Volber oli... õpetlik. Hommikul oli treikul pidur peal ja sai veel arutatud, et kas hobuse raskuse lisamine aitaks kergemini pidurit lahti tirida, aga vähe me teadsime. See koll ei laadu. Mängis osavalt rändrahnu, triivis kusagile ükskõik-kuhu, aga mitte treikusse. Jälle see võimetu tuusti tunne, mis temaga ennast üsna tihedalt ilmutab. Teesse ja murru sai palju auke juurde, enne kui kollil mängust kõrini sai. Jõudsin Luunjasse, kui startis 25. võistleja. Ma pidin olema 38.! Kähku hobune maha, varustus peale, riided selga, saapad jalga, pass ja raha kannupoisile. Soojendusplatsile kutsuti kohe sisse, seal sain pool ringi traavi teha, kui juba suurele platsile edasi tuli minna. Õppisin parkuuri traavi ja galopi pealt kaela õieli ajades, et mis need eelmised teevad. Viimased takistused selgusidki viimasel hetkel. 90 on kollile ainult nuusata, aga üks kolises korralikult. Hiljem vaatasin tulemustest, et ikka jäi 0kp. Lendstardi kohta käis kah. Enne järgmist sõitu pidi pool päeva molutama, õnneks sai hobune end liblede taga ajamisega lõbustada. 110 soojendus tuli nii hästi välja, et lootsin ka parkuuris sama tunde peale. Aga... noh... ma sain jälle tuust olla. Paremale poole lihtsalt ei keeranud, tee mis tahad. 13kp-d tuli kokku. Ühtpidi vaadates u 20 aasta jooksul kõige kõrgem alustatud ja lõpetatud parkuur (lapsena sai vist ka umbes nii), aga teistpidi -- koledus kuubis. Kuna olin otsustanud hobust mitte rulli sõita (viinamarjad...), siis ta oligi nii laiali kui oskas. Õudseim koht oli vist vineerist autoga süsteemil, kui okserisse kaugelt lendu läks, pulga maha rapsas ja ratsmed ohjadeks moondusid. Sai natuke kudumist harrastada. Olgu tulemusega kuis on, sain natuke aimu, mismoodi kollionu kolli paneb, aga kollil oli veel üllatus varuks. See talli juures laadimine oli olnud üks õnnelik juhus. Tegelikult olevat teda tavaliselt seinte vahel peale pandud. Mu võitlus nägi ilmselt nii hale välja, et sain lõpuks mitu inimest appi. Üks tervenisti vana hea Pilson isiklikult. Tundis hobuse ära kunagise Korstnapühkijana. Unustasin küsida, millest see nimi.
Kui tavaliselt järgneb võistluspäevale lilletamine (ns jalutamine, sörk vms), siis seekord tuli tervelt kolm trenni jutti. Alustuseks skeemisõit 3V moodi ehk madjakata. Väga hull ei olnud, aga ega see rändrahn just üleliia lennukas olnud. Järgnes veeaugutrenn. Vanad tegijad jalutavad sinna mõnuga sisse ja naudivad (Metsik sealhulgas, proovisin pärast üle ka, ei kahtluse varjugi ja kus alles pritsis veega), aga kollionu juuretas ja tuias ja vaidles vastu. Isegi nina ei pannud alla, st tal polnud kavatsusepoegagi sinna vette minna. Teiste veemänge vaatas arusaamatusega pealt. Jälle ilmus appi Laura (ennist oli operaator Kõpsu rollis). Nööri ja motivatsioonipulga abil kargas koll esmalt läbi nurga ja siis oli kuidagi nõus ka kõik jalad korraga ära märjutama .Vesi on praegu kõrgel, ulatub peaaegu kõhuni. Aga see polnud veel kõik. Treikutrenn tuli ka veel otsa. Panin valjastega, siis ei jooksnud vähemalt minema, aga sudimist oli ikka nii poole tunni jagu. Mingit lootust nagu oleks, teine kord läks oluliselt kiiremini. Proovin lähiajal uuesti.
