Laupäeva hommikul kallati Säreveres õppeklassi lauale kohvritäis kapju, enamasti laminiitikutelt korjatud. Üks terve ja ilus oli ka. Pikuti poolitatud ja lakitud, et korralikult näpuga järge saaks vedada, et kus mis luu ja kiht on. Kui see laud oleks ette teadnud, mis õhtul veel juhtuma hakkab...
Nick Hill ja Ralitsa Grancharova, üks šotlane ja teine bulgaarlane, üks sepp ja teine veterinaar, aga mõlemad rõhutasid, et kabjahooldus algab toitumisest. Käivadki sellise tandemina mööda ilma ringi ja vaba aega olevat viimati olnud korraks kolm kuud tagasi. Ralitsa rääkis, et kuna Bulgaaria selline vaene maa on, siis palutakse tal tihti hobuseid diagnoosida ilma kallite abivahenditeta nagu ultraheli või röntgen. Ehk siis lihtsalt silmade ja käte abil. Pärast sissejuhatust kolisimegi maneeži ümber, et seal ühele hobusele ülevaatus teha. Järjekord oli midagi taolist: üldmulje - karvkate - hambad - limaskest - silmad - kõrvad - lümfisõlmed - hingamine (stetoskoobiga kummaltki poolt kopsu eri osadest) - pulss (lõua alt või küünarnuki tagant) - seedimine (kummaltki poolt 2 kohast, koputamised gaasi tuvastamiseks) - kaelalülid - selgroog - esi- ja tagajalgade liigesed (kas liigeste vahel on piisavalt ruumi, kas üleminekud on paralleelsed, kas on luustumist) ja lihastik (kas on sümmeetriline ja kas kummalgi pool jalga samas toonuses) - kehatemperatuur. Selle ja ka järgmiste hobuste puhul oli selgelt näha seost valusate kohade ja/või kehaliste iseärasuste ja kompensatsiooniks kasvatatud lihaste vahel. Kui junn kukkus, siis esiteks tormati seda uurima ja nuusutama, alles hiljem koristama.
Tuligi kapjade kord. Nicki varustuse hulka kuulusid erinevad tangid, saeteradega raspel (ei pidavat puru külge võtma ja kestab kauem kui tavaline), kipsiriiv (superleid, jube mugavalt sai mustang rolli teha ja üldse siluda, terad on kergelt vahetatavad ka), kabjanuga, marker (päkkade kõrguste märkimiseks mööda tuubuleid, keskjoone, max võimaliku mahavõtmise, kandva osa pöördekoha märkimiseks), mõõtmisvahend (ära usu silmi, ütles Nick. Oluline on funktsionaalsus, mitte silmailu), teritaja, nöör (seda meil kordagi vaja ei läinud). Põhijuhised olid, et maha tuleb võtta kõik üleliigne, millest (enam) tuge pole ja alles jätta kõik vajalik ja tugev. Sarvtalda ja kiilu enamasti ei puutugi, sarvseina kaugemale kui tald maha võtta ei tohi (v.a välisäärest mustang rolli jagu) ja sarvsein peab jääma ühtlase laiusega tervena kabja ümber toeks.
Nick on nii suur rauavaba kabjanduse fänn, et käib ise ka pooleldi paljajalu. Väidetavalt talle peale ei astuta. Istus oma lühikeste säärtega seal hobuse all nagu tooli peal. Üks õppuritest proovis ka, aga sama poosi üle 5 sekundi hoida ei jaksanud. Põhiboss, mis asju dikteerib, on valgeviir. Mis pole enamasti kuigi valge. Täiesti tervena on ta pigem kollakas, või igatahes kollasem kui sarvseina sisekülg. Rebendite ja eraldumise korral on ta ju lausa must. Võta nüüd kinni siis, miks talle selline nimi pandi.
Pärast söögiotsinguid ja ka leidmist (Türil pizzakioskis tegid vähem kui poole tunniga 5 pizzat valmis, mismoodi?!) rääkisime hobuste söötmisest ka. Et mida me söödas näha ei taha. Alfalfat, hernest, ristikut (liblikõieliste kogus söödas võiks alla 2% jääda), maisi, sojat, siirupeid, nisu, köögiviljaõlisid, rapsitooteid, pärmi. Ega sinna lubatud asju kuigipalju jäänudki. Küsiti ka tatra kohta, aga seda nad üldse ei teadnudki, et mis see on. Tundus nii uskumatu ja endal tuli tatrapudru isugi peale (järgmisel päeval tõmmati tatar korralikult liistule, koostis sai üksipulgi üle vaadatud).
Päev oli juba pikk, aga põhiüllatus oli veel ees. Veel kapju. Õigemini jalgu. Külmutatud selliseid.
Kõigepealt ladus publikum tähelepanekud letti, siis märgistati olulised kohad markeriga ja asuti nüsima. Vähemalt see hobune sai endale pärast surma korralikult trimmitud jala.
