälle vanad head teemad jutuks, et pinnast võiks paremini hooldada
ja elektrit võiks rohkem jaguda, eriti koplitraatidesse. Leivapildid
tulid välja. Nii tore, et just mis-kus-millal-Paul harrastajatele
malendeid jagas -- see reklaam, kus ta osales, on viimase aja
konkurentsitu lemmik.
21. jaan. Ootan rehvide saabumist. Ilmateade ütles, et kui läheb
külmaks, on külm, aga kui ei lähe, võib sula tulla. Sula pole veel
tulnud. Tantsisin unes pruuni lühikese krussis karvaga suure koeraga. Ta
oli väga osav tantsija, vist isegi üritas juhtida mind. Küsisin
mängueeslilt, et kuidas tal läheb. See vastas peene häälega, et hästi.
Hea seegi, ta peab päevas ikka kümneid kordi kilgete saatel voodist
välja lendama.
Saabus lapsevaht ja hakkas liha
praadima. Ei leidnudki sobivat hetke minema hiilimiseks ja tallis jäigi
käimata. Nuiasin endale hommikuse aja rehvitöökojas.
22. jaan.
Uhti-uhti-uhkesti,
Viisk (L) läks Tartust Ruilandi,
kaasas Põis (E) ja Õlekõrs,
Draakon, Pasa, Juttselg-sälg
Lapsevaht
norskas öösel mehiselt. Kohati nagu oleks oodanud ära hetke, kui
peaaegu magasin ja siis norsatas kohe eriti kõvasti. Hommikul kaevasin
auto välja ja läksin talli treiku järele. Ikkagi pidin rehvid
talvekateks ära vahetama. Päike paistis eredalt, hobused päevitasid
varjualuse taustal mõnuga ja kaevasid lume alt kõrrekesi, heinahunnik
püsis puutumata. Lükkasime väljavalitud treikusse ja Laura auto hakkas
meid mööda järjekordset talvevõlumaad (fb järgi leidub neid hulgi,
eesti- ja ingliskeelseid läbisegi) Ruila poole vedama. Isegi ukse panime
teepeal ilusti kinni. Päikesest hiilgas oranž vihk üles, ümberringi
roosad-lillad-punased pilved. Ruilas hüppas ei-tea-kust välja Siim ja
hakkas jalatäite kaupa juhatama, kes kuhu ja mida tegema läheb. Märad
paremale, ruunad vasakule. Katsuge, kas jootjast vett tuleb! Hein siin,
hark seal, kärud nurga taga. Nimi sildile. Metsik jäi sõpradele järele
hirnuma, sest sugu on teine. Riina trenni lõppu oodates jõudsime kodinad
ühisesse magamistuppa tassida (8 kohta). Väikese ja suure maneeži vahel
oli lai pruun kardin, mida kohalikud hobused hoolega kartsid. Meie omad
mitte, nemad ei teadnud, kuidas päriselt peab olema. Nautisime maneeži
kogu tema pikkuses. Kui hobused pärast öösse pakitud said, läksime
kinno, sest loomaaed oli juba kinni. Valida oli üks viiest
maailmalõpust, vanaaegne melodraama või ellujääja. Juhtumisi tuli meie
lugu -- meiegi tripime (hobustega) mööda ilma (laagreid, võistlusi)
ringi omi asju ajades, mida kõik ei pruugi mõista. Samal ajal ajavad
argised kohustused ja vastutused järjekindlalt taga ja saavad viimaks
sabast kinni ka, aga terveks see meid ei ravi.
23. jaan.
Hommikul kell 7 pakkis esimene ärkaja L end kubujussiks ja suundus
talli junne rookima. Teised venisid järele. Kodutallis Lõunas oli
hommikul -28C! Olime osavalt külma eest peitu saanud, üle kümne kraadi
soojem ikkagi. Enne reisi oli just põhjas külm olnud. Kui juustusaiad
olid nahka keeratud, sõitsime linna õlijahile -- Volvo tahtis juua.
