Monday, June 20, 2016

Homerun

Saabusime suvekottu. On vast hobune, nii mõistlik kohati juba. Esimesed pealelaadimised kunagi ammu olid olnud päris jubedad, sh ka üks üle selja kukkumine. Nüüd viska nöör kaela ja läheb ise. Hakkab käima "erakate" koplis. Mõnus suur koppel on ja mõned puudki. Esimene päev olid kellegi hambad laudjal suusatanud ja teisel päeval väiksema augu sisse saaginud, nüüd peaks siis rahu olema. Sõbrustab eelmise viimase liituja Lanzetiga (?). Kaks puhkepäeva olid hobuse küll hüplikumaks muutnud, aga saime siiski metsas järjest traavi või galoppi teha ilma mingite pidurdusjälgedeta. Mäletan veel aegu, kui sammuski oli tegemist, et minu valitud suunas minna.

Homme näidatakse ida pool 60 sõidu kanti ja ülehomme kusagil Helsinkist põhjapool 3 korda vähem. Tuttavat skeemi sõidavad, hahhaa, see on meie eelmise aasta põhikas, mida Edouardile esitasime ja pooltel 3V-del kihutasime. Hulga kodusem tunne kohe. Peab veel välja mõtlema, mis hobusega teha. Kindlasti on vaja liigutada kuidagi.

Väike duud on jõudnud juba maitseainete sahtli põrandasse puistata, kiiges pea alaspidi rippuda, žiletiteradega (kelle omad ja kust pärit, ei tea) näppe lõikuda ja serveerimiskandikusse kinni jääda (karjus nagu siga aia vahel). Tahab vist koju, sest kangutab muudkui auto uste kallal.

V-Maarjas sadas päev otsa vihma ja oli ilgelt külm. Targemad olid talveriietes, aga ma ju tulin otse suvekodust, kus ainult suveriided kaasas. Niiiiii märg ja külm oli, et kohvitassigi ei saanud käes hoida, sest see oli käte värisemise pärast hetkega kohvitu. Tublid võistlejad ja head auhinnad, meistritele tõeliselt kenad medalid. Seal oli ka paar last, nii 9-aastast, kes sõitsid nii täpselt ja korralikult, et aina imetle. Mul ju kodus võrdlusmaterjal olemas, et kuidas on võimalik asjadele mitte pihta saada. Ööseks läksin vanaema juurde, see andis kohe villased sokid jalga ja tee keresse, soojad köögiviljad ja kook. Vanama ikka oskab elusid päästa. Kahjuks ei olnud üldse aega mõnuleda, kell 5 pidin jälle ärkama ja seiklema minema. Nii vara veel kõik ei liigu ka, aga mingi bussi ja trolliaseainega ikka sain, ei pidanudki taksotama. Siis laevatamist kaks tundi, vastu tuli Meri (inimene), osutus R.K-d tundvaks ja Tallinna Ülikoolis kaugõppes õppivaks jne, põnev. Võistluspaik oli justkui väike koht, aga korraldus oli korralik, või äkki jäi selline mulje, sest korrapidaja pidaski päriselt korda. Platsi kastmine ja silumine kahe skeemi vahel oli siuhti valmis, ainult käidi vihmuteid kordamööda lülitamas. Igasugust rahvast oli kokku tulnud, õnneks tehti ka tugevaid sõite, mida oli tore vaadata. Lihtne skeem ka muidugi. Mingit LR-i taolist tegid kangidega pärast. Tagasisõiduks olin kogemata kruiisilaeva sattunud ja tegelesin seal suremisega. Oleks tähelpanelikum olnud, oleks ehk kajuti võtnud, aga nüüd raiskasin mingis tähealas terve nurgadiivani jagu ruumi, jõllitasin tabletti ja lugesin minuteid. Vahepeal möllas laval liivakunstnik ja pärastpoole lastesolgutajast kloun. Olin nii kuivanud. Rebisin lastele külakostiks Jenkki nätsu, selles on palju rohkem xylitooli kui muid kehvemaid toole. Ka maabudes polnud puhkust loota, pidin veel maale laste ja hobuse juurde sõitma. Viimane sai õnneks ilusti liigutatud vahepeal, esimene päev oli koplis pool tundi eest ära jooksnud ja teine päev sai ringaias tiirutada.