Tuligi kapjade kord. Nicki varustuse hulka kuulusid erinevad tangid, saeteradega raspel (ei pidavat puru külge võtma ja kestab kauem kui tavaline), kipsiriiv (superleid, jube mugavalt sai mustang rolli teha ja üldse siluda, terad on kergelt vahetatavad ka), kabjanuga, marker (päkkade kõrguste märkimiseks mööda tuubuleid, keskjoone, max võimaliku mahavõtmise, kandva osa pöördekoha märkimiseks), mõõtmisvahend (ära usu silmi, ütles Nick. Oluline on funktsionaalsus, mitte silmailu), teritaja, nöör (seda meil kordagi vaja ei läinud). Põhijuhised olid, et maha tuleb võtta kõik üleliigne, millest (enam) tuge pole ja alles jätta kõik vajalik ja tugev. Sarvtalda ja kiilu enamasti ei puutugi, sarvseina kaugemale kui tald maha võtta ei tohi (v.a välisäärest mustang rolli jagu) ja sarvsein peab jääma ühtlase laiusega tervena kabja ümber toeks.
Nick on nii suur rauavaba kabjanduse fänn, et käib ise ka pooleldi paljajalu. Väidetavalt talle peale ei astuta. Istus oma lühikeste säärtega seal hobuse all nagu tooli peal. Üks õppuritest proovis ka, aga sama poosi üle 5 sekundi hoida ei jaksanud. Põhiboss, mis asju dikteerib, on valgeviir. Mis pole enamasti kuigi valge. Täiesti tervena on ta pigem kollakas, või igatahes kollasem kui sarvseina sisekülg. Rebendite ja eraldumise korral on ta ju lausa must. Võta nüüd kinni siis, miks talle selline nimi pandi.Pärast söögiotsinguid ja ka leidmist (Türil pizzakioskis tegid vähem kui poole tunniga 5 pizzat valmis, mismoodi?!) rääkisime hobuste söötmisest ka. Et mida me söödas näha ei taha. Alfalfat, hernest, ristikut (liblikõieliste kogus söödas võiks alla 2% jääda), maisi, sojat, siirupeid, nisu, köögiviljaõlisid, rapsitooteid, pärmi. Ega sinna lubatud asju kuigipalju jäänudki. Küsiti ka tatra kohta, aga seda nad üldse ei teadnudki, et mis see on. Tundus nii uskumatu ja endal tuli tatrapudru isugi peale (järgmisel päeval tõmmati tatar korralikult liistule, koostis sai üksipulgi üle vaadatud).
Päev oli juba pikk, aga põhiüllatus oli veel ees. Veel kapju. Õigemini jalgu. Külmutatud selliseid.
Kuni kabja kallal kena trimmimistööd tehti, polnud seda tasapisi verd tilkuma hakanud (noh, sulas soojas toas) jalga liiga kurb vaadata. Kui aga jõuti sellistesse sügavustesse, kus elus hobune oleks väga kindlasti väga palju haiget saanud, ei olnud enam kerge. See oli nii sürr olukord. Mehed saagisid, nii et higimull otsa ees. Hobuse riivimise hais segunes nurgast tuleva lõhnaküünla toodanguga ja hobuse oma võitis mäekõrguselt. Ka avatud aknaist ei olnud suurt abi, hingasime seda hobust sisse seal. Maha langes hobusaepuru ja natuke oli seda ka saagija kulmu küljes rippumas. Mitu seibi sai maha võetud, kuni kabjaluu välja paistma hakkas:
Ja ka sellest ei olnud veel küll, kabjapadi, süstikluu, kõõlused -- kõik said välja kougitud. Pärast oli mitu kühvlitäit hobupuru põrandal laiali, inimesed põlvili sees. Ei tea, mis hasart seal tekkis, aga järgmise päeva hommikusse plaaniti uus saagimine teist telge pidi. Jalgu oli saadaval täitsa mitu tükki. Läksime laiali, mõned jäid ka kohapeale ühikasse ööbima.
Pühapäevaks oli plaane nii palju, et kõik kavasse ära ei mahtunud. Saagimine jäi ära. Käisime läbi söötmisjuhised kõhnadele ja rasvastele laminiitikutele ja tervetele, noortele ja vanadele. Arutasime, milline on ideaalne koppel ja üldse pidamistingimused. Vesi, hein, sool kõlas nagu mantra. Rauda on liiga palju, vaske ja seleeni vähe, oomega kolmed ja kuued, see oli üks lõputu jutt. Lõpuks oli tunne, et midagi hobusele süüa anda ei tohi ja jalad on ka pekkis. Tõenäoliselt isegi laminiidi äärel, sest õuntega ma viimasel ajal kindlasti kokku hoidnud pole ja talvevorm on palju ümmargusem kui suvekas. Järgnes veel ülevaatust ja kabjaviilimist elusate hobuste peal. Stetoskoobi otsa näpuga katsuda ei tasu, isegi kogemata. Hea, et kõrvas trummikiled terveks jäid. Õhtuks olin nii sodiks väsinud, et ei mäletagi, kuidas koju sain. Nii palju oli, et trenniriided olid kaasas ja talli ma jõudsin enne selle kinnipanekut, aga sõitjat must enam polnud. Kuidas ma saan talle õuna mitte anda, kui ta sellise näoga otsa vaatab? Peab südame kõvaks tegema.
No comments:
Post a Comment