Märtsi mured

Nädalavahetusel käisin head sugulast ära saatmas. Noor kena mees, lapsed just jalad alla saanud, aga näed, läks õnnetult katki keset spordiüritust. Oli sõbralik, lahke, kuldsete kätega ja tark ka, laevaelektroonik. Jooksis ja suusatas mööda metsi ja sõudis vetel kanuude ja süstadega, väntas ratast, asutas orienteerumisklubi... ma ei teagi kõike, ta polnud mingi uhke ka ega midagi. Ei saagi nagu aru, et teda kuidagi vähem nüüd oleks, ta ju ei kadunud kusagile ära. Ikka on ju alles seal kusagil Rakvere kandis. On ju?

Sisustasime isaga pool tundi Tapal rongijaamas aruteluga, et kuhupoole see rong sõidab. Rongisõit on ajavõit! Tõmbab peatuste vahel 120km/h sisse, loed teeäärest kümneid kitsekesi kokku ja tukud kogu raha eest. Vahva. Nii palju muretum, kui ise roolis vaevelda.

Meiekandimees üks Korsakov Metsik läks eile Lätti. Kusagil eikusagil männimetsade vahel oli kokkusaamine arstionuga. Koerad püherdasid liivas, lapsed ratsutasid riidest seintega lahtises maneežis, kohalikud hobused olid suured nagu lätlased ikka. Ühe oleks kohe kaasagi tahtnud võtta. Uus röntgen näitas, et hullemaks pole selle kuu ajaga midagi läinud, longe on kahanenud 3(4)/5-lt 1/5-le. Järgmine painutustest tuleb kahe nädala pärast, seni ei toimu suurt midagi.

Koordikate veetõmme jätkub, järjekordne üritus jäeti ära. Kui oma talli stardid oleks juurde pannud, siis oleks kokku üle 20 saanud, aga ikka jäi väheks. Huvitav lugu üldse nende kahevõistlustega, sel aastal on neid kalenderplaanis rohkem kui tavaliselt, aga punkte need enam kusagile ei anna. Arusaadav siis ka see huvilangus. KS ja TS üritusi jätkub niigi peaaegu igasse nädalavahetusse ja neil saab ühe varustusega kaks starti teha, kui 2V-s tassid kaks varustust ja saad justkui ainult ühe võistluse teha. Isegi kui 2V parkuuri pannakse ka kinniseid takistusi, ei ole seal päris krossiga suurt pistmist ja mingit lisamõnu ei saa. Ving-ving, ise ei saa ratsutadagi enam, eksole.

Uneuuring. Äratasin tondi kell kolm öösel ja panin transformerite filmi käima. Ise muidugi magama tagasi. Hommikul peksin rahva laiali, sest ehitajaonud tulid ukse taha. Üks tuli ventilatsioonitorusid panema, teised aknaid vahetama. Viie tunniga viis akent. Alles jäi pommiauk, pool cm tsemendipuru ja tükke üle põranda laiali. Hea vähemalt, et või olin kappi pannud. Duud jäigi keset päeva võõras kohas magama, sukk ja elektroodid peas. Hämmastav. Kontaktipasta oli nagu valge kitt ja peast vabatahtlikult lahkuda ei kavatsenud. Poisil pärast juuksed püsti ja laiali nagu põrgulisel.

Kempsus vahib nüüd pooleks saetud kapiuksest välja uus ventilatsioonitoru. Ja seal kajab. Lapsed käivad nüüd peltas laulmas. Ja mööda laskmas, aga seda nad tegid enne ka.

Lapsed käisid mataolümpiaadil ja üks läks pärast veel judovõistlustele. "Kass Kartul", nagu üks väiksem teatas. Päriselt oli muidugi Artur see kass. Aga mina, korralik lapsevanem, käisin oma lapse asemel hoopis tema klassiõe võistlemist vaatamas. Sest ECUs oli sisederby ja kuna ma plaanisin kõik ära vaadata, siis nägin teda ka. Hobused olid kõhevil ja tegid ootamatuid tõrkeid, nagu ikka hooaja algul. Mõni tegi ettearvatavaid tõrkeid ka, kruttis näiteks viis korda jutti täpselt ühte moodi takistusest vasakult mööda. Äkki lootis, et sünnib ime ja järgmine kord veab? Kes teab. Sellistel hetkedel on treeneri tugi täiesti hädavajalik. Mõnel teisel juhul pani hobune mitu korda maneežist plagama ja põrutas otse talli. Seal oleks vast pikemaajalisest ja eelnevast treeneri toest abi olnud. Vaatasin jälle muidugi selle pilguga, et kelle võtaks koju kaasa. Sobivaid kandidaate oli nii kaks-kolm.