Esmaspil läksin trenni metsamõtetega, aga vastu jalutas Raul, kel just krossitrenn hakkamas. Imbusin sekka. Endal polnud varustustki kaasas, kannuseid, kaelarihma ega madjakat. Õnneks kiiver ikka oli. Natuke ehk üritas algul pidurdada, aga tallist leitud sädelev asepiits ei lubanud. Üllatavalt valutult läks, v.a see viimane roosamanna. Tegelikult on hullemad alles valmimas, kraavpalk ja bankett, plangunali ka. Lisaks peab ju kihutama, see kah väljakutse.

Väike onu  tõmbas jalgrattakiivri pähe, läks teise majja. Jõudsin järele, kui see juba väljus, kuivik hambus. Hobusel tuli sabaõnnetuse kohalt lahmakas nahka ära. Alus on juba tume ja udemetes. Hambajälgi oli juurde tulnud ja lisaks jalalt natuke nahka maas. Suur hall pidi tulnukaid kaitsma, aga täna koplist väljudes ei tahtnud meid välja lubada, ründas. Sõimasin tal näo täis, siis enam vahele ei seganud. Metsavahel proovisin kiirust hoida. Päikesega tõmbleb palju rohkem, ennist külmaga oli küll kenasti läinud. Proovisin rekordit ja ma arvan, et õnnestuski, aga endokas oli just täpselt siis kotti läinud. Enam ei imestanud isegi. Olen juba harjunud sellega, et mu õnnestumised kuidagi salvestatud ei saa. Mitte nagu ebaõnned -- need armastavad rambivalgust. Raul niitis muru, kuni kütust jätkus.

Kolmapil tahtsin kihutamistele vahelduseks natuke ks teha, aga mitte igatahes platsil, sest see tolmas jubedalt. Läksin teispoole raudteed. Hobune hüples kogu aeg, nii elevil oli. Mingi kraabitud koha peal tõmbas järsult kõik pidurid peale. Khhh. Tegin kokku-lahku tr ja gal, sai mõnus. Sõitsin suvalises heinamaa nurgas skeemi läbi. Sellest pidi nv-ks piisama. Raul oli metsavahe pokudest lagedaks lasknud randaalida, sealt noppisin kiva. Osa tõkkeid on ikka veel tegemata. Õhtul hakkas vihma kallama, ehk homseks lõpetab. Vaja on veel natuke hüpata, muidu liiga ebakindel. Olin söödanõu (kaanetatud) boksi ette jätnud, et sealt hea järgmised 2 päeva ette laduda, aga keegi oli nõu künasse tühjaks kallanud, nii et veel õhtulgi ees kraami jagus. Õnneks hobune üle ei söö, teab täpselt, millal aitab.

Nejap. Raul on ehitaja, tegigi banketi eile, maandumisplats asfaldipurust. Täna oli juba nummerdmise ja liputamise algus, homme teevad edasi. Juhtuski nii, et ei saanudki neid põnevamaid üldse proovida. Mõned oli eile midagi teinud, aga ma käisin kusagil niidul skeemitamas. Aiku ja Haana käivad Raulil abiks, kohalik Martin ka, aga ikka on kuidagi liiga vaikne ja liiga palju teha. Hüppasin platsil 90-100, et oleks terake kõrgem. Litsusin käed alla ja tegin pehme kontaktiga pöördeid. Jumala lihtne on neid käsi hoida,  kui ta ilusti tuleb. Kokku ainult 1 kord tegi pidurinalja ja mul kohe käed taevas ka. Ülejäänud kui taevamanna, nii tore oli, niiii tore. Lammutasin ks aia laiali, tõin platsilt ära, vaja puhtaks pesta ja võistlusplatsil üles panna. Ma igatahes rohkem ei jaksanud täna, junnikorjet tegin ka, see on neil tohutult ebamugavaks tehtud. Kohapeal vahendeid ega vaheladu pole, peab tallist toomas käima. Kunagi pole alla poole kärutäie kokku saanud.

