Homerun

Saabusime suvekottu. On vast hobune, nii mõistlik kohati juba. Esimesed pealelaadimised kunagi ammu olid olnud päris jubedad, sh ka üks üle selja kukkumine. Nüüd viska nöör kaela ja läheb ise. Hakkab käima "erakate" koplis. Mõnus suur koppel on ja mõned puudki. Esimene päev olid kellegi hambad laudjal suusatanud ja teisel päeval väiksema augu sisse saaginud, nüüd peaks siis rahu olema. Sõbrustab eelmise viimase liituja Lanzetiga (?). Kaks puhkepäeva olid hobuse küll hüplikumaks muutnud, aga saime siiski metsas järjest traavi või galoppi teha ilma mingite pidurdusjälgedeta. Mäletan veel aegu, kui sammuski oli tegemist, et minu valitud suunas minna.

Homme näidatakse ida pool 60 sõidu kanti ja ülehomme kusagil Helsinkist põhjapool 3 korda vähem. Tuttavat skeemi sõidavad, hahhaa, see on meie eelmise aasta põhikas, mida Edouardile esitasime ja pooltel 3V-del kihutasime. Hulga kodusem tunne kohe. Peab veel välja mõtlema, mis hobusega teha. Kindlasti on vaja liigutada kuidagi.

Väike duud on jõudnud juba maitseainete sahtli põrandasse puistata, kiiges pea alaspidi rippuda, žiletiteradega (kelle omad ja kust pärit, ei tea) näppe lõikuda ja serveerimiskandikusse kinni jääda (karjus nagu siga aia vahel). Tahab vist koju, sest kangutab muudkui auto uste kallal.

V-Maarjas sadas päev otsa vihma ja oli ilgelt külm. Targemad olid talveriietes, aga ma ju tulin otse suvekodust, kus ainult suveriided kaasas. Niiiiii märg ja külm oli, et kohvitassigi ei saanud käes hoida, sest see oli käte värisemise pärast hetkega kohvitu. Tublid võistlejad ja head auhinnad, meistritele tõeliselt kenad medalid. Seal oli ka paar last, nii 9-aastast, kes sõitsid nii täpselt ja korralikult, et aina imetle. Mul ju kodus võrdlusmaterjal olemas, et kuidas on võimalik asjadele mitte pihta saada. Ööseks läksin vanaema juurde, see andis kohe villased sokid jalga ja tee keresse, soojad köögiviljad ja kook. Vanama ikka oskab elusid päästa. Kahjuks ei olnud üldse aega mõnuleda, kell 5 pidin jälle ärkama ja seiklema minema. Nii vara veel kõik ei liigu ka, aga mingi bussi ja trolliaseainega ikka sain, ei pidanudki taksotama. Siis laevatamist kaks tundi, vastu tuli Meri (inimene), osutus R.K-d tundvaks ja Tallinna Ülikoolis kaugõppes õppivaks jne, põnev. Võistluspaik oli justkui väike koht, aga korraldus oli korralik, või äkki jäi selline mulje, sest korrapidaja pidaski päriselt korda. Platsi kastmine ja silumine kahe skeemi vahel oli siuhti valmis, ainult käidi vihmuteid kordamööda lülitamas. Igasugust rahvast oli kokku tulnud, õnneks tehti ka tugevaid sõite, mida oli tore vaadata. Lihtne skeem ka muidugi. Mingit LR-i taolist tegid kangidega pärast. Tagasisõiduks olin kogemata kruiisilaeva sattunud ja tegelesin seal suremisega. Oleks tähelpanelikum olnud, oleks ehk kajuti võtnud, aga nüüd raiskasin mingis tähealas terve nurgadiivani jagu ruumi, jõllitasin tabletti ja lugesin minuteid. Vahepeal möllas laval liivakunstnik ja pärastpoole lastesolgutajast kloun. Olin nii kuivanud. Rebisin lastele külakostiks Jenkki nätsu, selles on palju rohkem xylitooli kui muid kehvemaid toole. Ka maabudes polnud puhkust loota, pidin veel maale laste ja hobuse juurde sõitma. Viimane sai õnneks ilusti liigutatud vahepeal, esimene päev oli koplis pool tundi eest ära jooksnud ja teine päev sai ringaias tiirutada.

