Edasi, jäneseparv!

*****

Ma ei postita, kui millegi haudumine on alles pooleli. Siin oli peaaegu kuu aega midagi salajas teoksil. Päris naljakas, et... osaliselt õnnestuski. Tõenäosus polnud ju kuigi suur. Originaalpealkiri oli "Salaplaanid" (see osa, mis ei õnnestunud, selle vaikin maha ja kustutan). Ja nüüd siis kuu aja tagusesse maailma. Võibolla poolitan ka kusagil, veel ei tea, aga jube pikk joru mõtteid on kogunenud.

*****

Tuleb kolm neli nädalat, kus mitte  midagi ei toimu. Pärast seda peaks olema 3 nv-d raskelt sisustatud. Koordi kolmepäevane, siis EMV kahepäevane ja viimaks Niidu kahene. Tahaksin proovida mõne võistluse natuke nagu spordikommentaatori moodi kirja saada, aga kunagi pole piisavalt aega asjadega kursis olla. Võibolla see kolmepäevane? Seal tuleb 90, mis kõrguse poolest enam nii ei hirmuta kui aasta tagasi, aga hobune on julgemaks muutumisega koos ka hooletumaks läinud, ajab maha asju. Mul aga pole endiselt ühtki punkti raisata, sest no ei ole galopihobune, tee mis tahad. Peaks suvetalli-Madli appi kutsuma jänest tegema. Kuidagi veel nähtamatult, sest kõrvalised abid on ikkagi keelatud, kõike peab ise oskama. EMV-ks on jõhker plaan teha imeline KÜR ja võita võitmatuid! Jah! Nii ma tahan teha! Seega tuleb tegeleda filmimise ja analüüsiga, et lolle vigu mitte sisse lubada. Kavatsen teha kõik endast oleneva, et plaani täitmisele kaasa aidata. Ja siis tuleb Niitvälja. Seal peaksin justkui esimest korda meetrit proovima. Seda veel ei otsusta. 80 pole tõesti enam nii hiiglama põnev, aga meeter on nagu paljuvõitu... vist.

Hanno trenn üle pika aja.  Seekord olid suurte hüppajad enne meid, hobusel oli kindlasti hea üllatus, kui takistused äkki tagasi väikseks läksid. Jooksiski julgelt peale, aga kas siis julguse või kolmekümnese sooja pärast oli lohakam kui muidu. Lubatud lausvihma ei tulnud. Hankisin autole uued rehvid ette ja lasin tulekustutile peksu teha, et ülevaatusele julgem minna oleks. Külalishobu orgunnis endale raua viltu alla juba teisel päeval. Ju armastab oma kõhuümbermõõdu sentimeetreid väga, ainult ühe trenni oleme jõudnud teha.

Muusikapaanika. See jäneseparve asi ei pruugi teistele üldse naljakas tunduda. Ja sakiga sääretamine pole üldse lihtne. Sammus veerand maneežilaiust ja kohe teisele poole seinani traavis sääretamist. Raskeks teeb paindevahetus ja potentsiaalne otseliikumisruum, mis üleminekuga raisku minna võib. Paremale läheb halvemini ka, siis vaja niimoodi sättida see paremale traavis sääretamine, et lõhki ei lähe. Veel üks kirvekoht on, et Ruila plats on Kiire võrreldes meie omaga. Eelmine aasta jäi traavivoldi ja peatus-taandamise jagu aega üle, või oli see lausa 2 volti? Peatus-taandamine on muidugi no-no, seega tuleb kaval olla ja ehk muusika lõpp nahka panna kuidagi sujuvalt, et saaksin ka veidi varem lõpetada, kui vaja. Aeg on neli-pool kuni viis minutit, seega tuleb muusika teha neli viiskümmend. Sääretamist võiks aidata stekiga, aga ma plaanin ilma minna, on elegantsem. Vanakooli värk. Skeemitades tuleb teine kord tavaliselt paremini, aga võistlustel mitut katset pole. Peab siis soojendusel midagi emuleerima. Täna oli Ruila CDI-st ülekanne, kuulsin seal ka oma muusika juppe. Tuli tuju vahetada... aga milliseks? Külaline moondus trenniga augu võrra kõhnemaks, pidin kusagil galopi vahel vööd augu võrra lühendama, muidu oleks äkki sadula rullima löönud. Eile jäid kõik sōitmata, olin TS abis natuke. Thobias üllatas ja Chabalito meeldib niisama. Ilus koht oli, ilmselt saadi palju häid pilte.

