Lubatakse külmalainet ja see on tüütu. Veel 4 kuud virelemist, kahe hulgas veel tõenäoliste külmaähvardustega. Siis ei taha ju ka need külalistreenerid teisele katsele tulla. Laupäevaks lubatakse praegu kõige külmemat, kahekümnetega.
Autod on vaja minema vedada ja kohevarsti algab suur renoveerimine. Nii kallis pauk on, et maksab pool korteri kunagisest hinnast. Minu meelest ei tasu ära. Siit "maalt" lähevad ju inimesed ära, millalgi ilmselt ka meie, aga kes siis siia vuntsitud korterisse tuleb? Arvutasin kokku, et väike onu peaks veel 1200 lasteaiatrippi tegema, ehk 2400 korda seda 5km või 3km otsa läbima (autoga vs jalgsi). Ausalt, ei viitsi.
Parema suure varba Rogaini-küüs ongi läinud, laste ja pappkasti kaasabil. Ta oleks ehk paar kuud veel kaasa jõlkunud, aga ei lastud. Nüüd on kiilakas varvas, uue küüne alge paistab natuke. Ka väike onu teab nüüd täpselt, mis tähendab "küüs".
Selleks ajaks kui kiivrikristallid üles leidsin, oli neid juba liiga vähe. 6 on praeguseks kadunud, tagavaraks anti 3. Ühe korra sain oma vana kolekiivrit ka veel kasutada -- talli jõulupeol, kui kostümeeritult hüpata üritasime. Mul oli parukas, mis just parasjagu sinna tuumaseende ära mahtus. Pikk paks puhmas peksis vastu (minu) selga ja ajas hobuse veel rohkem kõhklema kui muidu ja siis ta tõrkus korra nii, et mul silme ees sädemed tantsima hakkasid.
Külm jõudis kohale. Hobused olevat sisse tuues tükk aega värisenud, isegi sööma ei hakanud kohe. Sellise tuulega tundus endale ka, et oleks nagu püksid panna unustanud. Jubedad 25 meetrit autost talli. Pidin käekõrval natuke sudima ja ehk mõned ringid kordel tegema. Käekõrval veel sai asjatada, aga kordel tahtis lendu tõusta või roomates kõhuga maad katsuda. Siis tuldi veel suure redeliga aknaid kinni panema. Oh... ronisin siis ikkagi selga, teiste ratsanike turvalisuse huvides. Seljas tundub alati kindlam, saab hobuse kiiremini maha rahustada ja suunda valida, lisaks pole ohtu, et keegi kogemata varbad laiaks tallaks.
Hüppekas jäi ära ja ka külalistreenerid ei kavatse nv-l tulla. Kehv jalg nägi kole välja. Algul tundus sõrgats lausa nagu mingi suurema paugu saanud, aga soe ei olnud ja kõik jalad olid all. Liikudes läks turse kõvasti tagasi ka. Tähendab, et hobune oli päev otsa peadpidi heinarullis seisnud, verevarustus põhiliselt seedimisega tegelnud ja kehv jalg pidi omapead külmetama. Tegi murelikuks.
Jrgm päev polnud ilm üldse soojem, aga vähemalt jalad olid peaaegu õige kujuga.
Imelik lugu nende loomadega. Kui inimestel on neid vaja, siis need loomad peavad paratamatult mingil määral kannatama, aga kui neid pole vaja, siis neid pole olemaski. Mets on raiumiseks ja müümiseks nagu nisupõld. Kas seal elab keegi, ei huvita, üüri ega renti nad ju ei maksa. Karusnaha trellide taga pidamine keelatakse ära ja jääbki sadade tuhandete kaupa nahakandjaid olemata. Loodus sellest vaesemaks ei jää, puuriloomad sinna ei pääse niikuinii. On üks film, "Never let me go". Inimeste kasvatamisest teiste inimeste jaoks.
Tahan ikkagi Metsikuga ära sõita selle M-i. Lödist galopist hoolimata. Äkki selleks, et veel rohkem haiget saada? Unedes ja mõtetes pole GP ka midagi keerulist (hehee, unes me teeme veel palju keerulisemaid asju), aga selles elus, mis tundub praegu kõige pärisem, ei tule liha järele. Täitsa vedel ja jõuetu on.