Esmaspil läksin trenni metsamõtetega, aga vastu jalutas Raul, kel just krossitrenn hakkamas. Imbusin sekka. Endal polnud varustustki kaasas, kannuseid, kaelarihma ega madjakat. Õnneks kiiver ikka oli. Natuke ehk üritas algul pidurdada, aga tallist leitud sädelev asepiits ei lubanud. Üllatavalt valutult läks, v.a see viimane roosamanna. Tegelikult on hullemad alles valmimas, kraavpalk ja bankett, plangunali ka. Lisaks peab ju kihutama, see kah väljakutse.

Väike onu  tõmbas jalgrattakiivri pähe, läks teise majja. Jõudsin järele, kui see juba väljus, kuivik hambus. Hobusel tuli sabaõnnetuse kohalt lahmakas nahka ära. Alus on juba tume ja udemetes. Hambajälgi oli juurde tulnud ja lisaks jalalt natuke nahka maas. Suur hall pidi tulnukaid kaitsma, aga täna koplist väljudes ei tahtnud meid välja lubada, ründas. Sõimasin tal näo täis, siis enam vahele ei seganud. Metsavahel proovisin kiirust hoida. Päikesega tõmbleb palju rohkem, ennist külmaga oli küll kenasti läinud. Proovisin rekordit ja ma arvan, et õnnestuski, aga endokas oli just täpselt siis kotti läinud. Enam ei imestanud isegi. Olen juba harjunud sellega, et mu õnnestumised kuidagi salvestatud ei saa. Mitte nagu ebaõnned -- need armastavad rambivalgust. Raul niitis muru, kuni kütust jätkus.

Kolmapil tahtsin kihutamistele vahelduseks natuke ks teha, aga mitte igatahes platsil, sest see tolmas jubedalt. Läksin teispoole raudteed. Hobune hüples kogu aeg, nii elevil oli. Mingi kraabitud koha peal tõmbas järsult kõik pidurid peale. Khhh. Tegin kokku-lahku tr ja gal, sai mõnus. Sõitsin suvalises heinamaa nurgas skeemi läbi. Sellest pidi nv-ks piisama. Raul oli metsavahe pokudest lagedaks lasknud randaalida, sealt noppisin kiva. Osa tõkkeid on ikka veel tegemata. Õhtul hakkas vihma kallama, ehk homseks lõpetab. Vaja on veel natuke hüpata, muidu liiga ebakindel. Olin söödanõu (kaanetatud) boksi ette jätnud, et sealt hea järgmised 2 päeva ette laduda, aga keegi oli nõu künasse tühjaks kallanud, nii et veel õhtulgi ees kraami jagus. Õnneks hobune üle ei söö, teab täpselt, millal aitab.

Nejap. Raul on ehitaja, tegigi banketi eile, maandumisplats asfaldipurust. Täna oli juba nummerdmise ja liputamise algus, homme teevad edasi. Juhtuski nii, et ei saanudki neid põnevamaid üldse proovida. Mõned oli eile midagi teinud, aga ma käisin kusagil niidul skeemitamas. Aiku ja Haana käivad Raulil abiks, kohalik Martin ka, aga ikka on kuidagi liiga vaikne ja liiga palju teha. Hüppasin platsil 90-100, et oleks terake kõrgem. Litsusin käed alla ja tegin pehme kontaktiga pöördeid. Jumala lihtne on neid käsi hoida,  kui ta ilusti tuleb. Kokku ainult 1 kord tegi pidurinalja ja mul kohe käed taevas ka. Ülejäänud kui taevamanna, nii tore oli, niiii tore. Lammutasin ks aia laiali, tõin platsilt ära, vaja puhtaks pesta ja võistlusplatsil üles panna. Ma igatahes rohkem ei jaksanud täna, junnikorjet tegin ka, see on neil tohutult ebamugavaks tehtud. Kohapeal vahendeid ega vaheladu pole, peab tallist toomas käima. Kunagi pole alla poole kärutäie kokku saanud.