Oh kann, kuidas hobune eile traavis liikuma hakkas. Kogu viletsa päeva tegi teiseks see tunne. Ei tahtnud kuidagi lõpetada, kuigi pea ütles, et on vaja. Ei tohi ära peenestada, muidu ei jää kummalgi head tunnet. Olin sadulata, sest väljas ongi ainult vesi ja varustus kipub niiskeks jääma. Oli nii märg, et sulistasime muruplatsil tiiru ära, katsusime kabjaga liivaplatsi ja tulime sisse ära. Sadulat ei viitsinud panema hakata... äkki sadul piirabki asja ära? Ei mäletagi, millal sadulaga nii hea on olnud viimasel ajal. Äkki poolteist-kaks kuud tagasi?

Päevad pole vennad, jrgm päev mülkas madistades liikus raskelt, hingas ka halvasti ja ma ise mingi gaasiline. Öösel välja mõeldud skeem osutus veidi lühikeseks, lõppu tuleb plaanida päästeoperatsioonide ala. Tatt on tagasi...

Väike onu hakkab lasteaialapseks. Esimesel päeval oli aed juba kolm tundi lahti olnud, kui meie alles tõusime. Päevakava järgnevad toimingud segamiseks ei sobinud ja jõudsimegi kohale alles siis, kui pisikeste maja juba pime oli. Käisime siis suurtega jutustamas -- häbelikkus ründas ja pea mu õlalt ei tõusnudki.

Järgmine päev ajasime end varakult üles -- lastelaul abiks (vb tegi end ka veidi täis seepeale). Kapireas esimesel oli kohe rongipilt ja Väikese Onu ex Kartulpea nimi. Rääkisin talle, et hullem vedakas, et talle kogu selle mõmmide-jäneste-pehmikute reast just rong sattus. Peagi selgus, et poisse on rühmas ainult kaks, tüdrukute suur ülekaal. Kätepesu minivalamus ja vetsu tutvustus, kus minipottide kõrval ka koduseid liikuvaid potte kaks tükki õnneks leidus ja siis söögi ootamine. Kausi põhja jagati lahkelt pool kulbikesetäit mannaputru. Kodune ports on meil tavaliselt nii 4 korda suurem, aga arusaadav --  mida vähem läheb sisse, seda vähem tuleb välja. Lihtsam. Duud vohmis häbelikult pudru sisse (minu käsi pidi lusika küljes olema, muidu valgus onu lihtsalt laua alla nagu jogurt) ja neiukesed keeldusid isegi maitsmast. Suvevormi hoiavad ilmselt. Siis läksin mina autosse lehti lugema ja onu jäi tutvust tegema kohalike autodega. Õuetamise ajaks kutsuti kokku kriisikomisjon, mille puuduv liige -- mina --  sai nentida, et autodega mängimise lõpetamine vallandab pisaratega protestilainekese ja lihtsalt õue edasi liikuda. Mehike leidis muidugi esmalt üles autod. Sõidutas väiksemaid autosid suuremate kastides. Siis ronis ja lasi liugu ja siis võttis nukuvankri käsile. Haaras seal paikneval nukul peast kinni ja proovis teda nurka ära sokutada. Kasvataja nägi pealt, nukk maandus vankrisse tagasi. Seepeale veeretas onu vankri liivakasti ja pakkus nukku mulle pihku. Et ise vankrisse asemele ronida. Suuruste pärast ei saanud sel juhtuda lubada, kuigi nihelemata oleks ehk mitu sekundit seal kügeleda võinud.

Teine päev -- juba 3 tundi olekut. Jõudsin tankima, poodi, korraks arvutisse ja juba oligi otsas.