Kolisime kunagi korterisse, kuhu palusime vana külmiku alles jätta. Snaige, eelmisest sajandist, tõenäoliselt 30 aastat vana. Tihenditest polnud enam ammu midagi järel ja voolujuhtme närisid (meie omad nunnud) rotid pooleks (parandasime ära), külmkamber oli üks paras jääkasvandus ja uks ei mahtunud seepärast vahel kinni. Sulatamisest said mitmel juhul ka naabrid osa. Läksime poodi uue otsingule. Olime sobivad juba läbi arutanud, jalutasime detailide üle vaieldes niisama edasi-tagasi, kui kargas ligi abivalmis müüja. Reklaamis inverteriga kappi tavalise mootoriga kapi vastu ja ühe kapi kohta poetas, et see on lapselukuga. Meil läksid paugust silmad särama. Tõsi ka? Laps ei pääse sisu kallale? Aga ei, kõigest programmeerimine on raskemaks tehtud. Paar kraadi sinna-tänna, hoidku selle eest, et midagi sassi käpitaks! Tulukesed silmis kustusid. Meh. Uus kapp oli väiksele onule esimesest hetkest selge kui omaenda taskud. Sai kätte nii jäätise kui jogurti, ükskõik kui kõrgel või peidus asjad olid. Üks teine päev olin näidanud, et pudistatud küpsistest ja piimast saab mõnusa vahepala ehitada. Nüüd see allameetrine muudkui mökse ainult teebki. Pakkide avamiseks hangib endale sahtlist käärid ka, kui tarvis. Ja tühjad pakendid paneb ilusti prügikasti. Naljakas on, aga natuke kurb ka, sest nüüd saab veel vähem asjade peale kindel olla, et nad kapis olemas on.
Kolmetrennipäeval kaotas hobune 20kg (sai sooled tühjemaks), neist 10 jäigi kusagile mujale. Kena kohe. Varasemast kogemusest tean, et peenem olek kestab, kuni libled väikesed on, aga piisavalt ahvatlevad, et mitte enam peadpidi heinarullis istuda.
Viimane kord jalutas Vants veeauku huviga ja kohe. Treilerisse läks juba nii, nagu üksi laadimisel kõige mugavam on: nöör kaela ja näitan suuna kätte, ise jään selja taha pulka kinni panema. Ikka aitavad need trennid. Tänagi polnud üldse tavaline pühapäev. Käisime oma supertrioga krossi harjutamas. Tundub, et Vantsil võib krossis isegi annet olla, liigub üsna jõuliselt ja ühtlaselt, asju ületades suudab ka jalgu sättida, kui ideaalselt pihta ei saa. Enamasti ei karda ta ka midagi, aga alustuseks tõmbas augutagusest palgist korralikult mööda. Ei viitsinud ilmselt välja mõelda, mis seal tegema peab. Pärast, kui taipas, polnud mingit muret. Sama juhtus hõretrakehneriga. Raske polnud, aga algul hiilis igaks juhuks kõrvale. Alustades pidin ikka kõvasti näos rippuma, et mõnes kohas üldse pööratud saaks, aga hiljem soojemana, kui rong oli välja sõidetud, sai kontakti üsna pehmeks anda. Proovisin rohkem jalgade abil suunda hoida, ise tahapoole minna ja lasta hobusel valida, mis teeb. Nii põnev on. Juba järgmisel nädalavahel võib juhtuda, et saame oma esimese 3V kallale minna. Tänase põhjal jääb täielikuks üllatusmunaks veetakistus. Kui Vants peaks otsustama vettehüpet karta ja ma seda liiga hilja taipan, on jama majas.
