Julgesin lõpuks järelvaatamise ette võtta. Hobune oli pikk nagu soolikas, täiesti laiali voogas seal ringi. Hobuse kasvataja esimesed sõnad aiast väljumisel olidki olnud liiga uimase sõidu pihta. Teen äkki paar nädalat loomkatseid rohkema püssirohuga, kas rohkem särakat läheb ainult pähe või jaksab rohkem ka. Kordetasin täna, jälle tulid mäletused esimestest kordadest, kui hobune poolt ringigi ei jaksanud järjest teha. Pidi muudkui taga ajama teist. Nüüd ütlen "hopp" ja läheb galoppi ja püsib seal, kuni vaja. Samas on nii ülbeks läinud, et tiksub võimalikult aeglaselt seal.
Tallis käidi noori üle vaatamas. Patsid tehti pähe ja hüppesse. Kollomi mälu ei jõua ära imestada, mingeid aastatetaguseid hobuste kõrgusi ja muid omadusi teadis peast.
1. septembri puhul peab lapsi kuidagi eriliselt riietama. Vanemad pääsevad valge pluusiga, noorim peab end kellekski Pipi raamatust moondama. Tommy tundub hea valik. Lihtsalt üks väike poiss.
Hüppekas oli päris vahva, hobune tõusis eest kuidagi paremini ja sai kere hüppel kumeramaks. Vahel võib ju neid paremaid päevi ka olla. Muretsen laupäeva pärast, et äkki väsib hobune liiga ära. Viiks ta reedel vanaemma, aga ka seal peab stressama ja ei maga korralikult välja. Kodus ei teaks ta hommikuni midagi kahtlustada ja puhkaks ehk korralikult. Aga siis tuleb 6 paiku 3h sõitu ja edasi hulganisti rahmeldamist. Hobusest oli kahju, valisin madalama taseme, seega päris nahast välja ei pea ronima.
Eelmise lahingu tolm pole veel maha langenud, kui uus juba peale tuleb. Polegi aega plaanida, aga ka mitte tagasi vaadata. Paistab, et peab palju vihmariideid kaasa võtma. Hankisin Koordiks, kuhu ka vetevooge lubati, eraldi kilekagi, aga ei läinud tarvis. Nüüd siis vist saab tagavarad välja riisuda. Kuna boksi ei saanud, siis pean ka vihmatekke võtma, kõik 2, mis mul on. Krossiplaanid on juba mitu päeva väljas, loodetavasti saan selle sigrimigri ikka varem pähe juba, et ei peaks seal vihmas asju taga otsima. Kummikud!
*****
Kell helises 5:01. Sõin midagi, ajasin abilise üles. Asjad olid juba eelmisel päeval autosse tassitud. Kuue paiku panin hobusele sööda ette ja tegin patsid. Seekord tegin selle pehmema variandi, mis kaela juures veidi puhvi jääb. E jäi veel hobust läikesse lööma. Kolm tundi autosõitu teeb ikka tagumise otsa puhta lapikuks, aga õnneks olid varase alguse boonusena vähemalt teed üsna tühjad. Need tobedad ringteed korjaks küll üles sealt Keila kandist. Mingi 5 tükki jutti!
Esimene võistleja hüppas KS aiast välja. Jalutasin, üritasin stardikast oma nime üles leida, aga ei midagi. Vana stardikas oli! Juulikuine. Mul oli juba hetkeks paanika, et pean hobuse tunnikeseks lahti võtma ja kusagile ära paigutama. Meie skeem oli väikeses aias, mõtlesin seal meetrite ja täpsuse peale, kui meenus, et teen parasjagu ringi, millel pidi hobusel laskma kaela ette-alla sirutada. Hea tont küll, paar viimast meetrit siis lasingi. Aiast väljudes ei jõudnud ära oodata, kui saaks juba redikanööbid valla päästa, nii palav oli. Jalutasime treileri juurde, vahetasin sadula, lonkisime tagasi TS jaoks soojendama. Pikalt muidugi ei vehkinud seal, libe ka. Platsil käisime kõik filleritega takistused läbi, kõõritas neid, tervitasime. Saingi 8-nda viltu tulla, et paremini 2 tagumise takistuse vahelt läbi mahtuda. Üheksas tuli nagu suusahüpe, st et algul suusatas ja siis hüppas. Mingi tumedam koll oli seal takistuse all.
