Unenäomaailm

***

Suvel saadud auhind röökis kord riiulis, kord põrandal, et ta tuleks ära kasutada. Kuna koolivaheaeg on selline kaduv nähtus, pakkisime kiiruga kõik, kellest jõud üle käis, autosse ja põrutasime põhja. Kuigi ma ise seekord roolist pääsesin, on pimedas sõit alati ebameeldiv: lugeda ei näe, iga puhma varjus ootavad loomad, et saaks teele joosta ja peab valvama, et juht magama ei jääks. Tabletti ka ju enam pole, millega meelt lahutada ja saateid järelvaadata. Hommikupoole oli väike onu teises toas karjuma hakanud, et katki ja katki. No mis see on siis katki, miks karjud? Oligi tablett, kahes jupis, mis enam kokku ei hakka. Rongivideotega on seega lõpp. Kuidas ma nüüd viis minti rahu saan? Pikemad autosõidud edaspidi? Instant silence toode läinud! Noh, igatahes, keset ööd demonstreeris kitseke, kuidas "metsloomad kunagi tagasi ei liigu, ainult edasi", nagu sõiduõpetaja rõhutanud oli. Tõepoolest kimas ta ainult edasi, eriti kohe pärast seda, kui üle tee jõudnuna ümber oli keeranud tagasi tee poole. Jõudsime napilt eest tõmmata. Hiljem panime vanaema pannkoogid nahka ja siis talle kappi ja koridori mõned LEDidega valgusribad. Kaua sa ikka jaksad mingeid purke taskulambiga taga ajada. Kunagi pärast seda käisime Heurekas ka ära. Praegu on neil püsti talisporditeemaline ekspositsioon. Küll oli tore emalt suusahüppes pähe saada. Tegelt?! Laskesuusatamine tuli terake paremini välja, eriti see laskmise osa, aga bobitamine küll minu ala pole. Kügele kastikeses ja oota raja lõppu. NIII põnev. Kui päris slaalomis samamoodi pööraks kui seal simulaatoris, siis heal juhul 10m püsiks jalgadel, edasi oleks ainult veeremine. Keerad sa jah nii uimaselt mingid jalad suure hoo pealt sõidusuunaga risti, pool keret kaasas. Tahaks endale ka sealset kohvilaua-kujulist puutetundliku ekraaniga asjandust. Koos selle putukate tagaajamise mänguga muidugi.

***

Väike troll muidu väga lauseid moodustama pole õppinud, aga kui ükskord kommi sai, siis lippas ringi nagu vedrujänes ja nuias: "Timm, anna kommi!". Üksikuid sõnu tuleb aina juurde, kordab järele ka meeleldi kõike. Tirib magaja voodist välja ja kiidab, et tubli (ei saa küll aru, kumb). Meil oli aastatega kogunenud saapakarbitäis üllatusmunade sisusid. Seisid seal kokkupandult niisama. Kuni väike onu nad avastas. Algul oli ettevaatlik mäng lühikest aega korraga ja karbi juurde minek oli eraldi sündmus. Tasapisi hakkas ise karpi kapi otsast alla tirima ja suurde tuppa tassima. Ja siis jubinavihmasid korraldama. Ei tea mina, miks mängimiseks on vaja kõik põrandale hunnikusse kallata. Oleks siis et üks hunnik korraga, aga ei, seljakotitäis legosid ja mänguasjakastid ikka ka. Ma pole ise mitte ühtki mänguasja väikesele onule ostnud, aga kuhilad, mis ta igalt poolt kokku ajada oskab, on muljetavaldavad. Ei pea isegi mänguasi olema, et pildumisrõõmu valmistada. Koolikotte kangutab tühjaks ja pinaleid, pliiatsiämbri kallab kummuli, markeritega värvib näppudele näod peale ka (no vaatasime ükspäev näpujukude pilte... eioleksvistpidand).


***


Ma ei saa üldse aru, mis valu on seda metsa nii hullunult maha võtta. Eelmisedki tühjendikud pole veel tervenema hakata saanud. Nn seemnepuudeks jäetud õnnetud on ka ümber kukkunud, ei jaksa üksi seal tormis võidelda. Trennikünka otsas pole enam kändegi alles, seal on juba täitsa sile maa.

Talveks on tallis jälle vahelduvvool. Kord on, kord pole, ilusti vaheldumisi. Rahmeldad parasjagu kontragalopis ja jälgid kõiki ülejäänud seitset ratsanikku, et trajektoorid ei ühtiks -- ja pauhti pime kui kotis. Olevat eelmine nädal hüppetrennis ka juhtunud... uhh, jube mõeldagi, mis sobiva ajastusega korraldada annab. Iseenesest pole külmal mingit elu muutvat kangust veel olnud. Öine kümme miinust on hommikuks nii kuue peale läinud ja mootor ka veel käivitub. Just oli uudis, et Tartu maratoni rada on täies pikkuses sõidetav. Nüüd juba!

Sees ratsutamine on kohutavalt tüütu. Tundub, et meie niigi väike maneež muutub iga kasutuskorraga aina väiksemaks. Karvik ju kardab seda tribüünipoolset otsa ja puhiseks parema meelega teises otsas, kael püsti ja ninaaugud suured -- ukse taga ju krobiseb miski! Ja raudselt on seal ääre taga mõni suure mänguautoga laps-hobusööja! Ja lumised traktorijäljed! Kuku istuli, see on kindlasti palju ohtlikum materjal kui see, mille sees ta pool päeva müterdab ja mille alt murujäänuseid välja kaevab. Enam ei mäletagi, millal viimati tõeliselt tore ratsutada oli. Kindlasti kusagil õues. Lõdvestatus my-karvane-ass.