Reede hommik. Magasin kahesajaga, enne kui putru tegema läksin. Mõni päev kohe magaks. Pärastlõunaks lubati vihma, seega läksin talli just siis. Panime Haanaga aia üles, kolm pulka (kokku 12m) jäi puudu. Vihma sadas juba, tõin hobuse, aga boksis oli poni ees. Ei jaksanud kohapeale võitlema jaada, läksime ns nööri otsas jalutama ja ringaeda jooksma. Hingamine pole kuigi hea, hein ka kaasa ei aita, jubedalt tolmune. Sp ongi parem, kui veedab aega õues, aga nüüd nv ilmselt peabki sees kükitama kogu võistluste aja. Päris ilge isu on kogu aeg peal mul, ebareaalne. Aina sööks, pistaks maiustusi. Õud-ne!

Laup. pidi sadama terve päev. Skeemitamine algas 10 paiku, meie kuum grupp veidi pärast 12. Ootasin juba ammu meie trio kogunemist, kui tuli kõne: maandusime rekkade vahele, kas on õige koht? Ei olnud päris, pidi veidi edasi ajama, ikka hobuste juurde, aga E. auto polnud enam nõus tagurdama. Polnud teine enam üldse nõus midagi tegema. Sidur oli juba poolel teel lepingu üle vaidlema hakanud, aga siis hoovis enam üldse toru ei tõstnud. Elin muidugi säras õnnest. Tuju hea, sõitsime korralikud skeemid peenes vihmas. Järgmistel enam sellist vihmaõnne polnud! Jalutasime korra parkuuri läbi. Plats oli hämmastavalt hästi vastu pidanud. Alles neljapil olin ju loikudes mürgeldanud, aga nüüd oli pinnas veevaba, kuigi vihm tormates näkku peksis. Läksime pausiks vanaema, tegelikult hoopis isa juurde, kus kohal oli ainult ema,  sooja. Sõime ja kuivasime. Päris raske oli pärast jälle vette ronida. Hobune keeras end soojendusel vihma järgi viltu, iga sahmakat võttis kui edasiviivat märguannet ja süstis korduvalt alt minema. Päris huvitavaid hetki oli. Ülikiirelt saadi oma osadega hakkama, keegi väljas muneda ei soovinud. Kihutasime meiegi raja läbi ja siis talli varju.
Palju ei jõudnudki kuivada, kui tuli ühine krossikäik. Silmalaud käisid max kiirusel, aga kogu vihma ära pühkida ei jõudnud. See on üks eriti vintske sort rahvast, mis selliseid piinu vabatahtlikult läbi elada võtab. Ja nagu sest veel vähe oleks olnud, tegime teise ringi ka. Siis, läbi nagu läti rahad, koju. Kõik tilkus, mis tilkuda sai. Ajasime riided sauna ja tegime end seest soojaks. Joonistasin krossi peast paberile, et mälusse midagi kinni jääks. Lobisesime ja parandasime muidugi natuke maailma, sõime ja kuulasime öösel vihmapeksu. Yrno lubas, et krossi ajaks on kuiv ja lõpuks päikegi!

