Üllatuslumi kadus ja suvi tuli asemele, kohe korraga 16 kraadi sooja. Sinililled olid metsa all ja konnad ujusid kraavis. Draakonitaltsutaja aitas hobuseid mööda 7km ringi ajada. Varsti kuivab tee ära, põllud külvatakse täis ja lõbu ongi otsas, vähemalt selles piirkonnas. Tahaks juba muru peale mürgeldama saada, aga talli aladel on see veel tohutult liiga vedel.
Suur kollionu oskab kordel joosta, sõna kuulab ka, aga ta on ÜRGaeglane. Pingutasin, aga ei suutnud teda kihutamas ette kujutada. Tal need esijalad on ju nagu T-rexi käpakesed.
Mehed olid hommikul rosinatega keeksi kinkinud, tulin näljasena koju seda nahka pistma. Köögist paistis kavala näoga väike duud. Keeks oli endiselt laual, aga ta oli muutunud juuksekarvade ja teepuruga segatud mudruks. Milline põhjalikkus! Juba nõudis juua. Õnneks meeldib talle porgandi-apelsini siirup, mis kunagi ammu hangitud sai, aga kellelgi kurgust alla ei läinud. Kahest heast asjast nii jäle segu saada -- vaat see on tase, aga igatahes, nagu mainitud, väike duud oli nõus kapiruumi vabastamisel kaasa aitama. Nii palju aitas, et omapead jäädes tiris pudeli uuesti lahti ja ujutas laua ühtlaselt selle jälesiirupiga üle. Kauss ja tass olid siis laevukesed ja valged varrukad... need ei saa enam kunagi valgeks. Hakkasime uut herode kaarti mängima, equilibrise laiendusega.
Käisime künkal tõuse tegemas. Veel ei ole entusiasmipuhangut märgata, veel ta pole taibanud, mis ta oskab. Või lihtsalt ei jaksa praeguses konditsioonis. Äkki ei hakkagi jaksama? Raske, aga lihtne on hobune (see päris oma) kellelegi teisele sõita anda.
Metsikul olid mõlemad jalad tagant puudu, aga seisis ikka loodis nagu vaja. Vaatasin tekiääre alla, et kui kaugelt nad puudu on -- põlvede asemel oli roosakas lihaline auk.
Hüppamine on ikka nii keeruline. Pöörata on raske, alajuhitav täiesti. Siis näen kaugelt juba, et samm ei tule välja ja kangestun. Jõuan mõelda pikad jutud peas, et mis ma nüüd teen ja kannküll -- ja ei teegi midagi. Istun seal turjal kägaras ja jälgin toimuvat. Selline nõutus on kohe. Ma ei oska tempot valida. Nii kiire kui aeglane on võrdselt võimalikud. Kiirega kipub kaugelt paugutama ja ajab maha, aeglasega tundub hüpe koosnevat mitmest-mitmest faasist, mis kestavad terve igaviku. Ma jõuaks seal okseri kohal rippumise ajal terve pannkoogi ära praadida.
NV kava ütleb, et on vaja end koolitada lasta ja proovihindamisi teha. R skeeme saab päris elus tohutu harva hinnata, viimati oli üldse möödunud suvel Leedus. Meil lõunas on aastaid max tase olnud LR ja sealgi tavaliselt kohal vaid kaks-kolm võistlejat. Hüppajaid on see-eest kõik kohad täis. 120+ hüppajad peaksid M taseme skeemiga lõdvalt hakkama saama (üksikud jalavahetused, küljendused), võiksid siis ju proovida natuke koolitamist ka.
Käisin jälle põhjas elrongiga. Ööbisin vanaema juures ja ta söötis mind ümmarguseks. Lars Andersson (FEI 4*) tutvustas Rootsi kohtunike süsteemi, mis on keerulisem kui meil siin, aga see on neil juba aastakümneid paigas ka ja kohtunikke on kokku sadu. M-klassini hindavad nad skeeme üksi, muidu läheb korraldajale liiga kalliks maksma. Kui hinnetes tulevad erinevused üle 5%, tuleb kirjutada raport ja saata ratsaliitu, et iga-aastastel koolitustel ikka teemasid jätkuks. Vana hea treeningskaala kammiti jälle risti-põiki läbi ja vaatasime lindiskeeme. Tegelikult oleksime pidanud päris hobuseid vaatama, aga võistlused jäid ju ära. Õhtul sain upwordsis rahvalt pähe. Rahvas oli nii õnnelik, et kirjutas skoorilehele kuupäeva juurde. Õnneks polnud hommikul vara tõusta vaja. Teine päev oli kokkuvõtete päralt. LA ja EMVW olid öö ja hommiku kulutanud punktide sissetoksimisele võrdlustabelisse ja üllatusena oli LA igale lehele olulisema erinevuse kohale oma versiooni ja kommentaarid pannud. Super töö! Vaatasime huvitavad ja vaidlusi tekitanud kohad uuesti videost üle. Vahva, et proovihindamisse (videod mingitelt Saksa võistlustelt) oli sattunud ka klassikaline testiküsimuse juhtum: ratsanikul läks harjutus täiesti nässu, mispeale ta tegi voldi ja proovis uuesti, seekord edukalt. Loodetavasti teavad kõik võistlejad, et mis siis juhtub. Et saab esimese katse eest ikkagi hinde (sel juhtumil "0") ja lisaks vea, sest eksis oma volditamisega õigelt teelt. Sel aastal on taastatud võimalus kaks viga teha kõigis peale R-klasside -- ju osutus eelmisel aastal rakendatud max-ühe-vea-muudatus liiga karmiks. Vanasti kui rohi rohelisem oli, võis sootuks kolm viga teha või isegi skeemi ajal hobuse otsast maha kukkuda. 8 miinust iga kohtuniku hinnetest ja kühvelda aga edasi.