***

Esimene kolmest novembri põnevikust on nüüd möödas. Kahel päeval kogunes Väänasse korralik saalitäis rahvast, rohkem kui muidu sellistel üritustel. Esimesel päeval korrati koolisõidu põhialuseid ja teine päev oli noorhobuste teemade päralt.

Käisime jälle üksipulgi läbi treeningskaala ja tema astmete kõikvõimalikud omavahelised seosed. Uut ei olnud, aga kordamine ka mööda külge maha ei jookse. Kui koolisõiduga mitte seotud inimesed võivad kergelt heita, et neid mingi skaala üldse ei koti (isegi kui kõiki ratsasportlasi tegelikult peaks kottima, natukenegi), siis tegelikult on osa treeningskaalast oluline ükskõik millise tarbehobuse tervise ja heaolu võimaldamiseks. Näiteks kasvõi kummalegi poole ühesugune painduvus ja külgede võrdsus on hea ju isegi künnihobusele. Uut oli seekord niipalju, et skeemide analüüsi alustasime lausa S-T-st. E-M-l oli Indiast näiteid välja otsitud. Soomes ei pidavat midagi sellist üldse olemaski olema (raske uskuda). S-T skeemid peaksid olema mõeldud just päris algajatele spordi nuusutamiseks. Hobuse kvaliteet on üsna kolmandajärguline, kuni tal lastakse rahulikult omas rütmis tiksuda. Ratsanikult oodatakse roolimisvõimet ja iseseisvat istakut. Edasi tulid juba ponimeistrid ja juuniorid jne. Eraldi pikem aeg pühendati jalavahetustele. Korrektne jalgade järjekord (kui ei, siis max 4), galopi kvaliteet enne ja pärast, otsesus, õlavabadus, jne jne. Üks suurima punktivahega harjutustest, sest nähtu oleneb isegi silmade pilgutamise hetkest. Mäletasin kusagilt trikki, et tuleb jälgida tagajalgu, siis näeb esijalgu ka. Vastupidi millegipärast ei näe.

Noorte hobuste päeva alustasime kollase ponitäkuga. Kui võistlemised algavad neljaselt, siis litsentse tahetakse varem ja see kolmene lapseke samm-traav-galoppis seal peaaegu 10 eest suure publiku ees, nagu poleks ta iial midagi muud teinudki. Nii loomulik oli talle see ratsutamise värk. Kuidas sellise kohta üldse öelda, et tal midagi puudu on? Selliseid ei tohiks nagu olemaski olla, aga näe, on. Edasi võrdlesime 4- ja 5-aastast Damon Hilli. Neljane pühkis ringi nagu mingi loodusjõud, kartis asju ja vahel tekkis hirm, et äkki ta ei saagi nurgas pidama. Viiene oli juba kenasti lihases ja tundus tsiviliseeritud. Pärast tuli veel päris hobuseid ka. Üks tahtis rahunemist, teine üles äratamist ja kolmandal oli kõhuvalu.

Ilm oli talvisest kevadisse pööranud ja teed olid jubedad sõita. Veel laupäeva öösel olime vanaemaga pagassi härmakarvaseid õunu --hobusele!-- täis ladunud, aga need pidid juba paari päeva pärast "tagasi kostuma". Niimoodi nimetas ta õunte söödavaks sulamist. Tagasi kostumine.

***

Hobusel tõmmati korralik tekk pooleks. Valge tont saigi hakkama. Nüüd on boksi ees kolm lipendavat koletist ja mina enam ei jaksa. Mis krdi valu on neid tekke rebestada niimoodi? Valge tont oli tegelikult juba pikemat aega hambaidpidi Metsiku tagumikus käinud (teistel ka), aga tekk oli enamuse rünnetest ära summutanud. Sai siis onuke mõneks ajaks teise aeda rahulaagrisse saadetud.

Teine novembri oluline asi on nüüd ka läbi. Animated Dreams. Ma olen seal eimäletagikuiammusest ajast iga aasta käinud, aga alles seekord hankisin passi. Lihtsalt see tavapileti hind on nii räigelt kallis. PÖFFil endal saab küll palju vähemaga hakkama. Misjaoks neid animatsioonifänne niimoodi ahistatakse?! Unenäomaailm... ma tunnen ennast seal nii koduselt. Ühel seansil tekkis üks mõõde juurde. Mu kõrvale prantsatas Jõhkralt Haisev Onu. Mitu korda valmistasin oma peas ette kõnet, midagi nagu et "vabandage, te haisete täiesti väljakannatamatult", aga lõpuks ikka ei tihanud. Äkki oleks võinud? Viimane nähtud asi oli mere äärde maha jäänud Louise'ist ja see oli üks paganama kurb lugu. Selline hetk oli, et memmeke pani end piduriidesse, lükkas trepiservale lahtise konservi koerale ja jalutas merre surema. Sest kui isegi koer on su maha jätnud, siis pole ju mõtet edasi elada. Kas päriselt üldse on mõni koer oma inimese maha jätnud? Seal ka ei jätnud tegelikult, aga võibolla oli see juba uni.