Reede hommik. Magasin kahesajaga, enne kui putru tegema läksin. Mõni päev kohe magaks. Pärastlõunaks lubati vihma, seega läksin talli just siis. Panime Haanaga aia üles, kolm pulka (kokku 12m) jäi puudu. Vihma sadas juba, tõin hobuse, aga boksis oli poni ees. Ei jaksanud kohapeale võitlema jaada, läksime ns nööri otsas jalutama ja ringaeda jooksma. Hingamine pole kuigi hea, hein ka kaasa ei aita, jubedalt tolmune. Sp ongi parem, kui veedab aega õues, aga nüüd nv ilmselt peabki sees kükitama kogu võistluste aja. Päris ilge isu on kogu aeg peal mul, ebareaalne. Aina sööks, pistaks maiustusi. Õud-ne!

Laup. pidi sadama terve päev. Skeemitamine algas 10 paiku, meie kuum grupp veidi pärast 12. Ootasin juba ammu meie trio kogunemist, kui tuli kõne: maandusime rekkade vahele, kas on õige koht? Ei olnud päris, pidi veidi edasi ajama, ikka hobuste juurde, aga E. auto polnud enam nõus tagurdama. Polnud teine enam üldse nõus midagi tegema. Sidur oli juba poolel teel lepingu üle vaidlema hakanud, aga siis hoovis enam üldse toru ei tõstnud. Elin muidugi säras õnnest. Tuju hea, sõitsime korralikud skeemid peenes vihmas. Järgmistel enam sellist vihmaõnne polnud! Jalutasime korra parkuuri läbi. Plats oli hämmastavalt hästi vastu pidanud. Alles neljapil olin ju loikudes mürgeldanud, aga nüüd oli pinnas veevaba, kuigi vihm tormates näkku peksis. Läksime pausiks vanaema, tegelikult hoopis isa juurde, kus kohal oli ainult ema,  sooja. Sõime ja kuivasime. Päris raske oli pärast jälle vette ronida. Hobune keeras end soojendusel vihma järgi viltu, iga sahmakat võttis kui edasiviivat märguannet ja süstis korduvalt alt minema. Päris huvitavaid hetki oli. Ülikiirelt saadi oma osadega hakkama, keegi väljas muneda ei soovinud. Kihutasime meiegi raja läbi ja siis talli varju.
Palju ei jõudnudki kuivada, kui tuli ühine krossikäik. Silmalaud käisid max kiirusel, aga kogu vihma ära pühkida ei jõudnud. See on üks eriti vintske sort rahvast, mis selliseid piinu vabatahtlikult läbi elada võtab. Ja nagu sest veel vähe oleks olnud, tegime teise ringi ka. Siis, läbi nagu läti rahad, koju. Kõik tilkus, mis tilkuda sai. Ajasime riided sauna ja tegime end seest soojaks. Joonistasin krossi peast paberile, et mälusse midagi kinni jääks. Lobisesime ja parandasime muidugi natuke maailma, sõime ja kuulasime öösel vihmapeksu. Yrno lubas, et krossi ajaks on kuiv ja lõpuks päikegi!

