Surin jälle. Sõitsin üle raudtee ja nägin silmanurgast, et paremalt tuli rong. Aeg peatus, pinge oli mõõtmatult suur. Kohe pidi tulema suur pauk keset auto külge. Teadsin, et nüüd on kõik, või kui mingi ime läbi ei, siis järgmine mälupilt peaks tulema kusagilt haiglast. Jõudsin mõelda ainult "aitäh, elu" ja nägin hetkeks kogu sündmust laialivenitatuna eemalt pealt. Ärkasin südame kloppides oma voodis.
Treeningvõistluse tegime. Uued kollid -- lambad ja porgandipealsed -- tuli ka ära proovida. Näitasin kaks päeva varem ühte jubelammast hobusele ka. See vaatas siis boksi kõige kaugemast nurgast ja lõdises. Milline üllatus.
Kuu aega ette plaanitud trenn külalistreeneritega jäi ära. Tegime siis ise elu huvitavamaks ja vahetasime hobuseid. Ja siis ei sillerdanud lihtsalt niisama, vaid väänasime raskete pööretega latiridasid. Ma sain Draakonit proovida. Kuna hobul oli päev varem hambaid riivitud, siis andsin talle nii palju vabadust, kui ära mahtus. Erinevusi oli kohe mitu: edasiajavale märguandele reageeris põrgates (minu oma venib pikemaks); eest eriti ettevaatlik ja kohati ebastabiilne (siis see hambateema?); ülikiired jalad, eriti hüpetel (minu omal aegluubis); näitad tõket ja see pistab hoogsalt ülesande kallale (minu oma jõllitab, venib ja proovib sootuks seisma jääda).
Üks treener oli soovitanud alustada trenni kõrgema asetusega. Sest mõned teevad nii ja meilgi seekord midagi hullu ei juhtunud, hobune oli elastne ja vahelduseks isegi energiline. Mulle niimoodi loomulik ei tundu (mind ennastki ahistaks ainult 1 sundasend), aga tõepoolest hobune mingit vastumeelsust ei avaldanud ja töötas nii ka. Kolm päeva töötas ja sealt edasi oli kõik rikkis. Enam ei tulnudki sealt ülevalt alla sirutama nii nagu varem ja isegi üleval olles oli kange ja ebameeldiv. Tervelt kuu aega oli selline, enne kui jälle üldse midagi tulema hakkas. Sõnastasin selle nii, et... on võimalik lühiajaliselt suuremat pinget välja kannatada, aga jätkusuutlik selline pidev pingestamine pole. Duh.
Loomad on lahti. Teel trenni nii poole 6 paiku lipsas kitseke üle tee. Jõudsin just mõelda, kuidas kitsed galopivad ja põdrad traavivad tavaliselt, kui tuligi põder. Tagasiteel mahtus rebaseonu vaevu ratta eest ära ja veel kaks kitsekest tegid spurti. Täna kõigest mingi näriline.
Tunnen ennast kui vangist vabastatud tont herodes. Isegi kui tase on kõrge, oskab ainult sparksi või bloodlusti, aga ei midagi tõeliselt kasulikku.
Meie trennid näevad kõrvaltvaatajale ilmselt eriti totrad välja. Hobune justnagu teeks asju, aga siis otsaseinas käib mingi hullem heitlus. Läheb-eilähe sinna, vahet pole, mis ma teen. Samas seinas on ka selgaronimise pukk, seal seisab nagu miškin, kuni olen otsas ja siis kohe tõmbleb ja kiirustab sealt võimalikult kaugele. Veel on veider, et kui keegi muu hobune tuuseldab ja laamendab kõrval või kellegi piits vihiseb, siis ei liiguta Metsik kõrvagi, aga kohe samas kardab kabjajälge või mingit varju. Põrandaplakat on iga kord nagu uus, algul ei lähe ligi ja pärast suudab ettevaatlikult üle jalutada/joosta. Siis tuleb mingi 4 kuud sadulas olnu ja loivab tuima näoga kõigest üle ja läbi. Vaatasin jälle müügihobuseid, kõik tundusid pommikindlad. Ei teagi, miks ma neid kuulutusi vaatan, niikuinii mitut ei taha pidada ja olemasolevat kah põõsasse ei viska, olgu ta isegi selline tont nagu ta on.