Ei tea, millise otsaga need otsustajad mõtlevad. Nii kiire on remondiga, et 2.mail keerati küte maha -- vaja kõigil radikad ära vahetada...kahe nädala pärast. See reegel, et kütmine lõpetatakse, kui ööpäevane keskmine on 10 kraadi, vist enam ei kehti. Praegu on heal juhul pluss paar. Aga pekk küll, KÜLM on. Mul on soe pesu + dressid, millel kapuuts püsivalt üle pea tõmmatud + lambanahkne vest + 1 fliis ümber kere, teine ümber jalgade. Tundub mõistlik või?! Magan muidugi mitme teki all, aga pesa soojaks kütmine võtab poolteist tundi ja hommikul tõusmine tundub kuritegu.
9.mai ja lumi jälle maas, vähemalt Saaremaal. Nett on naljapilte täis.
Lumi jõudis lõunasse, sõites oli täitsa Lumivalgekese muinasjutt. Must hobune ja punane trennipusa lumevalgega paksult üle puistatud. Tegin "üllatustrenni": otse skeemist väike lattaed liivaplatsil paar korda ja siis murul kiirema hooga üle kummirulli, augu ja aiakese. Muruosa oli hiiglama tore, hobusel tuleb nagu teine elu sisse, lükkab kõrvad ette ja seikleb. Hüppasin võrdluseks Metsikuga ka natuke. Pidur. Palju hoolikam on Vantsist, aga iga uut asja läheb suure tõenäosusega kohapealt. Ei mingit üllatust.
Väike präänik saab neid uusi aknaid lahti. Sain teada, kui ta ahastavalt hüüdis: "Ära mine! Tule tagasi!" ja siis "Aiai!", kui akent sulgedes näpud vahele jättis. Keda ta tagasi kutsus, pole aimugi.
Mul oli see litsentsimure. Millegipärast peavad harrastajad enne 90-t midagi madalamat läbima, aga seeniorid mitte. Arusaamatu, miks selline vahetegemine. Mõlemad on ju "vanad". Turvalisus või? Mul on kvalifikatsioon Metsikuga 100-t teha. Ha-haa. Ja me oleme mitmeid meetrise krossi takistusi hüpanud, aga no tänan, ei (tõlge: äkki "vanad" suudavad juba jõukohaseid kõrgusi valida, ei lahmi niisama; harrastajal on ju tihti täitsa oma hobune, ei taha seda katki teha, rääkimata võimalikust perest, kes [emmet] pärast tervena koju ootab). Vantsil mingit kvalli pole, aga peale roolimismure ma praegu temaga küll tunda ei oska. Või siis ehk koperdamine. Äkki koperdab? Ei lähe vette? Metsik ka vabatahtlikult ei lähe. Samas koperdamishirmu pole Metsikuga üldse, ta on nii ettevaatlik oma jalgadega. Isegi lausvihmas krossitades ei libisenud kordagi, kuigi ta on ju paljasjalg ja seepärast krihve kasutada ei saa. Vaatasin, kas saaks äkki ühekordse vanurilitsentsi hankida. Ei saanud. Litsentsid maksavad ühepalju... Halvim stsenaarium oleks olnud, et ostan vanurilitsentsi ja siis pärast harrastaja oma tagasi. Aga ei, sai lihtsalt ära vahetada. Kas pärast tagasi ka saab, ei tea. Mehed läksid rongiga maale ja mul on varsti äratus, asjade pakkimine ja sõit võistlema. Eesmärk on saada kvalifikatsioon. Ja kõrvaleesmärk on teha seda võimalikult hästi. Kahju, et trio on natuke katki praegu, Draakon tampis jalad hellaks ja vajab taastumisaega.