Väike impro-aed hobusele abiks, saingi minna krossi jalutama. Seekord oli mäng pöörete peale, 90-kraadistega kombod ja kaks kavalat tagasisõitu, kus liiga järsult keerata ei tohtinud. Ja siis sadas. Või isegi kahesadas. Hobune oli teki all väga rahul, kohe tunda oli, kuidas ta oskas hinnata tehislikku kaitset vettimise vastu, et aga saaks rahus edasi vohmida. Juuniorid olid KS-is üsna tasavägised, TS lükkaski juba järjekorra natuke segi. Tammekatel on soodne seis praegu, sõitjad sunnivad üksteist tagant ja hobused on head. Elbajonn on ka vahva, võiks ainult natuke energilisem olla. C on muidugi juba vana kala ja noorimale hobusele (viiene) oli kõik niikuinii uus -- alles eelmisel aastal tuli tõsisemalt ratsastusse, aga nüüd juba meetrises 3V-s (skeem L-tasemel, parkuur 105cm, kross 100cm).
Oleks olnud aega süüa enne krossi, aga isu polnud. Hobuvalvur istus aia kõrval toolil kägaras, kilekas ümber nagu telk, ja magas. Vihma käes niimoodi. Hea lapsevanem olen, eksole. Krossi soojendusalal oli vähem takistusi kui eelmine kord. Ega seal libedaga ralliruumi olnud olekski. Hobune tundus ettevaatlik, aga kiirendas hea meelega. Rauarahval olid ikka korralikud kontsad all, Paljasjalg-Metsikule poleks neid kusagile kinnitada saanud. Ta ei libastunud kusagil, kuigi neljanda pärast olin ennist natuke mures olnud, ikkagi palk keset tõusu. Pöörded tulid nagu plaanitud ja tore oli sõita. Ühes kohas pidin veel karjuma seda "mine!" asja, edaspidi proovin kogust veelgi vähendada ja häälmärguanded üldse lihtsamaks teha. "Hopp-hopp" tundub päris hea (kostab nagu obopp :D, oh seal on terve teooria taga, et kuidas hingamine ja keha mingi häälitsuse ajal on. Parem, kui ei oleks midagi kinnist. "Edasi!" pidi ka hästi töötama, aga "hopp" mitte niiväga... ). 18.-19. vahel olevat vett oleks saanud vältida, vaatasin varem trajektoorigi valmis, aga siis lähenedes mõtlesin ümber -- milleks tagasi hoida, hooaja viimane ka, teeme ära! Mahtusime ilusti aega, hobune suusatas kohe pärast finišit lauspidurisse mingite kabjajälgede peale (49. minut), kõik oli nagu ikka. Pesin sadula maha, pakkisin hobuse sisse ja lasin ta rohelise kallale. Kohe pärast ohtrat porgandisadu. Nii tubli on olnud praegu ja pidas ka need kolm rasket nv-d ilusti vastu. Treilerisse siiski enam nii rõõmsalt ei lähe kui kuu aega tagasi. Tähendab -- puhkus tuleb talle. Päris ripakile ei saa jätta, muidu läheb hingamine jälle tuksi. Eks tolkneme niisama ringi kusagil murul või teede peal. 3V meeter jäi igatahes see aasta käeulatusest välja. Meetrile kõige lähemale meie TSS (teeme s-ist midagi) tiimist sai L, kes paari krossi peale kokku on 2/3 rajast juba läbinud, st ainult koera saba on veel puudu.