***
Üks teine onu on ära õppinud sõna "kuusepuu" ja praegu tähendab see seda, et käiakse sahtlist salaja kuusekujulisi pipakaid röövimas ja mis keelel, see... keelel. No ei jõua nii kiiresti neid pipakaid teha, kui see tont neid kinni pista. Ja siis ta ronib ülemisse narisse ja sosistab seal "ebaaus".
***
Uus aasta tuli. Vihma sadas, aga pauku tehti ikka. LV lasi päris korraliku etenduse taevasse, tavarahva ponnistused jäid seekord kaugelt alla. Kurk on valus ja magusat peaks vältima, aga eriti ei taha. Homme! Homsest hakkan korralikuks. Tõenäoliselt siiski mitte. Ja loomulikult ei tule siia mingit horoskoopi. Läheb nagu läheb ja enamasti on parem mitte ette teada.
Üks treener oli soovitanud alustada trenni kõrgema asetusega. Sest mõned teevad nii ja meilgi seekord midagi hullu ei juhtunud, hobune oli elastne ja vahelduseks isegi energiline. Mulle niimoodi loomulik ei tundu (mind ennastki ahistaks ainult 1 sundasend), aga tõepoolest hobune mingit vastumeelsust ei avaldanud ja töötas nii ka. Kolm päeva töötas ja sealt edasi oli kõik rikkis. Enam ei tulnudki sealt ülevalt alla sirutama nii nagu varem ja isegi üleval olles oli kange ja ebameeldiv. Tervelt kuu aega oli selline, enne kui jälle üldse midagi tulema hakkas. Sõnastasin selle nii, et... on võimalik lühiajaliselt suuremat pinget välja kannatada, aga jätkusuutlik selline pidev pingestamine pole. Duh.
Loomad on lahti. Teel trenni nii poole 6 paiku lipsas kitseke üle tee. Jõudsin just mõelda, kuidas kitsed galopivad ja põdrad traavivad tavaliselt, kui tuligi põder. Tagasiteel mahtus rebaseonu vaevu ratta eest ära ja veel kaks kitsekest tegid spurti. Täna kõigest mingi näriline.
Tunnen ennast kui vangist vabastatud tont herodes. Isegi kui tase on kõrge, oskab ainult sparksi või bloodlusti, aga ei midagi tõeliselt kasulikku.
Meie trennid näevad kõrvaltvaatajale ilmselt eriti totrad välja. Hobune justnagu teeks asju, aga siis otsaseinas käib mingi hullem heitlus. Läheb-eilähe sinna, vahet pole, mis ma teen. Samas seinas on ka selgaronimise pukk, seal seisab nagu miškin, kuni olen otsas ja siis kohe tõmbleb ja kiirustab sealt võimalikult kaugele. Veel on veider, et kui keegi muu hobune tuuseldab ja laamendab kõrval või kellegi piits vihiseb, siis ei liiguta Metsik kõrvagi, aga kohe samas kardab kabjajälge või mingit varju. Põrandaplakat on iga kord nagu uus, algul ei lähe ligi ja pärast suudab ettevaatlikult üle jalutada/joosta. Siis tuleb mingi 4 kuud sadulas olnu ja loivab tuima näoga kõigest üle ja läbi. Vaatasin jälle müügihobuseid, kõik tundusid pommikindlad. Ei teagi, miks ma neid kuulutusi vaatan, niikuinii mitut ei taha pidada ja olemasolevat kah põõsasse ei viska, olgu ta isegi selline tont nagu ta on.
***
Üks teine onu on ära õppinud sõna "kuusepuu" ja praegu tähendab see seda, et käiakse sahtlist salaja kuusekujulisi pipakaid röövimas ja mis keelel, see... keelel. No ei jõua nii kiiresti neid pipakaid teha, kui see tont neid kinni pista. Ja siis ta ronib ülemisse narisse ja sosistab seal "ebaaus".
***
Uus aasta tuli. Vihma sadas, aga pauku tehti ikka. LV lasi päris korraliku etenduse taevasse, tavarahva ponnistused jäid seekord kaugelt alla. Kurk on valus ja magusat peaks vältima, aga eriti ei taha. Homme! Homsest hakkan korralikuks. Tõenäoliselt siiski mitte. Ja loomulikult ei tule siia mingit horoskoopi. Läheb nagu läheb ja enamasti on parem mitte ette teada.
No comments:
Post a Comment