Uneaeg enne tähtsat üritust on alati nii lühike. Tallis oli pikalt toimetamist, hakkasin sõitma alles varem välja mõeldud "viimasel hetkel". Õnneks on mul tekkinud tava teha nimekiri, vähemalt ei jäänud midagi maha. Vantsi elu esimene skeem! Üritasin käikude kompenseerimiseks nii täpselt sõita kui vähegi suutsin. Seda märgatigi ja tasustati vastavalt. Pean veel peatusi lihvima... ei, esialgu veel kirvega siiski, lihvimisest on asi natuke kaugel. Sammu võiks ka palju aktiivsemaks saada, mööda teid kodupoole ju ometi oskab. Ega see täpsussõit nii lihtne olnudki -- mulle tundus päris mitmel korral, et Vants tahtis üle aia hüpata, sest see oleks olnud oluliselt lihtsam kui end nurgas kokku võtta. Kolmetajad on selged masohhistid. Sõidavad sellise pudru sees! Tolmukeerised ja liivasupp. Näosrippujate hobused aina koperdasid.
Parkuuri panek kestis terve igaviku. Peaaegu iga lati ja puki ja värava jaoks oli olemas vabatahtlik, aga plaan avaldati vist ainult vähestele vandeseltslastele, kes pealegi kippusid aina ümber mõtlema. Lõpptulemus sai ebakoordilikult keeruline. Erakordselt palju seotud vahesid, sh allamäge lühikesed süsteemid. Puhtaid sõite kogunes päeva peale ainult peotäis ja kõrgeimas sõidus mitte ühtki. Parim neist lükkas kahel asjal pulgad alla ja kõige õnnetum tegi face planti, kui hobune pool okserit sülle võttis ja üle kaela käis. Vants ülearu entusiastlik polnud, aga vähemalt üritas ette sattunud asju ilma igasuguse vastupanuta (no ma pole veel harjunud, et hobune igal sammul ei kahtle) ületada. Käppis mitut, aga alla kukkus üks pulk. Vantsi ei tundu häirivat, kui asjad kukuvad. Kui kross oli käidud ja hobused pillitatud, läksime Elini vanematele külla. Ma olin olude sunnil seekord üllatuskülaline, mis tegi meie ründe veel võimsamaks, aga vastuvõtt oli nagu ikka -- kuninglik. Ma ei teagi, neile peaks mingi ausamba püstitama lausa. Tulevad sodiksväsinud termiidid, närivad elamise tühjaks, kustuvad kusagile nurka. Aa, seekord kohe ei kustunud, jõudsime suure osa juurovisjoonist ära kuulata. Kui tipphetk mööda sai ( no see karvane tagapool), kobisime magama. Või siis krossi sõitma, kes kuidas.
Kaks musta lätlast olid end puruseks maganud, need söötsime täis. Ja siis jalutasime murul edasi-tagasi mõned kilomeetrid. Omaenda jalgadega. Krossi soojenduseks kargasin umbes pooli pakutud takistustest, hobusel mingeid kõhklusi ei märganud. Kippus küll kohati rongiks minema, aga samas jälle uimane nagu kivihunnik. Äkki ma istun mingi lüliti peal? Start oli üks paras vingerdamine, hobune oli täiesti hämmingus, kui kogu see esimeste takistuste rida vastu tuli. Kuhu minna? Mida teha? Rool jäi õnneks mulle ja edasi oli juba mõnes mõttes lihtsam -- vähemalt valikut enam polnud. Ennist olin ette kujutanud, et näitan ainult suuna ja ta läheb, aga päris nii ikka ei olnud. Mitu korda oli tunne, et hobune oleks tahtnud viimasel hetkel kõrvale ära tõmmata, aga inerts ei lubanud. Või kannus. Tutvumiseks oli rada täiesti suurepärane, et mitte öelda lihtne. Hooaja esimene ikkagi, võeti leebemalt. Isegi veetakistuse sai kuivade jalgadega läbida, kuigi oleksin ikka märgi eelistanud. Aja pärast ma muret ei tundnud ja see oli ka tulemuses näha -- peaaegu 7mp-d aja eest. Pärast ajasin hobuse tiiki jalgu jahutama. See kukkus jooma. Kui kõik ametlikud sõidud tehtud said, läksime veel vett harjutama. Algul võtsin hobuse päitsetega korde otsa. Nägi vett, jalutas keskele, tahtis jooma ja püherdama hakata -- hea, et olin ikka korde otsas, mitte jalutusnööri. Sadulaski polnud enam mingit puiklemist, hobu traavis veest hoogsalt läbi. Vantsi esimene 3V saigi tehtud! Ta suudabki! Järgmine kord tuleb hirmus ruttu peale, nii kiirelt eriti võhma kasvatada ei jõua ja tume hobune päikese käes = üks lõpmatu ähkimine. Kõiki osi kolmest on vaja parandada, aga päevi on järel vähe.
