Veebruari viletsus

Tavaliselt on mu akna taga hoov ja männid, aga nüüd on lisandunud poolikud tunkedes mehed. Jalutavad seal, ülemine pool alumises akna ääres või alumine pool üleval ääres. Mul pole köögis isegi kardinat pärast seda, kui vana katkimaale läks. Kolmandal korrusel pole päriselt nagu vajagi läinud. Seega kestis hommikusöök tavapärasest mitu korda kauem, kuna suurema osa ajast piilusin üldse nurga tagant, et millal vähem liiklemist on. Nagu puurirott. Lõpuks võitis tõdemus, et jahtunud toit pole ka huvitav. Istusin seljaga akna poole ja lasin pudrul hea maitsta. Selja taga kangutati aknaplekki ära.

Lootus on nii kerge tekkima, kui vahepeal olud natuke paranevad. Möödus paar lonkevaba nädalat ja kuigi tunne polnud ikkagi päris "see", siis lootsin, et mistahes pauk see oli, läheb üle. Aga täna oli jälle jalg soe ja kannaliiges siseküljelt katsudes valus. N tegi röntgenpildid (hobune seisis nagu lilleke paigal, ei mingit uimastamist, isegi esijalga ei pidanud üles võtma) ja seal ta siis oli. Liigesesse on luu külge tekkinud mügar. Kui ennevanasti aastaid tagasi see jalg koplis vigaseks oli hakanud, lasin ka pildid teha, aga siis oli luu olnud puhas ja liikumine taastus paari nädalaga. Millal see junn sinna tekkis, ei tea. Kuus aastat on tal aega olnud. Junn on ümar ja luu küljes kinni ja muidu ei teeks ta midagi, aga just sealt jookseb kõõlus üle ja see surve teeb nüüd valu. Vist.

Mida ma siis nüüd peale üldse hakkan? See hobune on veerandi mu elust ära sisustanud ja nüüd äkki on ta nii kaugele jäänud. Ootan ära, mis variandid on, aga ilmselt ongi lõpp. Võibolla sellepärast läkski eelmisel aastal nii hästi, et enam ei pidanud võimalust tulema. Kas saab äkki opereerida? Kas taastuks? Kas saaks ja jääks valuvabaks?

Käin iga natukese aja tagant postkastis kontrollimas, et äkki N on pildid saatnud ja mingigi prognoosi. Ei ole. Teisi kirju ka pole, mida ootan. Üldse midagi pole. Nukker on, et kindlasti vähemalt pool aastat olen tundnud pidevat survet teha mingi kokkuvõttev filmike Metsikust. Mul neid juppe ikka jagub. Et mida ta teha oskab ja mismoodi on, kui ta ei taha, aga teeb. Või siis ei tee ka. Millise rosetikuhja ta on mul kokku aidanud ajada ja kuidas temast üldse midagi ei pidanud tulema, sest viie-kuueselt köhis kopse nii hullusti välja, et arvasin, et ta läheb juba siis magama. Milleks mulle kokkuvõte, kui midagi on veel ees? Novot, just...

Täna andis jälle jalga ega longanud jalutades. Püherdas maneežis mõnuga kõik küljed läbi, kaks korda. Ilmselt oli õues liiga külm, muidu küljetaks seal. Üles tõustes hoidis tagumisi jalgu hoolikalt koos, et tugevam jalg nõrgemal toeks oleks. Vist kuu aega tagasi, kui veel pealtnäha midagi häda polnud, märkasin, et hobune jookseb tagant kuidagi rohkem koos. Et ei astu oma tavalisi pikki lohmakaid samme. Irooniline või mis, see tegi jalavahetuste tegemise hulga lihtsamaks. Ja kanni tagakülgedele tekkisid eriti selgelt väljajoonistunud lihased -- kindel märk, et midagi toimub. Ja ma olingi muudkui murelik ja jälgisin hoolikalt mängu.

Vaatasin ka vanad pildid kannast üle. Kui nüüd eriti pingsalt jõllitada, siis mingi imepisike vari võis seal siiski olla kohas, kus nüüd suur seen pesitseb. Esimene pauk pani junni kasvama ja siis aastatega jõudis nii kaugele, et hakkaski segama.