Pühap. Hommikul oli kiire tallitiir, heinatäiendus ja söögid ette, siis ise hommikust sööma. Kell 10  pidi olema vet check, plaanisime,  et kõnnime krossi veel enne läbi. Mõned augud olid asfaldiga täidetud ja puid oli juurde kasvanud. Trass tuli pikk, 2km ja takistusi 22, seega to-the-max (tavaline oleks sel kõrgusel nii 1.5km ja 15 takistust). Ainult kiirust pidi piirama, sest rada oli raske ja märg: 480 m/min asemel tuli 425. Soojendusplatsil sai vaevu mõned sammud galoppi teha, enne kui äär ette tuli. Plank, latikas ja okser. Jaaaa minek. Esimesel olid jalad poolpehmed, aga ajasin onukese liikvele, teine ok, kolmandal kontrastne asfalt maandumisplatsil (varem oli olnud kraavike) ja lauspidur, traav ja samm. Neljas palk, viies bankett üles, kuues metsakraav, seitsmes trakehneripoeg, istusin taha ja haarasin sangast, kaheksas sinine vorst, üheksas kast, kümme-üksteist angaarid, 12 vanker, 13-15 majad (ühe pere elamud), 16 diivan (korralik, istumiskõlbulik), 17 plank ümber mändide, kus liiga sirgeks lõigates mõni puusse pani -- otseses mõttes, 18 kraav tagasi, 19 bankett alla, 20 palk, 21 rohekast ja 22 roosa, enne mida hoog juba raugema hakkas. Hullemalt tubli duud, ainult 1 suurem pidur ja kõigest kaks sek üle aja! Nii pika raja puhul lausa supersaavutus, sest meenutagem eelmist aastat, kus Niidus ka 2km ja 20 takistust võttis tervelt minuti kauem kui ette nähtud. Terve trio oli tubli, aga tegelikult kogu me harrastajate grupp, sest kõik tegid puhta töö [siiski-siiski, üks takistus aeti kamba peale alla] ja ükski kusagil alla ei andnud. Mitte sentimeetritki. Hoolimata kõigest. Ja polnud mitte ainult üks päev tormi ja vettimist, nagu teistel samaaegsetel võistlustel kirjeldatud koledused, vaid tormipäeval mitmeid kordi vettimist ja näopeksu ja järgmine päev veel otsa, et linnuke kirja saada. (4 järgmist pilti röövitud Elinilt)








































Keemiat oli muidugi omajagu, pole ühtki tõelist seiklust selleta. Elin leidis mingi skeemi, kuidas autoasjad jonksu saada, aga koju jõudmiseks laenasin talle oma valge. Mul pole ju autot praegu vajagi, kui jalgrattaga tallis käin. Laural oli treileri karkass keevitusest lahti tulnud; kui Pasa on selline kergem daam, siis eelmine kasutaja oli olnud suur ja raske, vajutas nurgast lahti. Kui selgus, et kojusõitu see ei sega, siis kasutas Pasa boksipiiret, et esimeselt jalalt raud maha kangutada. Kuidagi tuleb ju väike puhkus kindlustada.


Kui esimest korda tuli teade, et see aasta tuleb üks 3V Kohilas, siis tahtnuksin rõõmust hõisata. Minu suvetall! Vanama juures! Aga ei. Kuna käesolev aasta on olnud ikka igasuguseid üllatusi täis ja reeglid eriti ei kehti, siis ei lubanud endale seda rõõmu ja haudusin salaja. Kuhu see kross veel tuleb? Pole nagu ühtki laines maastikuga põnevat kohta. Raul pidi kõik valmis ehitama. Üksi. See on nii meeletu kogus tööd, et... kes pole teinud, ei kujuta niikuinii ette. Osa tõkkeid tuli Niidust Antsult laenuks ja juurde leiutati uusi, aga nii, et kopleid sassi ei keeraks. Rada tuligi põnev, keeruline ja väljakutsetega, oli ka hobuse jaoks väljanägemiselt täitsa uusi, aga noh, me oleme alles pool-algajad ka. Aga näe, ikkagi õnnestus suvekodus võistelda ja rasketes tingimustes pikk ja keeruline rada puhtalt läbida. Team TeemeSitastSaia roolib edasi!