Noh ja siis need juuniorid. Võitjal oli 6-ne hobune, see oleks ka noorhobuste arvestuses suure varuga võitnud. Hästi sobivad kokku need kaks neiukest.
Kunagi sada aega hiljem kell 23 pakkisime E-ga tallis autosid tühjaks ja triikisime-poputasime hobuseid. Sorteerisime vettinud varustust ja päästsime neid juppe, mida kõige kiiremini päästa andis. Kottpime oli juba ammu. Uni, külm, märg, nälg, ligased asjad. Vaatasime üksteisele otsa: MIKS me seda ometi teeme?! Ja läksime koju Burghley krosse järelvaatama.
Hüppekas oli päris vahva, hobune tõusis eest kuidagi paremini ja sai kere hüppel kumeramaks. Vahel võib ju neid paremaid päevi ka olla. Muretsen laupäeva pärast, et äkki väsib hobune liiga ära. Viiks ta reedel vanaemma, aga ka seal peab stressama ja ei maga korralikult välja. Kodus ei teaks ta hommikuni midagi kahtlustada ja puhkaks ehk korralikult. Aga siis tuleb 6 paiku 3h sõitu ja edasi hulganisti rahmeldamist. Hobusest oli kahju, valisin madalama taseme, seega päris nahast välja ei pea ronima.
Eelmise lahingu tolm pole veel maha langenud, kui uus juba peale tuleb. Polegi aega plaanida, aga ka mitte tagasi vaadata. Paistab, et peab palju vihmariideid kaasa võtma. Hankisin Koordiks, kuhu ka vetevooge lubati, eraldi kilekagi, aga ei läinud tarvis. Nüüd siis vist saab tagavarad välja riisuda. Kuna boksi ei saanud, siis pean ka vihmatekke võtma, kõik 2, mis mul on. Krossiplaanid on juba mitu päeva väljas, loodetavasti saan selle sigrimigri ikka varem pähe juba, et ei peaks seal vihmas asju taga otsima. Kummikud!
*****
Kell helises 5:01. Sõin midagi, ajasin abilise üles. Asjad olid juba eelmisel päeval autosse tassitud. Kuue paiku panin hobusele sööda ette ja tegin patsid. Seekord tegin selle pehmema variandi, mis kaela juures veidi puhvi jääb. E jäi veel hobust läikesse lööma. Kolm tundi autosõitu teeb ikka tagumise otsa puhta lapikuks, aga õnneks olid varase alguse boonusena vähemalt teed üsna tühjad. Need tobedad ringteed korjaks küll üles sealt Keila kandist. Mingi 5 tükki jutti!
Esimene võistleja hüppas KS aiast välja. Jalutasin, üritasin stardikast oma nime üles leida, aga ei midagi. Vana stardikas oli! Juulikuine. Mul oli juba hetkeks paanika, et pean hobuse tunnikeseks lahti võtma ja kusagile ära paigutama. Meie skeem oli väikeses aias, mõtlesin seal meetrite ja täpsuse peale, kui meenus, et teen parasjagu ringi, millel pidi hobusel laskma kaela ette-alla sirutada. Hea tont küll, paar viimast meetrit siis lasingi. Aiast väljudes ei jõudnud ära oodata, kui saaks juba redikanööbid valla päästa, nii palav oli. Jalutasime treileri juurde, vahetasin sadula, lonkisime tagasi TS jaoks soojendama. Pikalt muidugi ei vehkinud seal, libe ka. Platsil käisime kõik filleritega takistused läbi, kõõritas neid, tervitasime. Saingi 8-nda viltu tulla, et paremini 2 tagumise takistuse vahelt läbi mahtuda. Üheksas tuli nagu suusahüpe, st et algul suusatas ja siis hüppas. Mingi tumedam koll oli seal takistuse all.
