Leheke tuules

Tehnika on kokku leppinud ja üles tõusnud või siis alla andnud, oleneb, mis nurgast vaadata. Musakeskus plõksib paaniliselt plaadivahetajaga, läpakal suri ventikas, lauakal kõvaketas, külmuk käivitab ennast kui talvine diiselmootor, telefon läheb 2sek pärast ülestorkimist lihtsalt kotti ära. Peab kätte võtma ja ravima hakkama neid, pooltest peaks veel asja saama. Kui esimene asendustelf ka nädala pärast välja suri, annetas vanaema oma telfikollektsioonist ühe nuppudega Nokia, ta ise ei jõuaks kõiki neid moodsamate inimeste jäänukeid ära kasutada. Seni polnud mul üldse aega ega kõnesid. Lihtne. Muidugi see ka, et kui ma neid ridu kirjutasin, tuli äkki lauakal jälle sinine ekraan ette.

Tähistasime trioga hooaja lõppu kinos, oli jälle hobusefilm. Täitsa  huvitav kohe, kuidas nad niimoodi satuvad. Uudistetoimetuse boss teatas  hobuse väärkohtlemise uudise kohta, et kui pekstakse, siis olgu see lindis. Noja siis see Bridget Jones sai lapse. Kuigi vahepeal olid tegelikult ka ekraanil karvased paljad tagumikud, siis oli hulganisti ka muid kui  jalaga-tagumikku nalju ja naerda sai korralikult. Seda oligi tarvis.

Hobune on kergemaid trenne saanud, põhiliselt heinamaal kappamist või mööda teid kõmpimist ja ongi tulemus käes -- Metsik on tagasi. Kardab veel rohkem asju, pukitab, ei anna tallirahvale koplis kätte. Õnneks võtab minu pakutud sügamisteenuse tänulikult vastu (eriti pea, kael, rinnaesine) ja on nõus vabaduse trenni vastu vahetama. Need praegused sääsed on täiesti kohutav nuhtlus. Eriti päikeseloojangu aegu kihisevad ümber ja aina pistavad valusalt. Tegelikult ka, see pole aus, vahel pühin peoga hobuse näolt 15tk korraga ja kohe on uued platsis.

Panniostungilt kutsuti ära lasteaeda. Kiiresti vaja tulla! Lapsel 38-ne palavik! Hommikul oligi tõusnud kahtlaselt vara -- midagi oli juba siis teoksil. Istusin selvekassas ja otsisin olematut turvaelementi. Ja kassatöötajat, kes selle eemaldaks. Selja tagant juhendati, et võin ka ise eemaldada, kui oodata ei jaksa. Proovisin turvaväravate abil, et ikka vist ei olegi midagi küljes, kuigi pult oli ennist mitu korda meelde tuletanud üleliigse elemendi kõrvaldamist. Aeda oleksin niisamagi umbes just siis läinud, aga proovisin siis veidi kihutada. Ei tulnud hästi välja, üks hädatuledega pidur, üks haagisega pidur ja üks ajutise fooriga teeremont jäi ette. Aias tuli mulle vastu väike onu, nimetas mind issiks ja lidus must naerdes mööda, trepist üles. Tagaajamise-mäng on tal üks lemmikuid. Pärast hoovis ka, mul peaaegu 10kg poetavaari käe otsas, ajasin onu taga. Juuubee naljakas, hahhahhaa, jaa. Tont.

Ütled "tere!", tema vastu "auto". Küsid, kuidas läheb, tema: "auto". Vaatab ajalehte, filmi, aknast välja või kuhu iganes, ajab näpu püsti ja siis kordamööda "auto", "kungi" või "krakre". Ta tõesti märkab neid igalpool. Autot, rongi, traktorit. Isegi R-tähe on omale leiutanud, sest seda läheb tähtsates sõnades vaja. Ütleb seda prantsuse moodi, kurguhäälikuna, sest eesti moodi ei oska. Logopeedi saadetud kontrollküsimustega lehel peaks kahene moodustama kolmesõnalisi lauseid. "Auto kungi krakre" vist ei lähe mitte? Või "auto sebra kungi"? See viimane tähendas, et sebra läks rongiga sõitma.