Kolmas -- nüüd lubati lõunasöögini jääda. Näis, kas peab vastu. Jõuan ehk pesus käia... enne Hanno trenni, haha. Mott langes, sest... võitmatud nihkusid kaugemale käeulatusest, vutt peksti segi (mhmh, seeaeg kui ma maal ära olin, siginesid rõdule vutid), hobusel kabi katki :( (ja ma ikka nagu orjapidaja tal kukil), vb seepärast on 2 päeva kehv olnud? Ei liigu, ei hinga, venib nagu tatt, äkki liiga ühekülgne trenn ka? Muudkui skeemitan ja katsetan muusikaid, kuigi traavi oma on keeper :). Pluss veel see igakuine jant... see lööb ka hormoonid sassi ja näo.

Ei ole paranenud, hüppekas hüppas hobune nt kakahunnikut. Pärast viisin hobuse vee juurde ja ta läks sinna sisse. Võtsin nööri ära, et mõnulemist veelgi soodustada, aga see tont jooksis kodu poole minema. Lasin maneežis püherdada, tegi 2x ühe külje peal, mille tavaliselt teiseks jätab ja üle isegi ei proovinud lükata. Midagi on ikka valesti. Vb hoiab neid karjas saadud seljahammustusi...?

Lugesin aia päevakava ja naersin selle kellaühese magamise peale suure häälega. No way! Tegelikult... pärast varast tõusu ja korralikku rahmaldamist olen 2 päeva saanud poole 1 paiku tagasi ühe lödi onu, kes juba autos ära kustub ja siis kolm tundi jutti magab.

Strzegomi ülekanne on kiuslik. Kuidagi ei taha onlainis püsida. Aga mul on vana arvut ka. Tulemused on pooltel ok, teistel ikka piinlikult kehvad.

Võistlevad muudkui. Luunjas on vesi, ajakava nihkunud nii paigast ära, et ei viitsinud seal lapsega kauem mudas rallida. Murupealsed takistused olid kõvasti madalamad ja pöörded timmiti ka lihtsamaks. Jätkavad liivas. Poolas oli Autopiloot hea võistluse teinud, viiendad! Supertulemus tegelikult. Kärdlas ei jõua äragi lugeda kõiki tulemusi, olgu siis nendega hetkel kuis on, pärast vaatan üle. Eile sai skeemi linti, peab veel kõvasti silumistööd tegema, nii kinni on kuidagi see liikumine, nagu moos. Segumoos. Hankisin Luunjast mustikarulle ja marjabeseed, 3 sorti segamini. Ilgelt kallid, aga olgu.

Trennid eriti ei edene, nii puudu on maastikust, hobune ja ma ise ka ei viitsi seda siledat nühkida. Mõned hammustused vasakul ja paremal küljel on lisaks tulnud, eks sõber Hallpõrguline jagab. Panin aja Tiinasse ka kirja. Hallitab. Kõik hallitab, püksid kapis -- viskasin minema. Saapad, kannused, seisvad valjad. Kohe selline mahlane hallitus, mitte niisama hall puru. Sadul. Vihma kätte olen ka jäänud, kuigi viimane kord olin targu sadulata ja üldse kummikutega. Eat this! Veeauku läks hobune hea meelega, ta vist üldse ei mäletagi, mismoodi see vanasti oli tal. Külalishobu enam nii leebe ei tundu. Pigem selline kaval ja kohanemisvõimeline. Teeb täpselt nii vähe, kui tohib. Ja vahepeal sukeldub maasse. Sööma. Laura juures vaatasime olümpia krossidraamat. Kõige parem -- Todd. Nii täpselt ja tasakaalukalt, super eeskuju rahvale. Paljudele sai saatuslikuks viimaste takistuste hulgas olnud kala-veekombo. Küll hüpati mööda või valesti, mõnel juhul tuli diskval. teade alles ammu pärast finišit.