Väike impro-aed hobusele abiks, saingi minna krossi jalutama. Seekord oli mäng pöörete peale, 90-kraadistega kombod ja kaks kavalat tagasisõitu, kus liiga järsult keerata ei tohtinud. Ja siis sadas. Või isegi kahesadas. Hobune oli teki all väga rahul, kohe tunda oli, kuidas ta oskas hinnata tehislikku kaitset vettimise vastu, et aga saaks rahus edasi vohmida. Juuniorid olid KS-is üsna tasavägised, TS lükkaski juba järjekorra natuke segi. Tammekatel on soodne seis praegu, sõitjad sunnivad üksteist tagant ja hobused on head. Elbajonn on ka vahva, võiks ainult natuke energilisem olla. C on muidugi juba vana kala ja noorimale hobusele (viiene) oli kõik niikuinii uus -- alles eelmisel aastal tuli tõsisemalt ratsastusse, aga nüüd juba meetrises 3V-s (skeem L-tasemel, parkuur 105cm, kross 100cm).
Oleks olnud aega süüa enne krossi, aga isu polnud. Hobuvalvur istus aia kõrval toolil kägaras, kilekas ümber nagu telk, ja magas. Vihma käes niimoodi. Hea lapsevanem olen, eksole. Krossi soojendusalal oli vähem takistusi kui eelmine kord. Ega seal libedaga ralliruumi olnud olekski. Hobune tundus ettevaatlik, aga kiirendas hea meelega. Rauarahval olid ikka korralikud kontsad all, Paljasjalg-Metsikule poleks neid kusagile kinnitada saanud. Ta ei libastunud kusagil, kuigi neljanda pärast olin ennist natuke mures olnud, ikkagi palk keset tõusu. Pöörded tulid nagu plaanitud ja tore oli sõita. Ühes kohas pidin veel karjuma seda "mine!" asja, edaspidi proovin kogust veelgi vähendada ja häälmärguanded üldse lihtsamaks teha. "Hopp-hopp" tundub päris hea (kostab nagu obopp :D, oh seal on terve teooria taga, et kuidas hingamine ja keha mingi häälitsuse ajal on. Parem, kui ei oleks midagi kinnist. "Edasi!" pidi ka hästi töötama, aga "hopp" mitte niiväga... ). 18.-19. vahel olevat vett oleks saanud vältida, vaatasin varem trajektoorigi valmis, aga siis lähenedes mõtlesin ümber -- milleks tagasi hoida, hooaja viimane ka, teeme ära! Mahtusime ilusti aega, hobune suusatas kohe pärast finišit lauspidurisse mingite kabjajälgede peale (49. minut), kõik oli nagu ikka. Pesin sadula maha, pakkisin hobuse sisse ja lasin ta rohelise kallale. Kohe pärast ohtrat porgandisadu. Nii tubli on olnud praegu ja pidas ka need kolm rasket nv-d ilusti vastu. Treilerisse siiski enam nii rõõmsalt ei lähe kui kuu aega tagasi. Tähendab -- puhkus tuleb talle. Päris ripakile ei saa jätta, muidu läheb hingamine jälle tuksi. Eks tolkneme niisama ringi kusagil murul või teede peal. 3V meeter jäi igatahes see aasta käeulatusest välja. Meetrile kõige lähemale meie TSS (teeme s-ist midagi) tiimist sai L, kes paari krossi peale kokku on 2/3 rajast juba läbinud, st ainult koera saba on veel puudu.
Noh ja siis need juuniorid. Võitjal oli 6-ne hobune, see oleks ka noorhobuste arvestuses suure varuga võitnud. Hästi sobivad kokku need kaks neiukest.
Kunagi sada aega hiljem kell 23 pakkisime E-ga tallis autosid tühjaks ja triikisime-poputasime hobuseid. Sorteerisime vettinud varustust ja päästsime neid juppe, mida kõige kiiremini päästa andis. Kottpime oli juba ammu. Uni, külm, märg, nälg, ligased asjad. Vaatasime üksteisele otsa: MIKS me seda ometi teeme?! Ja läksime koju Burghley krosse järelvaatama.
No comments:
Post a Comment