Leidsin fb-st nii andekad read:

hobukurbus vot see on kurbus
naine kodus prõksti murdus
ei tea mis saab ei tea mis teha
kuhu astud ikka reha

Autor oli minu jaoks tundmatu ja enam üles ei leiaks, aga äratundmisrõõmu ta igatahes valmistas. Isegi kui praegu on mingi teine kurbus ja hobune on rohkem nagu teraapiavahend. Läksin selle teraapiavahendiga ükspäev jälle murutiirudele, kui ümber pöörates nägin metsaääretäit ajujahimehi, koerad ja püssid kõik korralikult ühes. Kuidas nad nii märkamatult...? Ahjaa, esimene okt, niikuinii algas kellegi hooaeg (tagantjärele -- halljänes ja metsseale ajujaht). Mururing ei tundunud enam turvaline, hiilisime ettevaatlikult platsi poole. Äkki nad ei näe meid? Lasevad põdra pähe maha? Äkki ajavadki kellegi metsast välja kusagile koplitraatidesse? Platsil avanes sootuks ootamatu pilt. Räme tuul -- uudistes tormi-nimeline -- ja uduvihmane ilm olid ju rahva maneeži peletanud, aga platsil siis kappas ringi Tatu, täiesti muretu. Mul hobune kartis muidugi kõike, aga proovisin ikka plaanitud topeltkorde ära. Ühe korde ja ühe jalutusnööriga, läbi lühikeseks tõmmatud jaluste. Hobune muudkui pakkus igasuguseid harjutusi, soovituid ja teisi, täitsa põnev, aga kuna meil on seda ühist aega kokkuvõttes vähevõitu, siis ei või seda nagu raisata valedele asjadele. Vahel ei tunne neid valesid asju varem kui liiga hilja ära ka ju.

Tuleb nädalavahetus Rogaini ja TIHSiga. Külalishobust sain ka lahti, kui olin omaniku südametunnistust natuke masseerinud. On jah valus see tagasitulek, aga see tuleb ükskord ikkagi ära teha.

Tassin viimasel ajal lapsi nagu kutsikaid mööda linna eriarstide juurde viiekate eest, et teada saada, et neil pole midagi viga. Spordiarst - viiekas, noh sellest saab veel aru. Teeb koormustesti, nagu tehnoülevaatus. Aga siis läksid mõlemad sünnimärke näitama -- kõik normaalsed. 3 minutit ja kümpa. Ükspäev ühel jalg enam alla ei tulnud, hüppas ühe jalaga kooli, seal kooliarsti juurde ja pärast perearsti juurde. Saadeti Tartusse jalaröntgenit tegema ja hambaarsti röntgen ka (sai trennis paugu vastu pead, nii et hambal tükid taga), kui juba mindud sai. Jälle lendasid viiekad nagu tuvid linna keskväljakul ringi. Põlvepilti kommenteeriva arsti juurde pidi jälle minema koolist popitades. Jälle viiekas teate eest, et ei tea mis oli, enam pole, pilt ka korras. Nagu hobust müües, et pilt OK, aga millegipärast lonkab. See päev oli eksklusiivselt olnud võimalus onu aeda viia, pildistamine ikkagi. Onu tagastati kilekotitäie pissiste riietega. Tagavaratrussikud avastasin taskust, olin terve päeva nendega linnas tuianud, sest unustasin nad hommikul aias kappi panna.