Kahtlustan, et üks teatav prillidega onu käib meil luurel ka töövälisel ajal. No kes see terve mõistusega olend ronib teise akna taha piiluma pühapäeva hommikul kell pool üheksa? Kevad tuleb, aga meie elame ehitusjärgu omapära tõttu kilekoti sees. 25C toas! Hakkasin juba lämbuma ja põgenesin talli ära. Väljas kondamiseks oli ideaalne ilm, seda siis tegimegi. Talli saabus uus hobune, kelle maandumist filmiti ja pildistati hoolega üles. Just selline, nagu mulle meeldib! Kust nad neid ometi leiavad?

Panin viimaks hambaarstile aja. Sain kohe samaks õhtuks. Missioon oli üks vana plomm välja vahetada, aga ootamatult selgus, et tuleb ka juurte kallale minna. Oh põrgut. Närvid kraabitakse välja ja mingid kuumad torud lähevad asemele. Nunnu. 

Tegin jälle e-etteütlust. Seekord kirjutasin 8.b-s b suure tähega. Vähemalt korraks oli põnev, kohe täitsa võistluse moodi. Eelmine aasta oli siis nagu puhas sõit, aga mitte kuigi kiire ja seekord tuli 1 latt sabariivekaga maha.

Ma lausa põlen põnevusest. Saaksin hankida hobuse, kellega saaks kasvõi kohe võistlema minna. Soovitud omaduste nimekirjast osa ta ei täida. Esiteks, ta on vanem. Täitsa vana kohe. Teiseks, ta pole üldse elavaloomuline. Pigem nagu uimane. Mära ka ei ole. Ja liikumised on raskevõitu, 8-teni ei küündi. Aga suurus on paras ja haige ta pole, ka meeldib talle hüpata. Ratsaneti järgi on kuni 120 võistelnud, viimased korrad küll kehvasti, aga proovides polnud mingi meetrikene küll üldse teema. 130? Noorena olevat hakkama saanud. Viimased 2 aastat on kahjuks niisama tšillinud ja kõhtu kasvatanud, sealt taastumine on teema omaette. Ja siis see kahe hobuse pidamine. Seda ei olnud üldse plaanis. Oskan paremini keskenduda ühele kindlale asjale ja kiirustamine, eriti hobuteemaline, ei meeldi, aga kahega tulevad paratamatult kompromissid ja loobumised ja eelistamised... meh.

Leidsin vana trennipäeviku ja lugesin sealt üle, et tegelikult oli juba esimene jalapauk päris võimas olnud. Mitte paari nädalaga ei taastunud, vaid kohe ikka kuu aega oli täitsa rikkis ja alles kahe kuu pärast korralikult trennis tagasi. Ja leidsin ühe unenäo kirjelduse, mis oli pehmelt öeldes huvitav, et mitte öelda ennustav.

Metslane oli hirmus rahutu, kaapis maad. Nagu mõni kummi vilistav bemmu enne starti. Äkki testiärevus? Minu oma muidugi. N vaatas videod üle ja arvas, et on hea. Saab hakata vähekesekese kaupa traavi tegema. Vaatame, kui kaua suudab. Smileyga tegime "suure" ringi mööda teid (~7km). Sammutihedus on tal traavis suurem kui Metsikul ja galopis väiksem. Kartes ei pidurda, vaid kaldub (mulle tundus) suvaliselt kusagile kõrvale. Vaja kiirused üle mõõta endokaga.

Nagu avamata lotopileti oleksin saanud. Võimalus unistada. Kasutan seda ohtralt, kordi ja kordi päevas. Tasapisi on ka juba plaan küpsenud, kuigi nagu vara veel või...

Jube palju tööd on teha veel. Hiiglama palju. Või isegi natuke rohkem. Kui võtaks Metsiku ratsastuse ja Smiley hüppe, siis kokku tuleks täitsa tore kombo. Võin Metsikuga küll kõigest 5 min traavi teha praegu, aga oh kui toredad need minutid on. Nii tuttav ja lihtne ja mõnus.

Ehitajaonud ronisid kempsupoti kallale, kangutasid, aga lahti ei saanud. Pidid siis torusid "läbi lukuaugu" vahetama. Mul tuli jube uni peale, hiilisin teise tuppa. Olin just kahe maailma vahel, kui koputati: äkki saate oma auto ära nihutada? Konteineri tühjendusele jäävat ette. Tip-tip õue, autosse, trepid. Ronisin tagasi voodisse. Soe, uni, magan... jälle koputavad: meil nüüd valmis, ülehomme tuleme jälle! Ah kui mõnus ja tore teada. Järgmine äratus oli juba minu kella tehtud, et ma talli läheksin. Aga akna taga vahtis see laulev ja ropendav venemees, kus ma siis tõusen seal niimoodi. Ootasin, kuni see kõrvalrõdule ära läks. Ei olnud jälle matkapäev, vihma sadas, seega maneež... Ei hüppa see hüppaja ka midagi, kui säärt peal pole.