TS meeskondlik sai läbi, isiklikud medalid jagatakse mõne aja pärast. Lasteaiakogus on nüüdseks nädal, korraks proovimisest oleme jõudnud lõunauneni. Homme saab ehk süüa ka pärast veel. Ikkagi liiga vähene aeg, et tööl käia. Või mingi pool kohta kannataks ehk ära. Paar filmimist, lapik. Meh. Hüppeka peab ise orgunnima. Filmimised on kõige masendavamad. Kui oma laps filmib, ei saa ta ninanokkimise kõrvalt millelegi pihta ja värvid on ka koledad (vana kaamera juba). Sobivat galopimuusikat EI LEIA. Kuigi rütmi poolest sobivaid ongi juba paar tk, ei ole nad piisavalt toeks. Mingi tilulilu.

Lapsed teevad kempsus vist äraarvamismängu. Mõista-mõista, mis ma nüüd joonistasin sinna poti sisekülgedele. Arvata võib, millega... Lasteaiaonks on tubli olnud. Sööb, kui keegi talle otsa ei vahi, ilusti, aga kui vahib, paneb käe omale silmade ette. Oli autod kapi alla lükanud, terve pesakond tuli välja, kui ühte päästma mindi.

Sadul ei tööta. Ei saa üldse oldud. Proovin teisega, et mis värk on. Eest nagu õlad vabamad, aga istuda juubeeeee. Regasin Koorti ära ja maksin boksi. Järjest on olümpiaasjad ja muud jäävad ripakile. Homme-ülehomme vaja hobuseid vaadata ja ka oma ära sõita. Eile hüppasime harjutusi, diagonaalis viltu 3tk ja 3tk, otse oli süsteem okseriga, et natuke kõrgusesilma timmida. Luiged meetrised. Madalana algul vingerdas rohkem kui rubla eest. Vähem kui nädal on Koordini. Kohalikud pole reganud millegipärast. Mis värk on? Nv-l sai üle vaadatud hulganisti ratsakoolide ponisid ja hobuseid. Asjad on kadunud, eriti riided. Peab midagi muutma. Pole sellist mõnusat pidulikku varianti. Poes käisin, kõik, mis käele ja silmale juba tore tundus, maksis üle saja. Mitteratsariide eest nagu ei raatsi... oehhh.

Mulle meeldib matemaatika. Selge ja konkreetne ülemaailmselt üheselt mõistetav keel. Arvutan kodu ja trenni vahel roolides, et kumba teed pidi sõites jõuan kiiremini, kui pikemal saab kümme km/h kiiremini sõita. Või et kui palju hobuse ümbermõõt vähenes, kui vöö kannatab kaks auku lühemaks panna. Üks pluss üks võrdub vahepeal midagi muud. Näiteks kahe poisi kokkuliidetud tarkus kahaneb seda väiksemaks, mida lähemal nad üksteisele asuvad. Kui üks on kusagil maal ära, oskab teine äkki koristada, õues käia, arukalt vestelda. Kui aga küünarnukid kokku ulatuvad, siis nad eksivad ka muude kehaosade vahele ära. Eesti keelest aru saamine kaob, "lõpeta venna kägistamine" on neile tundmatu mulin.

Saatsin ühe onu vanaema juurde, ise läksin kogunemispaika KÜRi vaatama. Trendikas on teha jalavahetused aasal, mitte enam kaarel; ohtralt kõikvõimalikke huvitavaid üleminekuid nagu piaffee -> gal. piruett. Nagu oleks üksteiselt maha puksinud! Võitja lahkus pisarais, ripsmetušš mööda nägu laiali. Tehti "clear round" ja ratsaniku-hobuse harmoonia eest kõigilt 7-lt kohtunikult 10. Need olidki seal kui üks tükk. Võimalik, et supermeister nüüd lõpetaski. Seda segadust ja muutuste tuuli, mis need britid viimastel aastatel KS-i toonud on, ei jõua kokku lugeda. Rullkuuride hooaeg hakkab ehk läbi saama ometi! Saksad purjetasid ühtlaselt kõrgel tasemel; nende raudvarale anna või muul kätte, see saab ikka medalid kätte, võibolla paar kuud kauem peab pusima. Endal ei tundu üldse minevat. Külalishobune katsetab piire, oma on kuidagi off. Homme vaatab kiro ta üle. Sadulamasendus on ka, see minu lemmik, mis aasta otsa ühe käkerduse pärast tööst kõrval oli, ei sobi ikka. Vajub nagu mingi plänn sinna selga laiali.