Taskutark juhatas Selveri parklasse, mis asus jalgsi 3 minuti kaugusel
autoesindusest, aga autoga nii kilomeetri kandis. Tegime veidi krossi ja
saime teada, et kui pudel müüakse letist ja meie kallame, on hind mitme
jätsi jagu kõrgem kui siis, kui sõidame kohale ja onu kallab. Krabasime
poest söögid-joogid, et pulkade panemise ajaks ilusti tagasi tallis
olla. Seal polnud kedagi. Kui muidugi mitte arvestada Tõnu ja Margitit
ja Kiva jt tegijaid, aga nemad ajasid oma rida. Pealtvaatamine maksis
millegipärast peaaegu TIHS-i päevapileti, seega oli publik kusagil
mujal. Ladusime keskliinile okseriga penerolli, kust sai lõpust keerata
vasakule lattaiale või paremale okserile. Lisaks veel mõned üksikud ja
maneeži otstesse ühele poole pulkadest päike ja teise kavaletirida.
Kodus on maailma kõige raskem harjutus olnud okseri(te)ga peneroll, aga
siin oli see okser kaks korda laiem kui me ise paneme. Silmad olid
hirmust suured. Seekord mul; hobusel oli täiesti ükskõik. Peame hakkama
oma silmi harjutama päris ts okseritega. Üks harjutustest oli paar ringi
päikeseratast, siis üle lati jalavahetus ja teises otsas paar
kavaletiringi. Pidime latitabamust timmima kaare sügavuse sättimise
abil. Üldse oli väga oluline asjadele pihta saada ja kaasa mõelda,
kuidas seotud vahesse ilusti mahtuda, kui esimene hüpe tuleb liiga alt
või siis kaugelt. Penerollis hoidsin paremaga igaks juhuks lakast, et
vähem suu peale jääda. Pidin ikkagi otsima ühtlasemat kontakti ja mitte
liiga palju ratset ära pilduma hüppel -- muidu saab äkki pärast kokku
korjates vastu hambaid või ei ole piisavalt kontrolli heaks pöördeks (2
ja 3 f ainult maad järgmiseni).
Õhtul panime järgmiseks
päevaks parkuuri ja kõndisime selle Reinu taga läbi ka. [[Nagu
s*tahädad sabas, ilusti tagapool.]] Neljas takistus oli veemadratsiga
hiiglama lai okser, kaheksas oli müür ja
fillerid igal pool, kuhu
mahtus. Võimalik, et me silmad olid liiga suured, sest hiiglamalai
tõmmati lõpuks rämelaiaks kokku. Suvetallist mäletasin, et madrats =
varred maasse. Ei hakanud isegi muretsema, sest oli liiga õudne. Getlin
jäi appi maailma parandama.
24. jaan.
Hobused said 7 paiku üle vaadatud, söögid ette ja junnid valja. Külm ja
pime, aga ilmateate kohaselt mitte kauaks. Meie ühistoa kahene
täispuhutav madrats oli ikka veel Elinist puutumata. Kui suur tõenäosus
sel veel oli? Jäi ainult oodata... ja tuli ära. Keegi muu ei suutnud
sealt rõngast maha keerata kui metsatööga karastunud jõunäpp E.
Hiidlased oma hiidhobustega pidid 9 alustama, aga olid selleks ajaks
juba nii soojad, et tegid 9:04 juba esimese hüppe ja pooleks oli trenn
läbi. Meie hobused olid nagu ponid nende kõrval. P pidi õppima suusurvet
taluma ja reageerima teisiti kui minemapühkimisega. E pidi taltsutama
tungi enne oksereid gaasipedaali vajutada. Ma ise vabandasin ette ja
taha nende õuduste eest, mida me korraldama pidime hakkama, aga juhtus
nii, et hobune hüppas ja ainult ma ise laperdasin ennetavalt. Kuna üks
käsi oli ajuti lakas kinni (parem), kippus hobune paremale ära triivima
(ju teine käsi andis hüppel rohkem järele). Huvitav tunne, kui hobune
mõne aja vahelduseks õhus veedab. Terve maa ja ilm on aega mõelda seal
hüppe keskel. Kui madratsile suures hirmus üle lükkasin, ajas esimese
pulga alla. Kippusin kohati huilgama, sest heameel mittepidurdamise üle
oli nii suur. Väga ebaprofessionaalne. Koristasime boksid, lund aina
sadas ja sadas... Kaevasin auto välja, sellele oli lumest spoiler
tekkinud. Lohutasin Metsikut, et saab kohe jälle Pasaga kokku, ärgu
muretsegu. Kõrvaltkuuljal ilmselt hämming missugune. Hobused peale ja
täiskäik kodupoole. Selline tuisk, et kohati ei saanud aru, kummal pool
teed olime. Üks tuli tagant ja signaalitas, et mis muneme, aga meil oli
ees ka järjekord, kohati mingi 55km/h. Elinil oli veel rohkem põnevust,
et kas veereb bensukasse välja. Veeres ikka. Saabusime talli kui
lumememmed, jälle seikluse võrra rikkamad, raha mõttes mitte;
roppväsinud, aga suurte plaanidega.
