Portaalid

Nüüd on tekst kaks, ei kolm korda jutti ära kustunud ja mingu p**se, ma tõesti enam ei viitsi nii selle tabletiga nikerdada. Arvutipoodi kahjuks ka ei viitsi minna... OEH. Oli portaalijutt metsast, kus saab äkki sattuda kohtadesse, mida sealkandis üldse olema poleks pidanud. Täielik müstika, nagu uni. Siis oli nostalgialaksust, kui boksiustel kriidised 3V nimed ikka veel näha on. Ja vihmavarjuefektist karjas, kui läksin vihmavalingu keskel hobust püüdma. Tahtsin märgumist edasi lükata, avasin varju -- hobused pistsid plagama, kõik peale Metsiku. Aga tal oli ka kahtlane nägu ees ja teiste järel oleks ta ka peagi minema pühkinud, seega valisin vettimise ja lühema jalutuskäigu. Ja siis me sõitsime Madliga mere äärde. Kui mitu aastat ma seda käiku oodanud olingi...? Ega kümnest enam palju puudu jäänud.  Just Metsikuga tahtsin, teistega olen ikka varem käinud. Nali oli veel pärast tagasi jõudes, et tüdrukud olla just kurtnud, et ei saanud jälle Metsikut karjast kätte. Ime küll, kui teda seal üldse polnudki, hahhaa.

***

Selline tunne, et väike onu läheb kooli ka pampersitega. Muudkui kisub neid alt, aga siis pissib maha. Või teeb juhuslikult potti ja kallab siis sisu kohe sinna kõrvale. Kallamine on tal üldse lemmiktegevus, näiteks keefiri kallas mänguauto kasti, et siis sealt lusikaga helpida. Joogiks mõeldud piima või vee valab pudrusse või praekartulitesse või otse lauale ja siis luristab sealt. Potil polnud muidu nõus üldse istuma, aga äkki lapsed avastasid, et lastelaulud mõneks ajaks suudavad triki ära teha. Totter küll, aga mis sa hädaga teed. Hiljem saab siis psühholoogi juures käia ja kurta, et niipea kui kuuleb laulu "Wheels on the Bus", tuleb millegipärast räme häda peale. Mööda treppe kondab, üks hommik loopis mind trepivahest s**ase mähkmepommiga. Siis röövis mult sussid jalast ja keeras vaiba sisse. Kui midagi tahab, krabab kellelgi käest kinni ja lohistab soovitud asja juurde. Rääkida küll ei ürita, tirida on lihtsam. "Auto", "rong", "appi", "kuku", "pime", "piima", "pall" ja mingeid veel ütleb küll, aga neist mingit asjalikku lauset kokku küll ei saa.

***
Käisin vahelduseks platsil hüppamas, kui mets liiga libe oli.  Panin veidi kõrgemad kui järgmisel võistlusel tulevad, no nii šokiteraapiaks. Plats muidugi soodustab igasugust eputamist, ei jõua ära kiita, kui hästi pinnas kannab. Pärast tegin junnitiiru, vähemalt 25 hunnikut! Hakkan kahtlustama, et teen midagi valesti. Äkki seal on mingi kakajumal, kelle kummardamiseks või kellele ohvrianniks tuleb hunnikud jätta ja see orgunnibki ööga platsi puhtaks. Nüüd jäi viimati minu pärast ilma!

Ladusime jälle puid, seekord ainult 5tm. Kokku sai siis 15tm ja vanu on ka veel alles. Peaks talveks jätkuma küll kahe maja peale. Eile oli külaline, kes teatas, et tema päevanorm on 1 võiku ja kuna tal see on juba söödud, siis ta täna enam rohkem midagi ei söö. Ise selline alla kümne vana. Õnneks ikka nii hull asi ei olnud, pärast vohmis nagu muuseas kreemikooki ja makarone hakkliha ja juustuga, küpsiseid jm.