Tahtsin koju jõudes kohe jäädvustada lähiaegade väikseima kõhuümbermõõdu (nüüd muruhooajal enne putukate suurrünnet plahvatab korra suureks tagasi), aga rekordpildil nägi Vants välja nagu äraaetud troskahobune. Panin siis paremuselt kolmanda, sest teisel oli üks kehaosa liiga ripakil. ERM-is on üks nurgatagune, kus üritatakse taasluua vana aja laada meeleolu. Päevapiltnik ja kaardimoor ja hobuseparisnik. Väikesed videolõigud hobumüügi trikkidest ja tempudest, nii ostja kui müüja omad. Üks müügitrikkidest oli esitada hobust märjaks kastetuna. Siin pildil on ka esimene pool pestud ja tagumine tavaline. Tundub, et vanaaegne soovitus pädeb.
Lahkus Jüri. Tähtis osa Eesti ratsaspordi ajaloost. Raamatutes esineb ta vist enim koos Poolusega, aga päris elus jõudis aastakümnete kaupa moel või teisel enamust ratsarahvast mõjutada.
Pikk nagu lohe, poolitan kohe.
Kui tavaliselt järgneb võistluspäevale lilletamine (ns jalutamine, sörk vms), siis seekord tuli tervelt kolm trenni jutti. Alustuseks skeemisõit 3V moodi ehk madjakata. Väga hull ei olnud, aga ega see rändrahn just üleliia lennukas olnud. Järgnes veeaugutrenn. Vanad tegijad jalutavad sinna mõnuga sisse ja naudivad (Metsik sealhulgas, proovisin pärast üle ka, ei kahtluse varjugi ja kus alles pritsis veega), aga kollionu juuretas ja tuias ja vaidles vastu. Isegi nina ei pannud alla, st tal polnud kavatsusepoegagi sinna vette minna. Teiste veemänge vaatas arusaamatusega pealt. Jälle ilmus appi Laura (ennist oli operaator Kõpsu rollis). Nööri ja motivatsioonipulga abil kargas koll esmalt läbi nurga ja siis oli kuidagi nõus ka kõik jalad korraga ära märjutama .Vesi on praegu kõrgel, ulatub peaaegu kõhuni. Aga see polnud veel kõik. Treikutrenn tuli ka veel otsa. Panin valjastega, siis ei jooksnud vähemalt minema, aga sudimist oli ikka nii poole tunni jagu. Mingit lootust nagu oleks, teine kord läks oluliselt kiiremini. Proovin lähiajal uuesti.