Kiro leidis natuke lihaspinget ristluude kandis, muidu külgedelt võrdne ja kusagil mingeid blokke ei olevat. Onu viis sadula korra nurga taha, homme proovin sõita. Ei looda sest enam midagi. Aega ka pole ja muusikast on jupid puudu, tuleb kokku lasta mingi programmiga, mis alguseid-lõppe alla ei neela. Ja unustasin pehme ämbri hankida, vana on maal. Pekk küll, peab jälle linna poodi minema. Millal???

Väike onu hüppas klaverisse ja kui olin kõik lahti lennanud aknad kinni pannud, küsis fb igaks juhuks üle: kas tõesti tahad laikida hobusepeenise inimesele siirdamise juttu? Duud! Ma ei usu ealeski, et see mingi koba hüpe oli. Raudselt sihtis hoolega.

Sadul oli korras, sõita ikka ei oska. Hobune on nii spooky nüüd, et no kohe midagi ei saa teha. Eile ju kirotamise ajal ka tahtis lendu minna, aga siis õnneks boksis sai ikka lõpuni teha. Läksin söögiämbriga, mida nägin, et ta nägi ja oodates huuli limpsis -- ja ta ehmus sodiks, kui ma ämbri künasse tühjendasin. Väljas oli täna märg ja tibutas ka, aga ma ei suutnud sisse sõitma minna, solberdasime väljas -- peab jälle muusikat timmima -- ja pärast puhastasin asju pool tundi või rohkemgi.

Vihma hakkas just siis sadama, kui olime otsustanud hüppama hakata ja plaan läks pooleks --- kolisime sisse. Seal meil pulki suurt pole, ühe okseri ja ühe lattaia jagu, lisaks 4 kavaletti. Neid ketrasime, kuni saime tirimata-tõmbamata-hoogu muutmata kaheksaid ringitada. Üldse ei tekitanud kindlust nv jaoks, sest kõrgused olid olematud ja hobune kartis takistusi, kuigi nad vaevu liivast välja paistsid. 

Postitus venib nagu tüütu ninakoll. Reede hommikul ilmusime talli plaaniga 10 startida ja algusteks Koordis kohal olla. "Assa tass"* või "kae õudu", oleksid eri inimesed esimese uudise peale kosta osanud (* tegelt oli midagi riimuvat). Hein ei pidavatki hinna sees olema, kuigi see hind oli veelgi krõbedam kui muidu: 60 raha nv eest. Õnneks leidus meil täpselt üks tühi reisiv hobusekoht, mille ka kenasti pooleldi niiskeid kõrsikuid täis laadisime. Pagassid said kõikvõimalikke vihmatõrjevahendeid täis, lubati koledat ilma. Kunagi pärastpoole kihutasime Koordi poole, 25km/h, sest viljakoristusmasin oli hõivanud veidi üle poole teest ega soostunud üheski "taskus" "saba" lühendama. Täisnahaal tõesti, kilomeetrite viisi tiksus kihutada seal niimoodi, tohutu kolonn ninapidi taguotsas. Saime parkimiskoha mõisatalli. Kangutasin ämblikuvõrkudega võideldes akna laiali. Nagu kevade kordus oleks olnud, aga lisadega. Jalutasin soojenduseks pikalt. Madjakat ei hakanud üldse ligi võtma, nii ei hakanud hobune isegi kahtlustama, et peab peagi kusagil lehvivate lippude keskel üksi esinema hakkama. Tavalised S ja T ja G, pärastpoole natuke külgliikumisi ja äratamist, noh, nagu ikka. Etteaste ise oleks muidugi lennukam ja rõõmsam võinud olla, aga rahulik olek maksis ka midagi. Kasutasime luksust 3 korraga ühte impro-koplisse ajada ja vaatasime muid esinemisi. Aldol on tore noor tekkinud, Piloot põrutas koibi vehkida, hall mammut näitas taset, oli seal igasuguseid hetki. Näiteks ka üks karjatusega hetk keset skeemi. Herilane oli nõela Malle kaela lükanud. Üldse oli liikvel haruldaselt palju uimaseid lendureid. Vihma ei tulnud. Õhtul sai natuke olümpiaratsutamist vaadata -- no kes see niimoodi finaali näitamata jätab?! -- ja pärast seda E vanemate juures pidulikku vastuvõttu nautida. Vastutasuks lubati vanemail E uut koera nunnutada, väike potsatajasilmadega JR.

