Niidame

Pärast kordaläinud pingutust oli pingelang ja puudus surve kohe tohutult edasi suruda. Seiklesime niisama metsavahel. Nägime kahte koerajalutajat, ühega lobisesime veidi ja teine oli niisama kuri. Oli kaks kepikõndijat. Oli veel üks ratsanik, kel trenn juba tehtud, muidu oleksime ehk võinud natuke kõrvuti kihutada. Möödus kaks reisirongi ja kahe lapsega perekond jalgratastel. Kahepäev täitsa.

Laenasin vahepeal treilerit tingimusel, et see tagastatakse sama hea või paremana.  See aga tuli tagasi junnidega. Olin päris pahane, ilmad kuumad ja mingi s*tt söövitab põrandat, lisaks veel et Nii Ei Tehta. Ma pole aastaid kellegi muu kui oma laste peale niimoodi lennanud, aga siis avaldasin laenajale arvamust. "Põhjendus" tuli, et laenaja ise polnudki kõige viimast otsa sõitnud. Võimalik, et mul jäi suu lahti selle jutu peale. Varustust puistatakse ka suvaliselt tallivahele laiali, põrandale. Eriti jalutusnööri. See teema tuli ka jutuks. Pärastpoole on nöör käitunud nagu kukupai, pole enam kusagile ära jalutanud. Õhtul rääkisime vanaemaga sügavkülmast, tema nimetas oma vana külmuka külmemat osa kaameraks, pidi peaaegu iga nädal "kaamerat" sulatama. "Mul suurt kappi pole vaja, pole midagi sinna panna. Vanasti oli küll kapi [nim. ongi tal "kapi"] täis. Mis seal oligi... kurjamu pardid olid!" Seepeale lihtsalt pidi paha tuju ära minema, aga treilerit ikka enam ei laena. [Lisaks tsemendist metsseale ja puuhobusele on vanamal põõsaste vahel konn. Kõik isetehtud muidugi.]

Mingi aeg tulid uued naljad nagu UK-UK, mina prii! ja 1GB vaba ruumi. Nii kohutavalt lämbe on, kuidagi ei jaksa ratsutada, parmud ka kallal ja hobune muudkui rapsib. Käisime Niitväljal meetriseid proovimas. Mõned plaaniga sel kõrgusel nädala pärast võistelda, aga mina lihtsalt proovimas, et mis juhtub. Kõige hullemad takistused olid traktorijäljed maas, aga neist veidi kõrgematest saime ikka esimesel katsel üle, mitte küll just tohutu ilusti, aga midagi ikka. Auk herdliga oli eriti hirmus! Ma ei käinud meelega enne hüppamist veest läbi, et näha, kuidas ta üllatusena mõjub. Seekord ei mõjunud kuidagi. Me pole veel meetriks valmis, aga aasta lõpu poole... mine tea, äkki ühe proovime. Pean enne oma käed paremini kontrolli alla saama. Elin hakkas Piraadiks.

Väike onu ei jäänud kuidagi magama. Vingus ja sigatses, toppis kustukummid ahjuprakku, kust kolmandiku sain kätte, aga ülejäänud hakkavad sügisepoole äkki kärsakat tegema. Millimeetrimõõtja läks ka prakku, aga kääride ja kahe lauanoa abil sain ta lõpuks välja pusitud. Jaaniajast oli lademetes toidujääke, üritasin neid likvideerida -- sh kerestasin pool arbuusi, mis muidu oleks minikärbeste kolooniaks moondunud. Duud kaanis jogurtit kui hull. Viimaks läksime lämbesse magamistuppa edasi vähkrema. Mõtsin omi mõtteid, kui kuulsin üht eriti spetsiifilist häält. See on, kui keegi öögib ja paneb kohe linti. Sain suure osa peoga kinni püütud, titt alla pessu, linad vahetusse. Ja siis kordusse nagu refrään. Tõin kausi appi, juhuks kui pihkudest väheks jääb. Sel viimasel lapsel on veidi parem kõht kui eelmistel, lõpetas enne päris hommikut ikka ropsipeo ära. Nägin unes, et kusagil Ukrainas v Valgevenes oli ratsalaager, otsisin enne üritust kempsu. Kaua otsisin, lõpuks leidsin ja hakkasin kasutama, kui miski pidur tuli appi. Vedas seekord, muidu oleks ropsile lisaks midagi vedelamat ka voodisse saanud. See poolik arbuus. Magasime poole päevani. Vihm... läksin sadulata, proovisin eelmise aasta KÜRi muusika järgi sõita, aga hobune on muutunud, enam ei sobi üldse. Pean uue tegema?! Mul arvut ju ikka veel pekkis, mis saab nüüd?