Kolisime kunagi korterisse, kuhu palusime vana külmiku alles jätta. Snaige, eelmisest sajandist, tõenäoliselt 30 aastat vana. Tihenditest polnud enam ammu midagi järel ja voolujuhtme närisid (meie omad nunnud) rotid pooleks (parandasime ära), külmkamber oli üks paras jääkasvandus ja uks ei mahtunud seepärast vahel kinni. Sulatamisest said mitmel juhul ka naabrid osa. Läksime poodi uue otsingule. Olime sobivad juba läbi arutanud, jalutasime detailide üle vaieldes niisama edasi-tagasi, kui kargas ligi abivalmis müüja. Reklaamis inverteriga kappi tavalise mootoriga kapi vastu ja ühe kapi kohta poetas, et see on lapselukuga. Meil läksid paugust silmad särama. Tõsi ka? Laps ei pääse sisu kallale? Aga ei, kõigest programmeerimine on raskemaks tehtud. Paar kraadi sinna-tänna, hoidku selle eest, et midagi sassi käpitaks! Tulukesed silmis kustusid. Meh. Uus kapp oli väiksele onule esimesest hetkest selge kui omaenda taskud. Sai kätte nii jäätise kui jogurti, ükskõik kui kõrgel või peidus asjad olid. Üks teine päev olin näidanud, et pudistatud küpsistest ja piimast saab mõnusa vahepala ehitada. Nüüd see allameetrine muudkui mökse ainult teebki. Pakkide avamiseks hangib endale sahtlist käärid ka, kui tarvis. Ja tühjad pakendid paneb ilusti prügikasti. Naljakas on, aga natuke kurb ka, sest nüüd saab veel vähem asjade peale kindel olla, et nad kapis olemas on.
Kolmetrennipäeval kaotas hobune 20kg (sai sooled tühjemaks), neist 10 jäigi kusagile mujale. Kena kohe. Varasemast kogemusest tean, et peenem olek kestab, kuni libled väikesed on, aga piisavalt ahvatlevad, et mitte enam peadpidi heinarullis istuda.
Viimane kord jalutas Vants veeauku huviga ja kohe. Treilerisse läks juba nii, nagu üksi laadimisel kõige mugavam on: nöör kaela ja näitan suuna kätte, ise jään selja taha pulka kinni panema. Ikka aitavad need trennid. Tänagi polnud üldse tavaline pühapäev. Käisime oma supertrioga krossi harjutamas. Tundub, et Vantsil võib krossis isegi annet olla, liigub üsna jõuliselt ja ühtlaselt, asju ületades suudab ka jalgu sättida, kui ideaalselt pihta ei saa. Enamasti ei karda ta ka midagi, aga alustuseks tõmbas augutagusest palgist korralikult mööda. Ei viitsinud ilmselt välja mõelda, mis seal tegema peab. Pärast, kui taipas, polnud mingit muret. Sama juhtus hõretrakehneriga. Raske polnud, aga algul hiilis igaks juhuks kõrvale. Alustades pidin ikka kõvasti näos rippuma, et mõnes kohas üldse pööratud saaks, aga hiljem soojemana, kui rong oli välja sõidetud, sai kontakti üsna pehmeks anda. Proovisin rohkem jalgade abil suunda hoida, ise tahapoole minna ja lasta hobusel valida, mis teeb. Nii põnev on. Juba järgmisel nädalavahel võib juhtuda, et saame oma esimese 3V kallale minna. Tänase põhjal jääb täielikuks üllatusmunaks veetakistus. Kui Vants peaks otsustama vettehüpet karta ja ma seda liiga hilja taipan, on jama majas.
Ei tea, millise otsaga need otsustajad mõtlevad. Nii kiire on remondiga, et 2.mail keerati küte maha -- vaja kõigil radikad ära vahetada...kahe nädala pärast. See reegel, et kütmine lõpetatakse, kui ööpäevane keskmine on 10 kraadi, vist enam ei kehti. Praegu on heal juhul pluss paar. Aga pekk küll, KÜLM on. Mul on soe pesu + dressid, millel kapuuts püsivalt üle pea tõmmatud + lambanahkne vest + 1 fliis ümber kere, teine ümber jalgade. Tundub mõistlik või?! Magan muidugi mitme teki all, aga pesa soojaks kütmine võtab poolteist tundi ja hommikul tõusmine tundub kuritegu.
9.mai ja lumi jälle maas, vähemalt Saaremaal. Nett on naljapilte täis.