L hommikul polnud parkuuril ikka veel numbreid küljes, aga stardi- ja finišipukkide järgi arvasime terve parkuuri niisamagi ära. Tavaliselt on Koordis lihtsamad olnud, nüüd oli mängus 2 päris krõbedat pööret. Soojendama minnes oli hobune tõre, et ma ta tema naistest eraldada tahtsin, aga meil pole ju ometi mingi sünkroonujumine. Platsile oli veetud ilupuid, minimajakesi, päkapikke, tuulikuid, isegi õunakorv. Neid kedagi me seekord ei vaadanud... vist. Mäletan ainult, et päris kiirelt sai läbi kõik, kusagil kõhklemist ei tundnud, paar korda vist isegi päästis lollist olukorrast välja. Kulutasin osa porgandeid ära. Ajasime jälle hobused aeda, need olid muidugi jube nunnud seal koos*, ise läksime krossi jalutama (*tegelikult selgus õhtul, et ei olnud nad midagi nii nunnud). Oh jah, see kross. Kohe algusesse oli kuhjatud pöördeid, trakehnereid; vett täis kraav koos palgihunnikuga künkaotsal oli juba neljas ja viies oli kogunisti veetakistus. Tavaliselt lastakse ikka alguses hoog sisse võtta, enne kui pähkleid purema saadetakse. Pärast kuuendat oli väike puhkepaus, rida lihtsaid, kuni 11 oli nihkes majadest süsteem. Kiiskavvalged majad kontrastsete uste-akendega. Kõige hullem tundus ikkagi see vett täis kraav, mille kallal me kevadel viimase asjana maadelnud olime. Siis vist küll vett ei olnud... Veider küll, aga ükski muu asi eriti hirmu enam ei tekitanud, isegi see, et trakehnereid kordamööda kopaga sügavamaks kaevati. Ainult põnevus, et kas saan viienda niimoodi tehtud, et vette ei lähegi, ja üheksanda niimoodi viltu, et esiteks on suund kümnendasse sirgem ja teiseks hüppan pisikesest kitsast kohast, kus takistuse mõõtmed on kaks korda väiksemad. Seal on muidugi oht mööda roolida, aga... Õhtune pidusööming oli rohkem nagu võitlus kärbestega. Küll nad ikka vilasid igal pool ja uppusid õllesse. Kõht sai täis kui trumm. Veiko purustas illusiooni nunnust kolmikust ja oligi aeg nii hiline, et pikali keerata ja krossi läbi sõitma hakata. Oi ma roolisin seda krossi, kordi ja kordi jutti. Mingivahe mõtlesin KÜRile teise lõpu ja siis krossitasin edasi. Nüüd ma igatahes küll midagi ei unusta! Vihma polnud ikka kusagil.