***

Miks??? Jälle kustutas enteri peale kõik ära. Nokkpekk, arvutipoodi vaja minna ikka. Ongi kadunud kiidulaul mu isale, kes lastega nii vahvalt ukakat mängib ja malet ja üldse igasuguseid meie lollusi välja kannatab. Ükspäev rääkisime muuseas sadulahoidjast hobusele, tegin selgituseks joonise ja šablooni -- tal juba järgmisel päeval asi valmis! Peal saab istuda ka ja alla käib harjakast. Üleeile sattusin linna ja kohe laristama, sööt oli otsas ja lastel oli jalanõusid tarvis. Üks neist ongi juba suurema jalaga kui ma, mis on päris keeruline saavutada, mul ju lestad all. Selleaastane majatiir on nüüd ka tehtud. Hobusega ulatub isegi kirssideni, kuigi jube kõrge puu on.  Vanamal on käsil iga-aastane võitlus peret heitvate sipelgatega. Kahetses, et "deodorant" on otsas, oleks pidanud kaks pudelit võtma. Tädi yorkshire terjer on ka jälle nädalaks siin, kõik kordub. Joonistasin Leedu jaoks kõik skeemid üles, seal tuleb üle 10 erineva, aga ma veel ei tea, milliseid ma vaatama pean. Tahan kaaaa neid raskemaid sõita, aga me Metsikuga ei saa, see galopp on nagu loodusõnnetus... kui just ns kulgeda ei taha nagu peegelsiledal järvel. Traav peksab, aga galopp on lödi. Samas ei saa algajate hobuseks ka kunagi, sest neid ehmumisi ja hüppeid jääb ta alati tegema. Ta küll ei pista isegi kadjama enamasti, ainult hüpe ja rahunemine, aga harjumatule võib päris ebameeldiv olla. Noohja... viisingi hobuse ööseks õue, näis, kas hingab seal paremini. Arvatavasti jääb nii küll söötadest ilma, aga mis teha. Vähemalt 3 päeva jääb talle metsistuda.

Leedu orgunn on ekstra poolik, suhtleme ainult SMS-idega. Alles kohapeal selgus, et olengi pikad päevad ja kõik skeemid rakkes. Läti Sandra oli tore, hästi soe ja positiivne ja auhindamistel õnnitles alati kõiki võitjaid kahe käega. Pidime pärast hobuüritust dinosauruste parki ja mere äärde minema, aga mehed olid omavahel nii lootusetult tülli pööranud, et tulime koju ära. Isa oli vahepeal hobuse isegi ühe korra kätte saanud, kellegi talliinimese abiga. Sõita oli küll jube. Kui hobune ikka on harjunud öösiti boksis sirakil magama, siis ainult väljas elades väsib ta lihtsalt ära. Tunne oli, et esimene ots on veel väiksemaks jäänud, ainult üks suur tagument. Hullem veel kui aiakäru. Kordasime seda sinist okserit, see oli vahepeal samaks jäänud. Üldse ei taha lõunasse tagasi minna, kõik see pakkimine ja reisimine ja metsapuudus. Hein oli seekord suurim tõukejõud, nii viletsat pole tükk aega näinud. Head mälestused ikkagi võitsid, kaks edukat võistlust, vembutembumaa kardiralli ja traksibatuudi saltod, meri ja Hageri kaardus sarapuudega pähklitest valendavad kääbikmetsad. Ja siis üks teine päev laste ja isaga tehtud male. Ja mul käis T külas! Kaks miljonit aega polnud näinud.

***

ECU võistlustel oli keemiat kahesaja eest (autode, treilerite ja ratsanike ringmäng), aga tulemus selline nadivõitu. Skeem tuli peaaegu välja, aga TS oli viimane takistus alles pikali maas, kui ma sinna lähenesin ja kella löödi alles siis, kui ma juba tükk aega seal tiirelnud ja lömmtakistuse üle kurtnud olin. Järgmisel hetkel oli takistus üleval ja mul ajaloolistel põhjustel tohutu ajapaanika -- sest aeg oli ju kogu aja tiksunud, kui ma seal ns tuiasin -- ja kuna järgmist kella ei tulnud ega tulnud, läksin hüppesse. Võeti maha. Null tulemust. Vähemalt lubatakse homme ikkagi väljaspool arvestust kross läbi sõita. Tarbisin hunniku šoksi ja vaatasin Madli mehe tehtud pilte.

Järgmine päev ei hoidnud ka sündmustega tagasi. Need platsid seal ECUs on nii pudrud ja rasked, TS olid ainult mõned nullid. Krossi soojendus tuli seal ka veel enne põnevamat osa üle elada. Lämbe nätskus ja laternaposti varju tõrkumine, noh, meeldivam oleks ilma. Kross oli päris raske, küngast pidi vallutama kõige järsema külje poolt ja kusagil murulapil oli majakestest 90-kraadise pöördega kombo. Kolmas oli auk maas, mõned valged prussid taga, sinna jäime esimese hooga seisma, ei hakanud kohapealt punnitama. Ülejäänud tulid peaaegu plaanipäraselt, võimalikult otseste lähenemistega ja ühel juhul rohkem viltu, et vett vältida. Neid lauspiduriga tõkkeid jääb järjest vähemaks, vähemalt krossil küll. Noh jah, tulemust kirja ei saanud, aga ehk oli siis sellestki kellelgi hea meel.