Oskan nüüd Rubiku kuubikut kokku panna. Nii vanaks pidin elama, et ära õppida. Ei saanud ju niisama vahtima jääda, kui mu varateismeline ükspäev kätte võttis ja ära õppis (juutuubist, nagu ikka temavanused; mina kasutasin jooniseid (nagu ikka minuvanused?)). Me teeme kogu aeg võidu igasuguseid asju, kogu pere. Herosid muidugi, puslesid (kõige väiksem paneb ühe, meie neli pilti samal ajal või siis meie paneme silmad kinni neid 12-tükiseid), mida iganes. Mitte üks titt ei saa edumaad mingis lauamängus, Scrabble'is ka mitte. Algul kipuvad muidugi nutma või loobuma, aga noh... tough life.
Soome hobublogija Aada kirjutas, miks ja kuidas oma hobusest loobus. Viimase trenni video oli ka. Selline pisarakiskuja. Mõtlesin päevakese ja leidsin, et ehk oligi hea lahendus, kuna hobune on ju hea ja kusagile ripakile ei jää ja ratsanik saab nüüd oma päris unistusi taga ajama hakata. Küsiti: kas rosett on siis tähtsam kui pereliige? Teised kiitsid julget otsust ja kinnitasid, et ega see hobune niikuinii minevikku taga nuta või tulevikku plaani. Ma ise mängin ka vahel mõttega suhted katkestada, aga ei kujuta ette küll, et keegi viitsib neid Metsiku veidrusi välja kannatada ja kohaneda. Või kuulata, mis tal öelda on. Isegi kui ta tundub keskmisest kergem pidada tegelikult.
Enne hüppekat käisime L-ga A juures peo jaoks ettevalmistusi tegemas. Sukeldusin kleitidesse. Seal oli ikka igasuguseid, pikki ja lühikesi, sädelevaid ja mustriga, varrukatega ja ilma, lõhikutega ja lahtise seljaga. Ma oleks võtnud pikkade varrukatega maast kaelani variandi, aga päris sellist nagu ei olnud. Ikka jäetakse mingi valik kehaosi välja külma kätte. Taskuid ka ei olnud, mitte pisukesigi. Ja ühte kleiti ei tohi samas seltskonnas isegi mitu korda kanda. Täiesti ebapraktiline riietus.
Järgmisel päeval oli hobune oma kehva jala kannale liiga teinud ega saanud jalga kannast hästi kõverdada. Kapja pakkudes tõmbas koiva puusast ja põlvest kõrgele kortsu, alumine osa rippus niisama. Vahhhhvaaaa, tuju kohe paranes, saabki veel rõõmsamalt Tallinna minna. Mitte.
Huvitav, kes võidaks ralli, kas Mihkel L, Madis V või Laura P? Jõudsime ruttu linna, läksime L emale külla ette valmistama ja sööma. Mhm, enne söömist ette sööma. Hästi nunnu koer oli seal, eesti hagijas. Just parajalt suur ja mitte liiga pealetükkiv. Panin ka üle saja aja kontsad alla, kunagi sai nende peal isegi peotantsu tehtud ja päkkade otsas sääremarju kivikõvaks timmitud. Tavaolukorras väldin kontsi kui tuld, sest veel mäletan, mis tunne on pahkluid pahupidi väänata -- isegi täiesti sileda talla pealt. Mingi aasta olin täitsa vigane nende väänamiste pärast, kuni tallatoed appi tulid. Üritus algas kohe kurbade uudistega, et Lembitu on läinud. Oli veel kaks päeva tagasi ratsarahvale tervisi saatnud. H oli just lõuna paiku teda unes näinud ja küsinud, et kuidas tervis on. Oli vastu saanud, et nüüd on kõik korras.
Teismeline õpib vene keelt. Eilne teema oli söök. Luges neid aineid ette: leib, sai, või, viinerid, juust, vorst, piim, tee, kohv, sink. Kõiki teisi muidugi teadsin, aga sinki polnud kuulnudki. See natuke rabas, sest... meie ajal oligi põhitegelane vorst. Mõnel juhul rasvatükkidega. Sinki ei olnudki. Plekk-kausis serveeritud keedumakaronid ja nende peal paks praetud vorstiviil -- sellist tuli koolisööklas regulaarselt ette.
Jalutame, traavi ei julge proovida, sest kardan hobust lõhkuda ja pettumist ka, kui äkki lonkabki.
TV oli piinlik ja ebameeldiv. Ma ei oska endiselt üldse rõõmsameelset näidelda. Mikkkks ma sinna üldse läksin?
TV oli piinlik ja ebameeldiv. Ma ei oska endiselt üldse rõõmsameelset näidelda. Mikkkks ma sinna üldse läksin?