Otseülekande-ärevuses joonistas mõni endale näo ette, võibolla kammiti isegi juukseid. Ikkagi 5 minutit küsitavat kuulsust tulekul. Mul polnud aega teha üht ega teist, see öine krossitamine oli ikka päris väsitav olnud. Haiguta või lõuad paigast. Öösel olid lilled, päkapikud, tuulikud ja muu kola krossiväljakule reisinud. Draama alaku! Meie klassis saigi see 4. veega kraav paljudele saatuslikuks, liiga hirmus oli. Ma ei mäleta jälle üldse krossi detaile, tundus nagu, et ikka lippas juba, isegi tiris kohati eest. Tore oli! Neljanda tegi pooleldi kohapealt, aga muude kohta küll ei mäletanud. Pärast salvestust üle vaadates oli 6. trakehneri ees ka ikka päris korralikult vingerdamist, sel oli sügavam auk all kah. Siret ütleb küll kohe, et trakehnereid pole mõtet karta, neid olevat hea hüpata isegi siis, kui natuke liiga alla tuleb -- et hobune sinna auku ju ei roni, aga jalgadel on aega kerkida. Aspirin igatahes ronis küll sinna auku, kõige nelja jalaga. Palgi istus ka pooleks.

Vaatasin Koordi meetrit selle pilguga, et kas oleks võinud ise ka proovida. Noh... ei. Ainuüksi sellest Rämedalt Laiast aukherdlist piisas, et unistusele vesi peale tõmmata. Niidus oli juba korralik, aga see oli veel kaks korda laiem. Vähemalt Seda hobust ma sinna ei pane.

Ah ja siis veel see riiete teema. Kohilas horisontaalvihmaga ei lubatud harrastajatel vihmakilekatega sõita, sest MV ikkagi, teised võisid. Koordis oli 20 kraadi sooja, päike paistis, aga küpsetamisest oli asi ikka väga kaugel ja -- palun väga -- vanakad olid kõik "paljad" TS-is. Ainult Ruta oli riides ja kena nagu alati. Tundub, et harrastajatele pakutakse elamusi kogu raha eest, teised võivad teha, kuis tahavad.

EMV-l võeti kvalifikatsiooninormist pool maha. Veider. Selle kvalli eesmärk sai olla ju pm ainult osalejate arvu piiramine?! Nüüd aga, kui rahvast liiga vähe regas, oli äkki vesi ahjus. Ei saa ju kahte korraga tahta, et tuleks rohkem rahvast, aga see-eest tugevamad tegijad. Kust nad ikka tulevad.

Auto on kärbseid nii täis jäänud, et panid signalisatsiooni korduvalt käima. Kas see tõesti on võimalik? Aga pärast koloonia arvukuse vähendamist 80% enam ei signaalitanud. Külalishobu oli nii püüdlik täna. Olin kartnud, et ta paisub kolme puhkepäevaga veel suuremaks (poolvõimatu veel suurem olla), aga ei. Ju oli koplikaaslase puudumise tõttu ärev ega jõudnud end kaelani täis vohmida. Metsik tuli koplis kaks sammu vastu ja sai natuke sügamist, tundus rahulolev. Puhaku-puhaku, homme hakkame KÜRi lihvima. Üks mis selge, jalavahetusi ei tohi mitte ühtki nüüd teha. See tont tahab meeldida ja pakub neid ootamatult ja loodab siis kiitust. Ei saa midagi. Kuigi vasakust paremasse tuleb enamasti korrektne juba ja vahel harva isegi mingi lennufaasiga, eriti kusagil võistlustel (TS v kross) soojendusel. Teistpidistele ei ole mul mingit rohtu esijala riputamisele (uus juhtiv jalg on vahetuse jooksul üksi õhus), millega korralikust vahetusest kõrvale hiilib, seega kokku on nii või naa üks käkk. KS hooaeg saab 28. aug läbi ja siis jätkame otsesuse drilli, see peab aitama. Hobune on nii vana juba...