Regasin Niitu ära, 80, kuigi kunagi võiks just seal meetrit proovida. Vist. Madli kutsus ühistreeningule. Hageri metsadesse ei jõudnud, aga mingi ringi sai teha, kus jälle paar uut kihutamisteed tuli. Hmnjah, see kihutamine. Kuidas seda teha, kui veenmisvahendid kodus? Metsik oli nii sügavalt piduris, et isegi madala parkuuri galoppi ei saanud sisse. Nagu muuseumis jõllitas väljapanekut, kuni Madli pikakoivaline ette näitas. Uus salvestatud liikumiste rekord on 38km/h. Madli hobu juba naljalt ei pidurda, kui ehmub, siis kargab täie hooga põõsasse. Kodune väike onu jõi klaasipesuvedelikku. Meil kodus on taimede jaoks sarnane veeprits, seda on salaja lutsutanud, nüüd siis proovis uut marki. Ei meeldinud.

Tallis oli välja kuulutatud Chase me Charlie, aga kuna minu ratsakooliajad on ammu möödas, pidin netist tähendust otsima. Kõrgushüpe. Ponid pandi ritta, mõni oli juba pool tundi varem ootel. Kui algul olin mõelnud, et prooviks ka, siis suur seltskond pole ikka minu teema ja kuna sain valida, läksin hoopis metsa. Alustuseks lasketiiru, mis on nii rohtu kasvanud, et kaevikuid enam ei paista, aga kuulipüüdmismägi on endiselt ronimiseks päris hää. Taga oli kahjuks kõrguspiirang, poni ehk oleks langenud oksa alt läbi mahtunud, aga mulle oli seljanahk liiga kallis. Oleksin pidanud külje peal kõõluma ja sadula oleks ikkagi ära riivinud. Siis läksime põllule, tegime galopis paindeid ja minispurte. Küll on vahva tunne, kui hobusel kere käima läheb. Nii jõuliseks ja vetruvaks muutub, samm on kohe teine. Aga peagi tuli teel vastu murelik tädike, kes metsapuude mahavõtu üle kurtma hakkas ja et teed on puha rikutud. Hullud on jah, praegune ilm pole mõeldud metsatöödeks, või  siis vähemalt mööda metsa rallimiseks. Isegi hobusega on nüüd mõni tee ebameeldiv läbida, jalad libisevad poris alt muudkui. Sattusin selle nutulaulu  peale veidi segadusse ja eksisin natuke ära. Tagasi talli juurde jõudsin, kui viimased veel jõudu katsusid, üks poni ja üks noor, 130cm tehti ära. See plats on muidugi päris mõnus hüpata, võiksin nimetada mitu kohta, kus vilets pinnas lisaks nagu kõrgusele 10-15cm, aga see siinne teeb parimail hetkil takistused nii 10cm võrra lihtsamakski. Võibolla jrgm nädal proovin ka midagi, enne on vaja hoida jõudu. Hobune on tatine ka, sobivaid ilmu lihtsalt pole, vaheldumisi kuumutab ja on ligekülm. Umbne. Peaks motivatsioonipaketti parandama. [Pildil nähtavad puud on ainult väike osa saagist; kahe kuhja vahel on krossi üles-alla takistus (bankett) -- niisuguses võrdluses lausa miniatuurne, kas pole?]