Jalutamine ja püherdamine on hakanud rutiiniks muutuma. Ma isegi ei pane enam korralikke päitseid, sest noh, püherdamine. Lubatakse, et külmad lähevad peagi mööda. Tartu maratoni jaoks oleks kraade piisavalt, aga lund ei ole kohe üldse sadanud. Ja mingid aastad tagasi olin autoga keset teed meetrikõrguses lumevangis. Igatsen taga seda võimalust selili pehmesse lumme kukkuda, käed-jalad laiali ja lihtsalt taevasse vahtida. Praegusesse kirmesse lööks ainult puusad kildudeks.

Väike onu moodustas oma elu pikima lause: issi läinud kaugele lossi. Vaat kus kavalpea, eksole, nii tark juba! Ja siis ta ütleb "pissi", mis peaks tähendama, et vaja potile minna, aga päriselt on tal midagi juba püksis. Rebestab siis ikkagi midagi oma väiksesse potti tilgutada ja nõuab suurele potile. Teeb sinna junni. Igasse kohta ikka midagi.

Viimane külm ilm lähistel -- vaja ära kasutada. Uisud alla ja Verevile. Tore mis tore. Vähke ei näinud.

Sain suurt hobust sõita. Selle traav, see oli 12 aasta parim, mis saada on olnud. Olgu jah need ebastabiilne kontakt või vähene sirgus ja värk, aga sel hobusel mootor käib ikka korralikult. Umbes 12 aastat tagasi sain Notsuga natuke nalja teha, enne kui me mõlemad liiga rasedaks saime. Teda ei võida, sest Notsu oli veel lisaks ühtlane, kerest vaba ja hästi juhitav.

Sain inspiratsiooni ühest saatest ja proovisin origami-hobust teha. See on siis ruudukujulise paberi voltimine, kus kogu paber jääb ühte tükki. Ei mingeid lõikeid või eemaldamisi ja ainult 1 paber. Esimene katse lendas laua alla laiali, kärises mitmest kohast, täielik sodi. Teine sai midagi lameda kaameli taolist:






Kolmandaks võtsin palju suurema paberi:

Mõlemad on tehtud sama juhise järgi. Äkki neljas tuleks juba päriselt välja?






Ratsutasin natuke kollionuga ka, loodetavasti oli tal see viimane kord meie tallis ja duud leiab endale toreda uue kodu. Materjali igatahes jätkub.

Noja siis see kuulutus. Mida p**set? Pole veel eelmisestki vastust saanud, nüüd peaks nagu uue saatma? Nagu vägisi roni sinna peale, aga ei taheta. Ma ise ka ei taha päriselt, aga niipidi oleks toredam, et mina ei taha, aga nemad tahavad. Loogiline, onju.

Hobusega on nii, et ta ei parane kunagi. Ei opereerita. Võibolla rahunebki maha, aga iga hetk võib uus ärritus ja põletik tulla. Mul pole probleem valutav hobune magama lasta, palju raskem on selle otsusega edasi elada. Mis otsustaja mina kellegi elu üle olen? Kust ma võtan selle õiguse? Kui ta ise ütleks, et aitab küll -- siis oleks nii palju lihtsam. Aga ta ei ütle ju. Ainult ägiseb vaikselt, kui on raske. Plaane ja soove ta ei paljasta. Ikka sööb ja ehmub ja vaatab ringi. Nutan vist silmad peast.

N soovitab ikkagi süstida. Õigemini enne veel uued pildid teha, et kas olukord on kehvemaks läinud -- kui ei, siis peaks veel ühe võimaluse andma. Mis siis, kui see junn füüsiliselt segab liigese painutamist? Siis ei aita küll mitte miski. Kusagil kukla taga on muidugi alati teadmine olnud, et iga kohtumine võib tuhandel eri põhjusel olla viimane, aga. Aga. Aga.

Kolme seina puuriti augud. Täismehe rusikas mahub vabalt sisse, võimalik, et koguni kaks. Meenus lugu varajastest lennukikatsetest, kui oli suur probleem, et tiivad kippusid muudkui küljest rebenema. Tulnud siis appi vene insenerid ja tiivad jäänud püsima. Imenipp oli olnud, et tegid kinnituskohta palju aukusid -- kempsupaber ka ei rebene aukude kohalt.