Lumi jõudis lõunasse, sõites oli täitsa Lumivalgekese muinasjutt. Must hobune ja punane trennipusa lumevalgega paksult üle puistatud. Tegin "üllatustrenni": otse skeemist väike lattaed liivaplatsil paar korda ja siis murul kiirema hooga üle kummirulli, augu ja aiakese. Muruosa oli hiiglama tore, hobusel tuleb nagu teine elu sisse, lükkab kõrvad ette ja seikleb. Hüppasin võrdluseks Metsikuga ka natuke. Pidur. Palju hoolikam on Vantsist, aga iga uut asja läheb suure tõenäosusega kohapealt. Ei mingit üllatust.
Väike präänik saab neid uusi aknaid lahti. Sain teada, kui ta ahastavalt hüüdis: "Ära mine! Tule tagasi!" ja siis "Aiai!", kui akent sulgedes näpud vahele jättis. Keda ta tagasi kutsus, pole aimugi.
Mul oli see litsentsimure. Millegipärast peavad harrastajad enne 90-t midagi madalamat läbima, aga seeniorid mitte. Arusaamatu, miks selline vahetegemine. Mõlemad on ju "vanad". Turvalisus või? Mul on kvalifikatsioon Metsikuga 100-t teha. Ha-haa. Ja me oleme mitmeid meetrise krossi takistusi hüpanud, aga no tänan, ei (tõlge: äkki "vanad" suudavad juba jõukohaseid kõrgusi valida, ei lahmi niisama; harrastajal on ju tihti täitsa oma hobune, ei taha seda katki teha, rääkimata võimalikust perest, kes [emmet] pärast tervena koju ootab). Vantsil mingit kvalli pole, aga peale roolimismure ma praegu temaga küll tunda ei oska. Või siis ehk koperdamine. Äkki koperdab? Ei lähe vette? Metsik ka vabatahtlikult ei lähe. Samas koperdamishirmu pole Metsikuga üldse, ta on nii ettevaatlik oma jalgadega. Isegi lausvihmas krossitades ei libisenud kordagi, kuigi ta on ju paljasjalg ja seepärast krihve kasutada ei saa. Vaatasin, kas saaks äkki ühekordse vanurilitsentsi hankida. Ei saanud. Litsentsid maksavad ühepalju... Halvim stsenaarium oleks olnud, et ostan vanurilitsentsi ja siis pärast harrastaja oma tagasi. Aga ei, sai lihtsalt ära vahetada. Kas pärast tagasi ka saab, ei tea. Mehed läksid rongiga maale ja mul on varsti äratus, asjade pakkimine ja sõit võistlema. Eesmärk on saada kvalifikatsioon. Ja kõrvaleesmärk on teha seda võimalikult hästi. Kahju, et trio on natuke katki praegu, Draakon tampis jalad hellaks ja vajab taastumisaega.
Uneaeg enne tähtsat üritust on alati nii lühike. Tallis oli pikalt toimetamist, hakkasin sõitma alles varem välja mõeldud "viimasel hetkel". Õnneks on mul tekkinud tava teha nimekiri, vähemalt ei jäänud midagi maha. Vantsi elu esimene skeem! Üritasin käikude kompenseerimiseks nii täpselt sõita kui vähegi suutsin. Seda märgatigi ja tasustati vastavalt. Pean veel peatusi lihvima... ei, esialgu veel kirvega siiski, lihvimisest on asi natuke kaugel. Sammu võiks ka palju aktiivsemaks saada, mööda teid kodupoole ju ometi oskab. Ega see täpsussõit nii lihtne olnudki -- mulle tundus päris mitmel korral, et Vants tahtis üle aia hüpata, sest see oleks olnud oluliselt lihtsam kui end nurgas kokku võtta. Kolmetajad on selged masohhistid. Sõidavad sellise pudru sees! Tolmukeerised ja liivasupp. Näosrippujate hobused aina koperdasid.