25. jaan.
Magasin täiega, hommikusi lahkujaid ei kuulnud. Laagri pildid tulid.
Hüppekaid ei olnud kahjuks eriti, aga emotsionaalseid kaadreid küll.
Trennituju oli vähene. Tegime lihtsalt S-T-G. Korra proovisin
jalavahetust, mida ühele poole tegi, aga teisele poole tahtis jälle
esijalga riputada. Panin siis jalad paremini ümber ja ta tegi väikese
pukiga. Sellega olin rahul ja lõpetasimegi kohe. Peaaegu oleks lühidalt
saanud, aga lobisemistuur tuli vahele. Tallis ikka vahel juhtub.
26. jaan.
Unes oli sisekross kusagil väga suures kohas. Päris elus pole
siinkandis nii suurt kohta, et tore võiks tunduda. Krossi juures on just
päris maastik see kõige olulisem komponent. Minu jaoks vähemalt. Kui
kogu liiklemine toimuks hobuste abil, siis oleks ju vaja, et hobune
läheks igale poole. Üles ja alla ja läbi ja üle. Nii ma just tahaksingi,
minna koos mõne hea hobusega igale poole.
Mõned
olulised asjad olid korraga otsa saanud ja pidin tegema kiire poeringi.
Kehtis vana Hiina vanasõna: peletisena avalikku kohta ilmudes kohtad
vähemalt kolme tuttavat.
27. jaan. Tallipealik
kuulutas välja basseinihooaja ja ma valmistusingi vettehüpete
harjutamiseks. Aga ei, kõik löga oli ära kooritud ja alles jäi kivikõva
pinnase vaheldumine tavalisega. Vahetasime hobuseid. Jälle üks, kellel
on galopp. Tahaks ka. Lasksin end ära rääkida, et viin ühe hambaravist
uimase hobuse üle hoovis laiuva liuvälja teise talli. Selline mõnus
minek, jää all ja vesi peal. Ja tukkuv hobune. Rauad kah all igal pool.
Siis taipasin, et ärarääkija polnud ise lihtsalt tahtnud enda kaela
võtta -- jutt oli mingist 15 minutist lisaajast taastumiseks, aga pärast
tuli välja, et see oli juba üle tunni aja boksis oodanud. Kakles seal
naabriga. Läksime siis uisutama. Ma räägin, et võtku rahulikult, aga see
astub oma pikkade koibadega lihtsalt eest ära. Mul käis kets all ringi,
ei saanud kuidagi järele.
Üks sabotöör lülitab
järjekindlalt ruuterit välja, kisub kingikotte hunnikusse, kougib
mähkmeid pakist laiali. Paar jaama on tal veel, ei jõua ühte sodi ära
koristada, kui onu juba järgmise kallal. Kuidagi oli mu salašokolaadi
leidnud, ronis oma pulgavoodisse ja ilastas korraga poole tahvli kallal.
Päris raske oli kätte saada seda.
28.jaan.
Hüppepilte ei olnud sellepärast, et meie fotograaf tegeles filmimisega.
Juhuu! Treeningvõistlus (ts) jääb see nv jälle ära -- rahvas pole
saanud trenni teha, sest maneež on veel poolkõva.
Siim kirjutas, et 3V saaks endale tunni jagu aega hankida TIHSile. Papp ja plaan letti ja valmis.