Thursday, June 9, 2016

But... but... Butrimonys

Hommikuti ei taha tõusta, jääkski sinna järelune-maailma. Seiklused ja veidrused. Täna oli elu valimise karbike. Peopesa suurune, sees olid värvilised kivikesed. Üks noppis sealt sinise ümarama ja nentis, et sellist elu tal nüüd ongi vaja. Kolmandik kive oli juba võetud.

Jalg on pehme, ma pole enam röövel. Lähme kuidagi takistuse peale ära ja kujundujume üle. Liivakeerised riivisid täna korralikult silmi. Muidu hoian liivabasseinidest kaugele eemale, aga hüppekat nagu mujal ei tee ja tegelikult on ka "roheline maa" juba liiga kõva. Võiks juba ammu sadada. Konnad on kah juba pooleldi tiigist välja kuivanud. Nagu minu keedetud supp juba, vähese vedeliku ja ohtra sisuga.

Heinamaa tagumine külg on täismüsteerium. MIDA ta seal kardab nii hullusti? Kõrred on kõrged juba, kas seda, et maad ei näe? Autol oli talli ees rehv lõhkenud, vahetasin. Varukas oligi ilusam. Sain teate, et saan ettenähtud hüvitisest 4x väiksema summa. Oleks olnud kasulikum kohe koondatud olla.

Jalgrattaüritus sai ometi läbi. Veel on kavas homne Tori, nädalapärastine Leedu, siis nädala pärast Lääne-Viru ja Soome ja siis Kohila. Ei ole puhkust näha. Lasin lastel tänast trenni natuke filmida. No ei ole seljas sama, mis pildil. Halb ka pole, aga teistsugune.

Leedu korraldajatelt edastati teade, et ega seda heina eriti ei ole. Kohapeal pole üldse, lähistel keegi ei müü, "hudge problem". Eks jah, vihma pole neilgi olnud, rohi ei kasva, aga äkki keegi siiski midagi on teinud. Pidi olema nagu nõuka-aegne olu, ei tea, kas tahangi näha...

Vihma ootamine on vist põhiteema peale sääsepunnide kratsimise. Tori on tehtud, viimane Hannokas ka (läks hästi, dämit või?). Kaks päeva enne reisi tulid karja uued hobused, loodetavasti jäävad kõik terveks. Ohtralt kasutavad seda varjualust. Kaitseb hästi kuumuse eest ja vahel... noh, vanasti kui veel sadas, otsisid ka vihmavarju. Hurmi juures oli üritus. Polegi enne üllatuspeol käinud, kuigi nii vanaks juba elanud. Juhendeid on tulnud, regasin harukordselt vara, et korraldajad saaksid vähemalt minu poolt sisendi ära. Leet on nii keeruline teema, et kuna ei tea, mida oodata, siis.... midagi ei tea. Elinil oli eelmine sügis mingi teema valge kastiga, seda ilmselt siis kardangi kõige rohkem, kuna teistest ei tea  lihtsalt. Ja ma tahan sealt üle saada! Raudselt tunneb mu hirmukest juba praegugi. Enam pikki asju ette võtta ei jõua, kihutamata on ka, sest sellise kuumaga ei taha õieti midagi teha peale magamise.

Reede. Äratus oli kell 5, et jõuda 6-ks talli ja sealt 7 minema. Siis 600km kanti sõitu ja peaks jõudma õhtul veel midagi sõita kohapeal. Saepurune hobune võis olla päris üllatunud, et nii vara hommikul talli vahel sebitakse. Päike muudkui kerkis, aga Juulat polnud kusagil. Istusime talli ees maas, päikesest üle kallatud, ja arutasime, kas äkki istume pühpäevani seal reas ja vastame küsijatele, et kohe-kohe saabub auto ja hakkame minema. Kunagi pärastpoole see auto siis tuli, kõikus nagu merel, kui läbi lohkude õuele taarus. Õnneks sai ikka enne talli pidama. Uhh... Avasime luugi ja vastu vaatas hall täkk, kes koera kombel põrandal istus. Vaatas meile flegmaatiliselt otsa, korjas koivad alla ja jalutas maha. Vahekäik sai heina pungil täis laotud, kapid ja panipaigad varustust ja muidu tarvikuid täis tuubitud. Ja reis algas! Umbes 1km pärast tuli Laural meelde, et raha jäi maha. Läksime tagasi. Ja siis jälle edasi. Lammastes meenus mulle, et magamiskott jäi talli. Rsk, ma mõtlesin, aga las ta olla, muidu jäämegi edasi-tagasi tiirutama ega jõua üldse mitte kusagile.