Veskasse on masterlisti peaaegu 500 starti kogunenud. Seda on palju ühe sisevõistluse jaoks, eriti kui pole kahte maneeži.

Ühe kirja sain, lõpuks. Võttis aega! Teen veel ühe viimase ping-pongi sinna, siis aitab.

Olen palju mõelnud, et milline võiks olla hobune, kellega edasi asju ajada. Vanus 3-5 a. Sugu pole oluline, kuigi mära oleks tore. Targa silmavaatega. Hea galopiga, kui hinnatud, siis min 8. Elav, uudishimulik. Sugupuu võimaldaks kergelt hüpata 130cm parkuure, võib ka rohkem. Pigem ökonoomse hüppega, mitte ülepingutaja. Terve, allergiavaba, sundkäitumistest vaba. Tugevad kabjad. Suured tugevad liigesed. Värvuselt sobivaimad kõrb, tumeraudjas, must. Valgeid, lapilisi-täpilisi, halle, kollaseid esimese hooga ei vaataks. Märgiseid pigem vähem, jalgadel pigem sokid kui sukad.   

See tunne, et keegi jälgib. Õla tagant. Siin ta teebki seda. Laupäeval! Dämit, mul jalutavad onud kolmanda korruse akna taga laupäeval.

Sõitsin poniga. See on võrreldes eelmise korraga järgmisse klassi läinud, mõistab sääre eest astuda ja ka selle ümber end koondada (travers/renvers), saab liigutada valitud jalgu ükshaaval (peatusel).

Duud jookseb, käed üleval, kööki: "Oota mind! Oota mind!". Köögis pole kedagi. "Issi kadunud!". Jookseb tagasi tuppa, vaiksemalt omaette: "Pekki!".

Sain suure halli otsa. Huvitav lugu, et kui omal hobust pole, siis teistel on natuke jagada. Õnneks. Põnev on ka, et mille peale teised hobuse arendamises kõige rohkem rõhku on pannud.

Jäin haigeks, kolmandana meie perest. Kannatasin 40C-ni ära, siis läksin kapi kallale. Selline tunne, et aju pressib igast august välja nagu moos ja silmamune on valus liigutada. Julm viirus, kolm päeva saab täielik laip olla. Püsti seista ei jaksa, pikali olla ei saa, sest nina on nii uskumatult kinni, et tekib kahtlus ta olemasolus. Tabletti ka lõpuks võtta ei saanud, sest käed-jalad tõmbusid jäätükkideks, kuigi kere hõõgus 39,5C peal, lisaks krambid. Kui mingi imetrikiga mõni hetk üks ninapool lahti sai, proovisin ruttu magama jääda, aga enne tulid hobumõtted ja niipea kui need mõtted kurvaks läksid, oli nina veel rohkem kinni. Lämbumishirm ongi mul vist suurim...

See päev, kui hobune arsti juurde pidi sõitma, jäi arst haigeks. Õues on ilus, nägemisväli kohati õige tilluke -- tuiskab lund. Tahan oma ninaauke tagasi! Ma pole juba terve igaviku ühtegi lõhna tundnud ja asjad maitsevad imelikult. Banaan on nagu läila šampoon ja pitsa põletavalt soolane. Teiste meelest oli täitsa tavaline. Ahjaa, mis, täna korraks ju tundsin midagi -- värske hobuses*ta haisu, kui hobune maneeži ukse taha enne püherdamisringe hunniku ehitas. Võhma pole üldse, ühest toast teise minek võtab hingeldama ja köhima. Vähemalt palavik on (mingi) kontrolli all, püsib kenasti 37,5C kandis.

Vilets on see elu. Kõrvad lukus, nina kinni, hingetu. Lõhnu-maitseid pole. Isusid pole. Söömine tundub mõttetu. Tarkusehammas pungib vähehaaval väljapoole, lõualuu on valus. See viimane tohlakas kasvas veel viltu ka, otse teise hamba pihta.