Peab suure kolli üles filmima, et saaduse põhjal täpsemalt edasi liikuda. Hindan, et u 50% võimalikust ks skoorist oleme jõudnud 60% kanti. Traav on ikka lühike, aga nüüd ta on nõus juba ratsmes olles painutama ja ette-alla sirutama... mingil määral. Mikrokünkast jalutasin prooviks üles, läks ühtlaselt nagu rong, ei teinud endale lihtsamaks. Täitsa hull, kui palju praegu raha kulub. Ko-hu-tav. Minusugune vähekulutaja tunneb ebakindlust.
Käisime Kadriga ringil. Kaotasin steki ära. Kadri leidis üles. Siis kaotasin CATi ära. Kadri leidis üles. Kadunud asjade murega tuleb, tähendab, Kadri poole pöörduda.
Sadas lörtsi ja rahet, puhus hull tuul, soojakraade oli vast nii viis. Sõitsin suure kolliga skeemi. Ilmast hoolimata ähkisin ja puhkisin ja väsisin täitsa ära -- ja tegelikult oli hobune juba peaaegu juhitav. Palavaga ei jaksaks me kumbki jalgu liivast välja tirida. Peab ikka mingit lisatrenni tegema hakkama.
Ei hakka mingit lisatrenni tegema, ratsutamissegi läheb juba pool päeva ära. Raud kah juba alt kadunud. Kollionule ei meeldi see kasvanud koormus, proovib koplis eest äragi jalutada, aga kaugele selle maani kõhuga siiski ei jõua. Talveilm ja sinililled. Valged täpid ongi lumi.
Plaanin treeningvõistlusel 100 ja 110 teha. Ise panen hullemates kohtades silmad kinni ja proovin sadulasse jääda. Hea plaan, eksole. Metsiku laeks jäi võistlustel 105, kodus salaja sai üksikust 122 latikast ka kergelt üle. Kuna vabahüppeid ta ei armasta (need on tal pigem vabapõgenemised, väldib iga hinnaga) ja polnud vaja kõrgeid niisama litsuda, siis ma tema piire ei teagi. Piiritus on ka tore. Metsik oli vanasti tüsedapoolne. Kuni ma polnud Vantsiga sõitnud. Vantsi kõrval on Metsik kiitsakas kui aiavärav. Jalad ripuvad mul otse alla.
Tegin veel ettevalmistusi võistluseks. Lasksin hobusele 3 rauda lisaks taguda, vaktsiini keresse, regasin ära ja broneerisin boksikoha. Skeemi sõitsin ka läbi. Midagi juba kujuneb, vähemalt pole päris suvaline ringi kühveldamine, aga peatustel lõuatab veel kogu hingest. Maastikukogemus on ikka veel puudulik. Loodetavasti kuivab maa natuke veel kandvamaks enne kui hilja. Niidu krossipäev on kuidagi teemadest kadunud, aga oleks vaja nii väga. Kui kohe praegu peaks lahingusse minema, siis võtakski krossiosa kui õppust, teeks rahulikult kindla peale, laseks hobusel ajud tööle panna.
Plats on juba nii pudruks sõidetud, et ei jaksanud seal võidelda -- läksime ringile. Kõigepealt tegid pardid oma etteaste ja hobune hüppas teelt maha põllule. Tavaliselt nad stardivad varem, aga nüüd siis -- tubli tabamus, kümme punkti! Siis kostis metsast raginat. Nii kõvasti inimene ei oska ja väiksed loomad ei suuda. Oli põder. Vaatas otsa, loivas üle tee metsa. Igaks juhuks uurisin ümbrust kahtlustavalt ja oligi põhjust: veel kaks põtra ootas midagi. Kindlasti tahtsid kollitada, hobuse vaateväljast jäid nad natuke välja ju, palgivirnade taha. Vilistasin. Ütlesin, et hobune kardab neid, võiksid korraks eemalduda. Üks võttis kuulda, loivas üle tee metsa. Hobusel kerkis kael üles nagu lühikese inimese kõige hullemas unenäos, kus ta hobusele kiirelt valjad pähe peab saama. Süda peksis läbi saapanahkade mu jalgu. Kolmas lasi end tükk aega ära rääkida, enne kui suurema ringiga üle tee ja metsa läks. Ilus oli, taevas must ja päike paistis, vahel sadas kergelt midagi rahetaolist, aga vähe. Tegime seni pikima galopi, üle kilomeetri järjest. Kiirus oli muidugi väike, aga eesmärk oligi vaid ilusti allüüris püsida. Seisvast autost möödudes jäi ikkagi traavile. Juht ja kõrvalistuja lehvitasid. Äkki tundsid mind? Ma neid küll mitte.