Läti piiri ületamine päästis valla roppuste laviini. Esiteks need lõputud teeremondid. Mis seal remontida, kui teed niikuinii pole? Neil on seal isegi eraldi liiklusmärk puuduva tee jaoks: must auk punases kolmnurgas. Siis ei suuda nad teemaksu vastu võtta, pressi peale, kuidas jaksad. Kõige hullem aga on lugu liiklejate endiga. Pole varem näinud nii hulljulgeid ette-, ära- ja tagasikeeramisi, suunatuled on ses riigis vist vabatahtlikud ja täiesti normaalne on teel seisvasse autosse jalutada ja uks lahti rebida, kui hobuvarandusega laetud emalaev niigi kõhtu kokku tõmbab, et teele ära mahtuda. Eksisime mõned korrad ära ka, et elevuse taset üleval hoida. 11 tundi pärast starti ütles teeviit, et olemegi Butrimonyses. Mõni tundis isegi pika vankriga heina vedava hobuse ära. Kuigi kell oli juba päris palju, olime esimesed, kes kohale jõudsid. Boksidel olid nimesildid juba valmis, iga "klann" oli omaette nurka aetud. Meie olime suures tallis, koordikad väliboksides ja Ervi platsiäärses tallis. Viimased sõidud lõppesid hämaras. Sõime "ujutatud solkmeid" ja võikusid, panime telgi püsti ja kobisime horisontaali, enne kui sääsed jõudsid meid päris tühjaks imeda. Siinkohal tervitused Juula toolmadratsi-kujulistele päästeinglitele.

Tallides olid punased vaibad maas ja hermeetiliselt suletud aknad. Kogu talli peale ainult kaks avatavat. Mingit ventilatsioonisüsteemi ka silma ei hakanud. Õnneks olid võistluste ajal kõik uksed lahti ja väga umbseks ei läinud. Suur hall koer valvas talliust. Ülisõbralik, keeras kõhu taeva poole, et sügamisi välja meelitada ja uksepiletit alla pai polnud olemaski. Valitud inimeste peale haukus ka, ju olid kahtlased. Söögipatrullis oli umbes viiekuune taskukoer, keda kõik endale koju ära viia tahtsid, aga perenaine polnud nõus. See polnud pealetükkiv ka, lihtsalt vaatas oma nunnu näoga otsa, korjas peale sadanud maiustused ja hellitused kokku ja viis need haluhunniku alla mustemaid aegu ootama.

Laupäev. Mingit raha keegi kusagil ei korjanud ja nimesid ka ei kontrollinud, aga valjastele tuli kohe numbrid külge panna. Meil olid järjest 19, 20 ja 21. Läksime kähku kohaliku bossi maja taha pildistama, enne kui plekid peale tulevad. Terve meie autotäis sai hakkama korralike skeemidega. See selgus küll alles hilja õhtul, sest tulemuste väljastamisega kellelgi kiiret ei näinud olevat. Eestis oleme harjunud, et Ratsanetis on numbrid üleval enne, kui sekretär toolilt tõuseb. Mida see teadmine enam muutnudki oleks. Ikka lähed järgmise ala kallale ja üritad parimat. Enne parkuuri oli mõni tund pausi ka. Takistused olid lihtsad ja rada ka, aga ega sellepärast siis kõik sujuma pidanud. Juba esimene oranž pulgakogum tuli vastiku piduriga, aga kui siis enam-vähem minema hakkas, tuli ikkagi süsteemi teisel pulk alla. Pasa tegi puhta raja ja Draakon sai superpildi hetkest, kui üle reageerdes esimeste jalgadega taevast puudutas. Langesime Metsikuga teiseks, Pasa rebis esimeseks. Vaatasime kõrgemate sõitude draamat, oli puhtaid ja oli teistsuguseid sõite. Juula tegi halliga lendstardi, pildusime ühel pool maja hobusele varustuse peale, tegime võikud valmis ja teisel pool maja oli juba start.