Jalutasin 45 min. Hobu eriti entusiastlik pole, aga ta on söögilt maas ka. Panen peotäie peale tagasi täna. Proovisin paar sammu traavi ka, ei näinud midagi. Tunnen end nii haavatavana.
Jõudsime tagasi galopini. Esialgu liigume otse, lihtsalt. Selle aasta eesmärgid kipuvad kusagile ära nihkuma. Praegu ei ole väliselt hullu midagi, esimesed võistlused pididki tulema niikuinii alles märtsis. Sisemine heitlus käib ikkagi päevast-päeva: kas üldse peaks võistlema? Või üldse ratsutama. Kas on siis seda hobust üles kloppida vaja, et ta suuremaks pingutuseks valmis oleks? Kui teised oma võistlusseiklusi räägivad, siis tahaks justkui ise ka, aga enam pole sisemist survet tagant litsuda. Vähemalt selle hobusega sellel tasemel. Tahaks ju nii palju rohkem... Õnneks on Eestis [eriti teatud korraldajate puhul] auhinnad sümboolsed, seega igasugune ussitamine tulemuste pärast on täiesti mõttetu ja kõik saavad rahulikult iseendale ja oma eesmärkidele keskenduda.
Korteriühistu taotles linnalt luba kuus mändi maha võtta. Linnavalitsuse ametnik tuvastas asjaoludega tutvumisel, et kaks mändidest olid tegelikult kuused. Ikkagi lubati kõik maha võtta.
Lapsed said kahepeale koolis viie. Üks sai kahe ja teine kolme. Võimalik, et ei peagi suvel kusagile lõbustusparki minema, mis heade hinnete eest välja lubatud sai.
Kuulus 3V-taja J tegi Paldiski maanteel hobuseautoga ettevaatamatu manöövri ja hobustega osa rullis üle katuse kraavi. Meie trio hobused olid ka seal sees. Eiii!!! Päästjad tõstsid auto püsti, näha ei saanud, kas/kui palju moosi oli.
Metsik oli mul seljakotis ja ootasin bussi. Tundsin, et hakkab kakale, läksin käpelt põõsa äärde, et junnid rahvale jalgu ei jääks. Mõtsin veel, et peaks kaikaga junne kaugemale sudima ja kahetsesin, et hobu nii kaua seal kotis ootama peab ega saa muru närida.
Võimalik, et magan liiga palju. Vähe sellest, et pärast esmaseid hommikusi tegevusi paar tundi otsa tõmban, vajun ka igal suvalisel hetkel ära ja rebin pool tundi lisaks.
Mu pea oli kraanikausis, silmad lahti. Keerasin seda ühele ja teisele poole: ah siis selline ongi.
No ei ole korras see hobune. Midagi on täitsa mööda. Aga mis? Laagrisse ka ei läinud. Kahtlase jala pärast juba ja lapsehoid ja seal poleks hobune päeval õue hingama ka saanud. Paha siga, mitu viga, küll neid põhjendusi leiaks veel hulgi. Vähemalt oli meie tall korralikult esindatud, käidi tervelt neljakesi, kellest kaks polnud isegi vanad veel.
Leidsime kapist puuviljakokteili konservi, mille "parim enne" oli 3 aastat tagasi. Kokku siis kuus aastat vana konserv. Ta oleks võinud järgmisel sügisel kooli minna.
Mingi aeg tagasi käis ühel siin kiirabi. See oli juba vähemalt teine kord. Esimene oli titeeas palavikukrampide pärast. Nüüd hüsteeriahoog, mis kestis kaks igavikku ega olekski vist lõppenud, kui kiired onud-tädid küsima poleks tulnud, et mis lahti. Reageeris vestlemiskatsele nagu ikka -- rändrahnu moodi. Politsei on tal ka käinud. Naabrid kutsusid, et lapsi pekstakse. Selgus, et ei pekstud midagi, lihtsalt ei jõutud multika ajaks koju lasteaiast. Kui duud oleks asjalikes ettevõtmistes sama järjekindel kui pöörastamises, siis ta oleks kõikvõimas.
Seinu puuritakse, kaheksa-pool üheksa alustavad ja viie paiku lõpetavad. Maga siis niimoodi. Isegi pesumasina häält ei kuule.
Mm, ja millegipärast käib mulle närvidele, kui kirjad postkasti POTSATAVAD. Igas artiklis või muud sorti loos, kus kirju saadakse. Aga tühjagi nad enam. Hea kui mingi tüütu piiks käib.
No comments:
Post a Comment