Rogain. Tõused päikesega, sööd kiiruga, pakid unised lapsed autosse, noorimale puder topsikuga kaasa, sest ta pole veel ärganud. Õues 4 kraadi "sooja", sõidame kusagile Sõõrule. Saame kaardi, veame nööriga jutti. Stardis näitab kompass kuidagi võssa. Kontrollime teise kompassi pealt -- tohhoo, see näitab 180 kraadi teisiti. Kus siis ikkagi päriselt põhi on? Otsime siis kolmandat kompassi referentsiks. Seljakotitäis päevajuua (mineraalveed ja spordijook), võikud, datlid, meega pannkoogid, snickersid, glükoositabletid. Teise punkti juures meenub, miks ma jalasolevaid tossusid eriti kanda ei taha -- hõõruvad paremat kanda. Oi kuidas hõõruvad. Kui valu pärast juba silmadest tuld tilgub, tallan kannaosa laiaks, topin tühimikku kilekotte ja šoksipabereid. Saab edasi konnata, valus enam pole, aga jalaasend on nagu kontsakingaga. Üks jalg siis kontsatab ja teine on tavaline. Alles 30km pärast on jälle valus -- see osa kannast, mis allakeeratud ääre peal tantsu lööb, on endale mingi pingitaolise ehitise moodustanud, sokis on auk ja sealt paistab, et järgmine nädal saab olema Valus. Küll ikka võib alles loll olla, kaks korda järjest sama reha (2 aastat jäi kaapekaku pärast vahele, sp ka need viimased piinad ununud). Pool ajast sajab vihma, see pole muidugi õhukraadidest soojem, ikka nii 6-kraadine. Puhkepause ei saa teha, hakkab külm. Me oleme kindad maha unustanud! No võikude ja isegi poolte jookide asemel oleksime võinud kindaid rebida ja plaastreid. Käed on kui kaks korda suuremad lihakamakad, tuimad ja võimetud. Katsu sellistega siis pissipeatust teha. Esteks ei saa nööpi lahti, siis ei saa pükse alla, aga siis pärast üles enam ammugi mitte -- kõik kolm kihti on vihmast märjad ja noh, isegi töötavate kätega oleks paras väljakutse. Istud siis palja otsaga tuule ja vihma käes ja võitled märgi torusid tagasi üles saada. Ei taha ju, et keegi neist ülejäänud 800-st hullust peale ka satub. Kui kuus tundi oli täis tiksunud, hakkasime nõrgimat lüli otsima, kelle kaela loobumine ajada. Helistasin emale, kelle tiimist ühte tuli rataste peal kaasa vedada. Ei võtnud toru. Jäime äkki siis uskuma oma tiimi noorimat, et tagasipöördumisväärselt külm on. Tal polnud seljakotti ka, mis seljasoojuse lendumist piiraks. Tagasi staabis, kütsime auto tulikuumaks, vahetasime riided ja sõime finišisööki. Algul ei tahtnud supp kuidagi lusikas püsida, aga peagi sai ka seest soojaks tagasi ja käed tööle. Ja siis sõitsime linna vanaema juurde. Meil kohe peab kõik vastupidi olema, et ise elame maal ja siis käime nv-l vanaema juures linnas. Suure varba küünest jään ilmselt jälle ilma. See oli kannapäästeoperatsiooniga seoses varbast eemale rebitud, aga ta polnud varbast lahti lasknud, vaid mingi veidra padja sinna ehitanud. Kannaalune ehitis lekkis tühjaks, vast jääb isegi nahk alles. See peaks kahe päevaga käidavaks minema. Ja see kannatagune... noh, nädal ehk. Hommikul TIHSile liibates oli küll mittu korda taksoisu peal, aga samas polnud ka otseselt kiiret enam, sest kaks esimest klassi magasin niikuinii maha.

Nimetagem selle aasta TIHS heaga naapurivisaks ümber. Esiteks juba need võistlejad kõikidest naaberriikidest või isegi kaugemalt (kaugeim Portugalist). Teiseks oli suur osa publikust Soomest kohale tulnud. Imestasid seal valjuhäälselt, et kui palju tuttavaid ikka kohal oli. Kolmandaks kaubatänava soomekad ja neljandaks rebisid põhisõidu esikohad igast läti-leedu-vene-valgevenekad (tervelt viis esimest kõik eri maadest); eestlased ilmselt hoidsid õnne tagavaraks järgmise korra tarvis. Kertu sõit oli ju igati timm ka, ainult viimaseni ei pidanud vastu. Publik sai kiiresti järjest õnnest ja kurvastusest ohkida. Umm tegi mingi imeliku lendstardi, nii et tal vist isegi alla 2 seki jäi liini läbimiseks aega. Ei saanudki aru, kas see oli meelega.

Väike onu kiidab mind, kui kempsus käin või taldriku pudrust tühjaks söön:"tubli!" ja plaksutab käsi. Ennast kiidab õnnestumiste puhul samamoodi ja siis ka, kui tomatitele pool purgitäit vett korraga kaela valab.

Tallis ütlen igaks juhuks kõigile vastutulijatele tere, mõnele sajab see vist mitu korda peale. Lihsalt ei tee neil vahet veel. Tuhat ratsutajaneiut. Ei taha nagu otsa ka jõllitada, et pähe õppida kõiki. Hobusega suhtlemine on nii palju lihtsam.