Sadas kõike ja igast suunast. Vaheldumisi päikesega. Ja siis nad tegid koolisõitu. Võistlus ise oli sees, soojendus väljas. Mõned said ekstreemseid rahepeksu-mälestusi. Kahtlen, kas peaksin ikka kohe 110 ette võtma. Aga siis märkan tabides pilte Metsikuga sõidetud 105-st. Kui juba tema sai tehtud, siis miks ei peaks Vants. Kahtlen endas ja kõiges, mida teen. Aga teen.
Oligi igasugune ilm treeningvõistlusel, plats nii lögane, et hobune ei suutnud justkui sammugi astuda seal. Unustasin esimesel ringil kolmanda takistuse ära ja enam sellele pihta ei saanud, kui mõne meetri kaugusel meenus. Metsikuga oleks lihtne olnud see ükskõik mis asendist ära teha, aga Vantsil on suurem inerts, ei luba eksida. Vist ajasime ühe maha, ei jäänud uurima. Teiseks sõiduks oli hobune juba tüdinud, nii kaua järjest söömata! Soojendusel ajas okseri 2x maha, aga ma ei hakanud seal võitlema ka enam, milleks. 110-s proovisin veidi elavamalt liigelda. Nii tore oli, et hakkasin jutustama natuke seal. Üks asi võis kõlada nagu "p*rsse", sest... no nii ma ütlesin, kui samm sinna läks. Hobune ei lasknud mu võimlemistest end häirida ja lendas päris kenasti seal lögaväljal. Võimalik, et oli puhas sõit.
Kui hobused olid ükspäev ulakad ja grupeerusid läbi traatide oma tahtmise järgi ümber, siis mõtlesin, et... vähemalt nad ei mäkerda ennast üleni kollase guašiga kokku. Vähemalt ei võta nad kapist pelmeene ega sokuta suvalisele lauanurgale kasvama. Pooliku jäätise jätavad nad ka külmkappi ega kisu end sisu kallale pakki lihtsalt pooleks käristades (aga tühi pakend oli ilusti prügikasti pandud!). Nad ei topi tolmuimeja torusse asju, mis sealt enam välja ei mahu ja hallitanud juustu jätavad kisselli sisse segamata. Hobused on nii toredad.
Vanaema läks ära, ei jaksanud enam... See oli nii ootamatu. Jooksis muidu ringi kui noorsportlane ja ajas muudkui asju. Viimased nädalad tundis tohutut väsimust ja olid ka mingid valud, millele seletus oli justkui olemas ja mis pidid peagi mööduma. Aga ei siis. Mis nüüd saab? Kes nüüd sipelgatele deodoranti laskma hakkab? Kes aialindudele süüa paneb ja kõiki neid ära tunneb? Kes ristsõnu kirjatähtedega täitma hakkab? Veel nädala eest mängis lapsega kabet, aga nüüd on järel vaid tühi koht, mida mitte millegagi täita pole.
Juba kuu aega olen üritanud Vantsi voolida. Kere on ikka hiigeltünn, võhma ja lihaseid vähe. Vähemalt suudan nüüd hobuse "läbi sõita", aga mõnikord on see nii raske, et lihtsalt lasen jäsemed rippu ega jaksa. Nagu viimases hüppetrenniski. Loobusin pärast esimest traavi ja lasksin lihtsalt omasoodu kulgeda. Alles galopi lõpuosas proovisin uuesti. Noh, saab küll isegi korraks näpu otsa, aga see on nii pagana raske. Karvutu laik paremal küljel hakkab tasapisi kaduma. Kere oli nii jäme, et tekk hõõrus talvel ära. Kahjuks on see laik samas kohas, kus säär meeleheitlikult motivatsiooni püüab üleval hoida, seega liiga kiiret karvakasvu pole oodata. Ja üldse, vana hobust enam niiväga ei muuda ka, pigem üritan kohaneda.
Muidugi ajastab nullpäev ennast võistluseelsesse päeva. Ma lihtsalt ei oska selle sookolliga sõita. Iga sammu meelita nagu kivihunnikust välja. Just sama palju on need kaks liikumisest huvitatud.
ja kui ei ole pärituult,
siis õige meremees ei nuuksu,
ei heida meelt, ei näri huult,
vaid laseb purje sisse puuksu
(I.Trull)
(I.Trull)
No comments:
Post a Comment