Herpesviirus möllab jälle, esialgu kahes tallis. Kuna seekord on inimesed teemaga tuttavamad, tulid kohe teated võistluste ära jätmistest ja tallidevahelise liikumise ära keelamisest. Hooaja algus nihkus edasi. Smiley on nagu sibul, mitu kihti. Kogu aeg avastan midagi uut. Täna näiteks, et ta võib (oma) soovi korral üsna kiirelt liikuda ja et ta kunagi ilmselt oskas külgliikumisi.

Alexandre Gretemees tegi hobusega piaffeed, hobusel peas ainult päitsed. Sadulata. Selg ees. Ja luges ajalehte. My kind of thinking :D

Kui genekas on rikkis, on rikkis kõik maailm... Ja titt jäi haigeks. Tuli vana nõder aku nurgast välja kraapida ja niipalju kui jõudis, laadida. Siis aku pagassi laduda ja lootusrikkalt talli poole. Kui kaugele välja veab? Väliplats oli suurepärane sõita, pinnas hea ja ruumi rohkelt. Hakkab tulema hetki, kui Smiley suudab ennast rohkem kokku võtta ja saab juba päriselt ratsutama hakata. Võhma on endiselt vähevõitu, aga taastumine üllatavalt kiire. Tagasiteel kulutas auto viimased vabad elektronid ära, isegi hoiatustuled ja -viled andsid otsad, kiirust ei näidanud ja roolivõim oli juba alustades läinud. Veeresin hüpeldes (enam ei tulnud ühtlaselt kütustki peale, seal ju ka elektroonika) napilt-napilt parklasse ja kangutasin aku välja. Hullumaja, kui rasked need 18kg niimoodi rebida olid ja pärast treppe mööda kolmandale lohistada. Nagu 7 hobust oleks ära ratsutanud. Aga ma pole veel mingis supervormis ka.

Lahkutakse muudkui. Rebase-Reinu-Lembit ja Näki-Vetemaa ja Vainqueur...

Hüppasime natuke. Ma olen nii harjunud hullult survestama ja tagant ajama, päris raske on harjuda mõttega, et äkki alati pole vaja. Kui alusgalopp heaks aktviivseks saab, siis pole muud kui et lase minna. Aga kui kere on lõpuks midagi selgeks saanud, siis ümber õpetamine võtab veel rohkem aega. Peaks nii 500-aastaseks elama, et ratsutamine päriselt käppa saada.

Käisime Elevanti tähistamas kino ja sushiga. No mis sa kostad -- jälle sattus hobusefilm! Istus teine salakavalalt psühholoogi riiulis ja kuulas kõike pealt. Nohja siis seal oli üks liigse tarkuse ja vähese suhtlemisoskusega neiu, kes muidu oli harjunud õnnetu olema, aga juhtumisi just napilt filmi lõpuks sai õnnelikuks. Ja siis nii jäigi, ha-haa. Enne filmi algust jagati kõigile alkoholi, sojapiima ja kondoome. Mis me oleksime pidanud seal neid kõiki kasutama või? Kaheteistkümnes rida sai veel mingeid kreeme ka, kuigi ei tundunud teistest palju rohkem kortsus olevat.

Mullas kättpidi sonkimine pidavat hea tuju tegema. Teisalt peaks maailmas valitsema tasakaal. Klappiski: väike duud oli rõõmus oma kolme mullasupi ääres (üks oli koorene ka) ja mina koristades samavõrra tusane. Muld, eriti niiske, ei tule üldse põranda küljest ära. Juba hommik oli erimenüü kohta vihjeid andnud, kui duud oli aknaviimistlusest üle jäänud veneaegset tsementi (tsement ära varastatud, alles enamasti vaid liiv) krõbistanud.

Järgmise kuuga tahaks kõhuümbermõõdu alla, lihaseid ja võhma juurde ja traavi traavitavaks saada. Praegu on parimas seisus galopp, soojaks saades käib samm ehk ka kuidagi, aga traav on mingi kökerdamine. Hüppamisega ei taha üle pingutada, aga istakut ja tunnetust on hädasti tarvis treenida. Vana hea kummipall hakkab vist jälle vatti saama. Homme...