Pühap. Hommikul oli kiire tallitiir, heinatäiendus ja söögid ette, siis ise hommikust sööma. Kell 10  pidi olema vet check, plaanisime,  et kõnnime krossi veel enne läbi. Mõned augud olid asfaldiga täidetud ja puid oli juurde kasvanud. Trass tuli pikk, 2km ja takistusi 22, seega to-the-max (tavaline oleks sel kõrgusel nii 1.5km ja 15 takistust). Ainult kiirust pidi piirama, sest rada oli raske ja märg: 480 m/min asemel tuli 425. Soojendusplatsil sai vaevu mõned sammud galoppi teha, enne kui äär ette tuli. Plank, latikas ja okser. Jaaaa minek. Esimesel olid jalad poolpehmed, aga ajasin onukese liikvele, teine ok, kolmandal kontrastne asfalt maandumisplatsil (varem oli olnud kraavike) ja lauspidur, traav ja samm. Neljas palk, viies bankett üles, kuues metsakraav, seitsmes trakehneripoeg, istusin taha ja haarasin sangast, kaheksas sinine vorst, üheksas kast, kümme-üksteist angaarid, 12 vanker, 13-15 majad (ühe pere elamud), 16 diivan (korralik, istumiskõlbulik), 17 plank ümber mändide, kus liiga sirgeks lõigates mõni puusse pani -- otseses mõttes, 18 kraav tagasi, 19 bankett alla, 20 palk, 21 rohekast ja 22 roosa, enne mida hoog juba raugema hakkas. Hullemalt tubli duud, ainult 1 suurem pidur ja kõigest kaks sek üle aja! Nii pika raja puhul lausa supersaavutus, sest meenutagem eelmist aastat, kus Niidus ka 2km ja 20 takistust võttis tervelt minuti kauem kui ette nähtud. Terve trio oli tubli, aga tegelikult kogu me harrastajate grupp, sest kõik tegid puhta töö [siiski-siiski, üks takistus aeti kamba peale alla] ja ükski kusagil alla ei andnud. Mitte sentimeetritki. Hoolimata kõigest. Ja polnud mitte ainult üks päev tormi ja vettimist, nagu teistel samaaegsetel võistlustel kirjeldatud koledused, vaid tormipäeval mitmeid kordi vettimist ja näopeksu ja järgmine päev veel otsa, et linnuke kirja saada. (4 järgmist pilti röövitud Elinilt)

Keemiat oli muidugi omajagu, pole ühtki tõelist seiklust selleta. Elin leidis mingi skeemi, kuidas autoasjad jonksu saada, aga koju jõudmiseks laenasin talle oma valge. Mul pole ju autot praegu vajagi, kui jalgrattaga tallis käin. Laural oli treileri karkass keevitusest lahti tulnud; kui Pasa on selline kergem daam, siis eelmine kasutaja oli olnud suur ja raske, vajutas nurgast lahti. Kui selgus, et kojusõitu see ei sega, siis kasutas Pasa boksipiiret, et esimeselt jalalt raud maha kangutada. Kuidagi tuleb ju väike puhkus kindlustada.


Kui esimest korda tuli teade, et see aasta tuleb üks 3V Kohilas, siis tahtnuksin rõõmust hõisata. Minu suvetall! Vanama juures! Aga ei. Kuna käesolev aasta on olnud ikka igasuguseid üllatusi täis ja reeglid eriti ei kehti, siis ei lubanud endale seda rõõmu ja haudusin salaja. Kuhu see kross veel tuleb? Pole nagu ühtki laines maastikuga põnevat kohta. Raul pidi kõik valmis ehitama. Üksi. See on nii meeletu kogus tööd, et... kes pole teinud, ei kujuta niikuinii ette. Osa tõkkeid tuli Niidust Antsult laenuks ja juurde leiutati uusi, aga nii, et kopleid sassi ei keeraks. Rada tuligi põnev, keeruline ja väljakutsetega, oli ka hobuse jaoks väljanägemiselt täitsa uusi, aga noh, me oleme alles pool-algajad ka. Aga näe, ikkagi õnnestus suvekodus võistelda ja rasketes tingimustes pikk ja keeruline rada puhtalt läbida. Team TeemeSitastSaia roolib edasi!