üks vanamees oli metsa elamise rajanud. põllul oli äärtes üle pea
pehme hein, aga keskel lamandunud vili. majja sai mööda puujuurikaid
ronides, aga kui end põrandaluugini sikutasin, ladus ta sinna mingid
palgid ette. lükkasin palgid eest ja trügisin sisse, hüüdes
võidurõõmsalt: "haa!" Tundus kuidagi vaikne, keerasin volüümi põhja, mispeale kõrvalt küsiti hämmeldunult, et mis nüüd lahti on.
29.jaan.
Õues veel siiski sõita ei saa, kuigi maa on roheline. Vedel liiga, aga
jäiseid alasid on ka veel päris palju. KS plats on lihtsalt kõva. Tegime
sammu ja natuke traavi väljadel tuule ja vihmaga võideldes, aga midagi
jäi nagu puudu. Tegime sees natuke üle. Palju ju ei saa, kui põrand
kohati asfaldi moodi vastu klobiseb. Tõmbasime ühe punapea seinalt ära,
see oli täitsa vaikselt vedelenud seal, jalad krõnksus kõhu ja seina
vahel. Õnneks arvutuste järgi mitte üle tunni-paari. Lakast ei jaksanud
piisavalt kaugele tirida, panime korde ümber tagajalgade ja keerasime
pikutaja ümber. Nii soe on, et kolm kitsekest oli lume alt välja sulanud
ja kepsutasid üle tee. Ja kaks liinibussi põrutas teelt välja kraavi.
Juutuubis kanti Amsterdami GP-d üle ja kõrval jooksis kommentaarium.
Kohati slovakkiakeelne. Mingi seltskond ootas täiuslikku piaffeed.
Jäidki ootama. Tänapäeva moodne piaffee ei ole enam ettevalmistus
õhkutõusmiseks, vaid rohkem lihtsalt jalatõsted kohapeal, kohati
tagumised kõrgemale kui esimesed ja tagument põrkab muudkui üles-alla.
Kui pole ise rahvusvahelisel tasemel GP-taja, siis ei tohi kommenteerida
ka.
30.jaan.
+6C ja päike hiilgas taevas, jalutuskäiguks paras, või mis?
Muruväljakud liiklemiseks ei sobinud, olid veel vedelamad kui eile. Peab
veel kannatama. Lennukasse viiv tee oli kohati jää all, niisiis läksime
päikesepoolsemasse. Kolm neljajalgset ja kaks kahelist. Kõige väiksem
lõbutses kogu hingest, sumpas läbi lompide ja müterdas mudas. Nii tore,
et mina teda pärast toakõlbulikuks rookima ei pidanud. Hull tuul oli,
lükkas laka püsti. Kui kunagi tagasi kodu poole keerasime, hakkas
sadama. Kihutasime (sammus siiski) veel L.A. pikkade ohjadega hobusest
mööda ja oligi reis otsas. Seekord küll sisse midagi üle tegema ei
kippunud. Tahaks hoopis korralikule üles-alla maastikule saada,
maneežiseinad ahistavad kahesajaga. Ma tean küll, et keset talve on see
palju soovitud, aga õuepilt on juba üsna roheline.
31.jaan.
Käisin Ihastes treeningvõistlust vaatamas. Tohutu suur seltskond oli
kokku tulnud, peaaegu 40. Lihtsamas skeemis said kõik rosetid, ise valisid karbist vajalikke värve. Isegi -- või õigemini eriti -- pruun läks kähku käiku, sest sellist mujalt ju ei saa. Vanaemal oli mõni päev tagasi sünnipäev. Külla
me seekord ei läinud, sest vanaema oli põgenenud. Kinkis endale sanatooriumipileti. Krabasin tal Tartus rongi vahetamisel
ootamatult varrukast kinni. "Kes sa üldse oled?" Njah... saan rikkaks
või ei olegi ma enam lemmiklapselaps. Kommid võttis küll vastu. Oli
rongiotsimisest veidi võhmal, kuigi üks tore onu oli tal tunnelist õiget
teed leida aidanud ja kottigi tassinud. Edasi läksin Selverisse
boonuspunkte lunastama, viimane päev ikkagi. Sain jälle ostukontrolli
eest šokolaadi. Ei tea, kas teised ka nii tihti kontrollis käivad? Mulle
igatahes maitseb. Maneež enam poolkõva ei ole. Nüüd on lihtsalt
kuumaastik. Tahaks õue juba.