Tohutu jant on väikese onuga, kaks tundi istus potil ja ei midagi. Püksi ja mujale teeb küll. No siis teine päev istus multikate saatel nii et jootsin järjest vett sisse. Pooleteise tunni pärast ei jaksanud enam kinni hoida, pissiski potti. Tähistasime korralikult. Jrgm päev sai ka joogi abiga pooleteise tunniga tulemuse kätte, aga... see kallati hetk pärast sooritust sinnasamasse maha laiali. Tont. Panin siis trusserid, sest nii suure põie järel peaks pikem paus tulema, aga ei läinud kümmetki, kui järgmine sahmakas põrandale tuli. Põrand on nüüd igatahes puhas, mitmekordselt pestud. Täna tahaks jõe äärde minna, aga natuke kardan uppumist. Raske juhus täitsa.

Tegelikult sai ainult hulga vett kaapida, saba vee poole, nina kaldasse. Ei ole üldse lõbutsemisruumi. Läksime siis mururingile. Mida tugevamalt ratsmed on, seda hullemalt pidurdab ja kardab; viskan ära, on hulga muretum, aga hirmus pikk ja laiali. Reedel sõitsin murul kaks skeemi läbi, laupäevase niiduka ja ühe sääretamistega kerge L. Rohkem ei saanud, parmud ei lubanud.

Niiduks jäi väike onu vanama ja ühe venna valvata. Karta oli, et maja tõmmatakse pikali, praod topitakse asju täis ja mis ei mahu, paigaldatakse ümber, nii et neid mitu aastat ei leia. Plaan oli, et kõik magavad hommikul võimalikult pikalt. Kui aga treileriga majast mööda sõitsin, sai kaseotsa kiik juba kõvasti hagu. Päevaks lubati 30 sooja ja seda ka ohtralt jagati. Olime peast soojad juba kohe hommikul. Metsik oli veidi uimane, aga täiesti tubli. Skeemis oleks võinud kõrgemalt hõljuda, aga seda võib ju alati. Filleri-rohkes parkuuris saime paari mõttepausiga ka kõigist üle, aga enam isegi ei mäleta, kuidas see täpselt oli. Seda küll, et kuidagi eriti madal tundus seekord. Ehitasin treileri ümber aiakese, panin hobu sisse. Oli vast nunnu, ilmselt ka palavusest uimane, aga sain valmiski panna nii et seisis ilusti paigal, kuigi polnud ühtki piirajat küljes. Õnneks sai alade vahel ja pärast krossi hobuse kohe ära pesta, nii mahlane tundus see vesi, et mine või ise alla. Piraat söötis mulle enne starti veel jäätise sisse, mmm... taevalik. Sellist krossi algust kui nüüd -- polegi veel olnud. Lihtsalt läks hooga peale ja hüppas. Hahhaa! Eks ta nii tegelikult peakski olema, aga meie jaoks oli juba väike võit. Krossi edenedes hakkas hoog kustuma, aga päris kohapealseid nalju enam ei olnudki. Isegi vees tegi galopisarnaseid samme ja mahtusime vahelduseks aega (see oli selline leebemapoolne ka). Noorte pärast oli hea meel, et kuidas kõik läks. Neil oleks ju MV peaaegu äragi jäänud selle ühe olematu võistluse pärast. Tehti mööndus, et kross tuleb 5cm madalam  (sest Niidus on ainult meetrine rada saadaval praegu), aga see-eest TS 5cm kõrgem kui esiti plaanis oli (kokku siis 115cm). Lisaks tehti veel mõnel juhul mööndusi kvalifikatsioonidega -- kvallid ongi vist selle aasta eriteema PMS kõrval --, aga käesoleval juhul tundus selline otsus end õigustavat. Just krossiosa on see, mille pärast kvalifikatsioone vaja on, aga kross oligi seekord madalam. Samas oli Antsul rada nii peenelt tehtud, et seesama kross rehitses need eriõiguslased teistele kohtadele ja võitis see, kes võitu kõige rohkem tundus väärivat sel hetkel.

Ja maja oli püsti. Ja nad olid kõik suurema osa päevast õues veetnud. Olid söönud ja maganud ja terved. Vanama sai autasuks kommi ja väikevend valida poes mistahes jäätise. Valis viieliitrise muidugi.