Parkuuri panek kestis terve igaviku. Peaaegu iga lati ja puki ja värava jaoks oli olemas vabatahtlik, aga plaan avaldati vist ainult vähestele vandeseltslastele, kes pealegi kippusid aina ümber mõtlema. Lõpptulemus sai ebakoordilikult keeruline. Erakordselt palju seotud vahesid, sh allamäge lühikesed süsteemid. Puhtaid sõite kogunes päeva peale ainult peotäis ja kõrgeimas sõidus mitte ühtki. Parim neist lükkas kahel asjal pulgad alla ja kõige õnnetum tegi face planti, kui hobune pool okserit sülle võttis ja üle kaela käis. Vants ülearu entusiastlik polnud, aga vähemalt üritas ette sattunud asju ilma igasuguse vastupanuta (no ma pole veel harjunud, et hobune igal sammul ei kahtle) ületada. Käppis mitut, aga alla kukkus üks pulk. Vantsi ei tundu häirivat, kui asjad kukuvad. Kui kross oli käidud ja hobused pillitatud, läksime Elini vanematele külla. Ma olin olude sunnil seekord üllatuskülaline, mis tegi meie ründe veel võimsamaks, aga vastuvõtt oli nagu ikka -- kuninglik. Ma ei teagi, neile peaks mingi ausamba püstitama lausa. Tulevad sodiksväsinud termiidid, närivad elamise tühjaks, kustuvad kusagile nurka. Aa, seekord kohe ei kustunud, jõudsime suure osa juurovisjoonist ära kuulata. Kui tipphetk mööda sai ( no see karvane tagapool), kobisime magama. Või siis krossi sõitma, kes kuidas.
Kaks musta lätlast olid end puruseks maganud, need söötsime täis. Ja siis jalutasime murul edasi-tagasi mõned kilomeetrid. Omaenda jalgadega. Krossi soojenduseks kargasin umbes pooli pakutud takistustest, hobusel mingeid kõhklusi ei märganud. Kippus küll kohati rongiks minema, aga samas jälle uimane nagu kivihunnik. Äkki ma istun mingi lüliti peal? Start oli üks paras vingerdamine, hobune oli täiesti hämmingus, kui kogu see esimeste takistuste rida vastu tuli. Kuhu minna? Mida teha? Rool jäi õnneks mulle ja edasi oli juba mõnes mõttes lihtsam -- vähemalt valikut enam polnud. Ennist olin ette kujutanud, et näitan ainult suuna ja ta läheb, aga päris nii ikka ei olnud. Mitu korda oli tunne, et hobune oleks tahtnud viimasel hetkel kõrvale ära tõmmata, aga inerts ei lubanud. Või kannus. Tutvumiseks oli rada täiesti suurepärane, et mitte öelda lihtne. Hooaja esimene ikkagi, võeti leebemalt. Isegi veetakistuse sai kuivade jalgadega läbida, kuigi oleksin ikka märgi eelistanud. Aja pärast ma muret ei tundnud ja see oli ka tulemuses näha -- peaaegu 7mp-d aja eest. Pärast ajasin hobuse tiiki jalgu jahutama. See kukkus jooma. Kui kõik ametlikud sõidud tehtud said, läksime veel vett harjutama. Algul võtsin hobuse päitsetega korde otsa. Nägi vett, jalutas keskele, tahtis jooma ja püherdama hakata -- hea, et olin ikka korde otsas, mitte jalutusnööri. Sadulaski polnud enam mingit puiklemist, hobu traavis veest hoogsalt läbi. Vantsi esimene 3V saigi tehtud! Ta suudabki! Järgmine kord tuleb hirmus ruttu peale, nii kiirelt eriti võhma kasvatada ei jõua ja tume hobune päikese käes = üks lõpmatu ähkimine. Kõiki osi kolmest on vaja parandada, aga päevi on järel vähe.
Lahkus Jüri. Tähtis osa Eesti ratsaspordi ajaloost. Raamatutes esineb ta vist enim koos Poolusega, aga päris elus jõudis aastakümnete kaupa moel või teisel enamust ratsarahvast mõjutada.
Pikk nagu lohe, poolitan kohe.
No comments:
Post a Comment