Hobud olid tubli töö eest puhkuse ära teeninud ja lasime nad algul krossitrassi ette ja pärast endisele soojendusväljakule kiirkoplisse. Milline luksus ikka on, kui kolm korraga niimoodi ära karjatada saab! Ühekordne ehitamine ja hobustel ka toredam sõpradega koos olla. Draakoni puhul pidi muidugi arvestama, et ega ta heal meelel kambast lahkuda tahtnudki, olgu siis karjast või võistlusplatsile.

Juula pidi otse võistlustelt loomakasvatuse eksamile minema. Lehmad-lambad-sead-kanad ja hobused. Söödakogused ja seedimine, pidamistingimused, ajalugu ja anatoomia, nendega võis ju üldjoontes leppida, aga liigituse ja tõugude juures läks asi lõhkuma. Näiteks ratsahobuse tõud pidid olema ahhal-tekiin ja hunter, mille kohta kohe ka märge, et see polegi päris tõug. Kõik. Ruun pidi olema täkk, kes kaldub mära poole. Aga... enamus täkke kaldub ju märade pole, kui lastakse. Peatükk allüüridest oli ka huumorinurgast pärit: loomulikud allüürid olevat samm, küliskäik, traav, galopp ja hüpe. No põrgut, kängurul ehk oleks ka hüpe mingi allüür, aga hobusel? Kunstlikena toodi näiteks piaffee ja piruett. Allüüripunkti sai ikka terve tee naerdud, et niikuinii tõmbab selle pileti. Tagantjärele on teada, et tõmbaski :)

Saja aja pärast poolöösel saime krossi jaoks spikri -- leedu-inglise keelse nimekirja -- ja läksime rada otsima. Tervelt kolm lõikamise kohta oli. Kuna normiajad olid sellised kiiremapoolsed, siis plaanisingi lõigata kogu hingest, eriti pöördel 3-4-5. Neljas tuli siis võtta viltu, et saaks otse künkasse kihutada. Keerukaim tundus vettehüpe ja suuruse poolest üks palkokser, aga õnneks olime just koju ühe tema väiksema venna ehitanud ja see oli juba selgeks õpitud. Maastik oli muhklik ja ebaühtlane, liivalaigud-puhmastikud-praemuru. Tärnirajal oli metsavahel kõrremeri silmini ja kaks takistust hiiglaslikud laud ja voodi. Pidavat päriselt üldse kahe tärni takistused olema. Küll neil olid seal imeilusad banketid!

Panime jälle kuvained likku ja tegime võikusid, pistsime küpsiseid ja Juula tegi kurgisalatit. Ilmus oranž onu: što za marmelada? Kui sai teada, siis leiutas: ogurets-pizdets. Algul tahtis meie hobuseid ära osta, 5kEUR tükk, aga siis juba Juulat. Hind oli muidugi krõbe, nii palju tal kaasas polnud.

Öö tuli peale, Laura oli juba magamiskotis, mul said just hambad pestud, kui äkki saabus kutse grillile. Läksime siis. Kulus veel tuhat aega, enne kui lihad ka valmis said. Meil käis juba ringmängust "põgene Oranži eest" pea ringi. Mesi sai nüüd mõneks ajaks teise tähenduse. Põrnikad tiirlesid lambi ümber ja kukkusid meile kordamööda kaela. Jalad jäid riietesse kinni kui takjapaelaga.