Vaatasin jälle pühapäevast krossi, kõrvalt on kõik nii lihtne. Trakehnerite augud ei paista kätte ja kraavid on nähtamatud. Veel rohkem vett on maha sadanud. Lirtsub. Aga ma pean KÜRi timmima. Plärtsutasimegi asju paika, nüüd näeb asi juba täitsa asja moodi välja, ainult algus on kuidagi nurgeline. Pean galopitõste tegema keskliinile pöörates, et oleks efektsem, aga siis on hobune veel alles viltu. Saaks homme linti... Vaatasin eelmise aasta tulemusi -- mu salaplaan on peaaegu võimatu. Või siis... täiesti võimatu. Niitu tahaks meetrit minna, aga see moondus ühepäevaseks = hobu väsinud, ei taha hooaega halvasti lõpetada, harrastaja tulemus ei läheks arvesse. Aga 80 tundub juba igav. Hämmastav, eksole. See viimane 90 võistlus oli ju tegelikult kergem kui aastatagune esimene 70. Hulga vähem rapsimist ja vingerdamist. Midagi areneb, ma siiralt loodan, et ka KS on mingi hüppe paremasse teinud, sest eelmise aasta tulemusest kindlasti ei piisa. Ligilähedalegi mitte. Seega: miinimumprogramm on teha paremad %-d kui 65 ja 67. See, et skeem on raskem kui eelmise aasta oma, mind ei häiri. Pigem on abiks.

Iga natukese aja tagant mõtlen ümber, et kas 80 või 100. 100-ni jõudsin nüüd nii, et kahtlesin, kas selleks 80-ks üldse on mõtet kohale ronida. Boksikohta ju ka ei saanud. Sadulat ei usalda, olen sõitnud lambaga seal all. Aga ratsaniku kõrgus hobusest igatahes mõjutab ratsme suunda. Kui hobune ise oleks samas asendis, siis sadulata ja lammas+sadula puhul on ratsme sihtide vahe mitu kraadi. Kümmet mitte, aga ikka palju. Ise tunnen, et sadulata on suhe suuga kõige mõnusam; mida kõrgemale ronin, seda veidram ja kaugem. Tagument enam ei kannata nii palju sadulata sõita, nahk kulub ära.

Vaatan kodus sõite, tahaks juba ka peale hakata, ootamine on nii raske. Eile oli Hannoga hüppekas. Hobusel oli karjast uus hammustusjälg, otse sadula all. Tundus soojenduses pehme ja vedel. Tegingi ainult pool trenni, ühe korra sõitsime parkuuri läbi. Ta niigi pingutas, ei tahtnud pilli lõhki ajada. Tahaks juba KÜRida, see on nagu 3V-s kross, see põnevam osa. Samas mäletan vägagi valusalt, mismoodi mul Ruilas varem on läinud. Üle-eelmine oli üldse nutune, hobune kartis asju, vingerdas ja roomas -- ja ta ikkagi pingutas ja oli parem kui kodus; eelmisel jäin napilt poodiumilt välja (õnneks siiski väike lohutus KÜRi teise koha näol). Tahaks ka pabahh-hobusega ringi lehvida seal, aga no pole võtta. Üks pisike Metsik peab välja vedama. Külalishobusega võrreldes tundub isegi peaaegu suur vahel.

*****

Noh ja ongi KS hooaeg läbi selleks korraks. Praegu veel ei teagi, millal järgmine võiks tulla. Võimalik, et mitte niipea. Ruilas olid teiste ebaõnned seekord minu õnned. Kõik kaks korrust kõrgemal hõljujad tegid esimesel päeval vinge tuule toel halvasti tasustatud lisasooritusi ja teise päeva naljadega ma pole veel kursis -- igatahes õnnestus kuidagi mingi nipiga essaks saada. Metslane osutus teiste kõrval päris taltsaks loomakeseks. Koduteel pidin vanama juurest lapsed kaasa kühveldama, aga need seal alles keetsid kartuleid ja tahtsid neid veel pärast süüa ka. Jube tüütu. Laadisin hobuse raudteeremondi kõrvale maha ja tutvustasin talle aianurki, kus ta jalutada võiks. Tore oli vaadata, kuidas Metsik peenarde ümber laveerib, õunapuu okstega selga sügab ja mahakukkunud sibulõunu vohmib. Mulle tundus, et ta mõõtis ka aia kõrgust. Suvetalli koplid polnud kaugel. Olekski võinud äkki sinna jääda, see tundidepikkune autosõit ei ole üldse minu teema. Teisalt peaks nagu lapsed nädala sees kooli saatma... isegi kui nad teavad juba täpselt, kus see asub ja pealegi kitub e-kool kohe ära, kui neil midagi meelest maha peaks minema.