Pühapäev. Magasime patjadeks, sest külmem öö oli telgi ukse kinni sundinud ja õhk eriti ei liikunud. Hakkasime värvilisteks. Team TeemeSitastSaia, nagu mõni meid nimetab, oli valmis krossiks! LauraPasa tegi kiire ja puhta töö. Võit käes! Tuli Metsiku kord kets tossama lükata. Pidin juba varakult karjuma hakkama, sest esimese ja teise takistuse vahel olid Metsiku meelest 1b, 1c, ..., 1f. Lenda nüüd! Neljandal saingi teha viltuse hüppe, juhhuu, edasi künkale, allahüpe ja... täielik tühjus. Mitte midagi ei mäletanud enam. Mis nüüd saab?!? Jalutasin lihtsalt otse edasi, mulle tundus, et terve igaviku. Krossis ei jalutata nagu piknikule minnes! AAAAAARRRRGGGHHH! Lähen hüppan siis kaevu... kas üks jäi vahele?? 7-8-9 ja... tagasi pidin minema, aga kuhu??? Jälle tühjus. Miks nii??? Veidi lühem jalutuskäik ja siis meenus ka. Ennist olin just arutlenud, kummalt poolt puhmaid läheneda, aga äkki ei mäletanud enam et millele läheneda. Eelviimane oli vettehüpe. Sinna ei uhanud enam meelega peale, sest muidu oleks raudselt supelda saanud. Tuli kohapealt ja pauguga, kiiver lendas silmile. Viimane majake oli mõõtmetelt üks suuremaid meie rajal, aga nurk katusel tegi asja lihtsamaks.  Endomondo ütles pärast, et olime arendanud oma kahe mõttepausi vahel päris asjalikke kiirusi ja ilmselt olid abiks ka lõikamise kohad, seega pean oma 16kp-ga aja eest rahule jääma. See oli nüüd see kord, kus mina olin raudselt suurem pidur kui hobune. Kukkusime kokkuvõttes viiendaks. Meie klass oligi kõige popim, osalejaid üle kümne. Ahjaa, kardetud valge kast oli vigastatud ja jäi mängust välja. Kõrgemates klassides  startisid enamasti eestlased! Uhke lugu küll, kui eestlastel on Leedus oma võistlus. Ruta päästis leedukate päeva ja korjas tärnisõidu võidu endale. Hobune liikus tal vaikselt ja sujuvalt nagu kiirrong, kombod tegi nagu möödaminnes, oli ka vist ainuke, kes aega sõitis.

Viimased kaks ala olid "vigade parandus" ja 30-50cm klassi kross. Kas pole nunnu? (Elini pilt)
Üks selle klassi omasid sõitis suure hobusega, aga jalusteta. Äkki polnud jaluseid ära teeninud veel? Pakkisime auto kokku, autasustasime võitjad ja keerasime kodu poole. Kell oli hilisem, teed tühjemad, aga põhivaenlane oli hoopis uni. Leedu-Läti piiril oli päris tore söögikoht, söögid kätte kiiresti ja soodsalt, küljes asuvas poes kõik aiapäkapikud ilusti müügil ja kommid õnneks ka. Mure, et ei näe pimedas hobust maha laadida või asju, oli kohatu. Kell neli hommikul on täitsa valge. Olin laip, lihased väsinud, nägu põlenud. Pidin hobuse suvekorterisse viima, aga lükkasin reisi päeva võrra edasi. Lapsed olid ju ka pakkimata ja... oh... lihtsalt ei jaksanud. Ei jõuagi seda esimest välisvõistlust läbi seedida, kui juba uued asjad peale sõidavad. Kohe robinal tuleb neid. Kui sajab, siis kallab. Aga need on juba uued seiklused.