Käisime kestjate radu katsetamas. Vants läks metsast nii elevile, liikus nagu tasuta kommipoe suunas. Mida ta sealt metsast saada lootis? Peagi võttis traavi üles. Ja veel millise! Lippas ikka korraliku õhufaasiga kohe, pole ma sellist tema puhul varem kogenud. Pikalt ei reisinud, napilt üle 16 km ja põhiliselt jalutasime, aga künklik maastik tegi oma tööd tõhusalt. Kui saaks nädalakese seal jutti sõita, oleks hobusel westernika kann taga. Hiljem kodus vaatasin, et Vants on mingi nurga alt kohe täitsa ilus. Või hakkan harjuma. Ma tean, et temas on veel palju rohkem. Tee on pikk, näis, kuhu välja jõuame. Piltidel ronimismuskel ja seljatatud tõus (udune selline).
Nii kahju on Metsikust, sest põhitähelepanu on mujal. Pean vahel isegi temaga sõites jälgima, et mõte mujale kondma ei läheks. Teen katseid. Varem olen lasknud sammus uitama ja vaadanud, kuhu välja jõuab, nüüd tegin sama galopis. Panin ratsmed näpu otsa löntima, istusin ja jälgisin siis, kuhu läheb. Tegi murul mõned kaared, siis kappas liivaplatsi poole, aga kuna seal oli kollane lint ees, siis keeras ks platsile, kus pärast kõverat sissesõitu ja pööret tegi "tõrke" aia ette. Nii mõnus on niimoodi galoppida, kui hobune kusagile alt ära ei jookse, püsib galopis ja vahetab isegi jala, kui uue jala poolt oma jala eemale tõstan (need pole küll korrektsed vahetused, hilineb tagant). Varem oli see vaba galopp talle nii raske, et võttis kohutavalt ähkima. Nüüd oleks pikemaltki saanud, kui ma oleks palunud jätkata, aga jäin kõhklema seal aia ees, et kas ikka on hea mõte lubada ks aiast välja hüpata. Ta siis arvas ka, et ei ole. Mõtlesin talle müügikuulutuse välja: kõike kartev tolmuallergia ja vigase kannaga kõigetegija, kes hüpata ei taha, aga teeb seda, kui hädasti tarvis. Läheks peale või? Kui paneks, et igatpidi nunnu ja peaaegu käpitav ja et püsib ka elektrita karjuses, siis tekiks kohe kahtlus, et midagi muud ei oskagi.
[[Mul tuli rämehea idee, mis ühtlasi on täitsa paha. Jrgm võistlus on Koordis, seal peaksin 90 kordama, sest esimene kord oli tempo vale ja alles katsetasin. Aga ülejrgm on Niidus, kus tahaks meetrit teha, aga samas tahaks veel 80 ka teha. Mõtsin mingi hetk välja, et ma saaksin ju mõlemat. Kui Metsiku vormi ajaks. Ja kolli muidugi ka. Hull peast!]]
Lasteaias oli kiilakas Sipsik, mida lapsed nukukäruga ümber maja veeretasid, turvavöö ilusti peal. Ümber kaela.
Oli firmapidu, tähistati veerandsadat. Lennusadamas lauad püsti, õhtujuht Ines, erinevad bändid, Tiit Kikas (johhaidii, see oleks üks äge kontsert olnud, kui koht õigem oleks olnud. See lennusadam ju kajas kui tühi tünn). Soojad söögid, külmad, isegi jäätisejaam oli. Meenutas väga ühte kalapidu, aga natuke uhkem.
Vants jäi äkki kaela sadanud kuumaga puhkama ja järgmisel päeval oli täiesti ära tõusnud. Galopitõste --- jaaa minek. Pani kui pöörane, mul silmadest vesi nirisemas, sest õhk liikus nii kiiresti silmist läbi. Hullumaja. Läksin igaks juhuks liivaplatsile, ikkagi aiad ümber. Seal tiirutamine väsitas kolli ära.
Hea nali küll, üks teine kord olin üht teist hobust imetlenud, et noh, oskab joosta küll, aga pärast tuli välja, et oli käest tõmmanud. Sain paar päeva pärast Vantsi äratõmmet kommentaari, et noh, oskab joosta küll. Tegelikult oli mingi tuust rongi kukil ette kujutamas, et suudab midagi ära teha. Sellise kontrollimatu kadjamise pealt küll bankette ja vettehüppeid teha ei tahaks.
Sõitsin 20-se soojaga kolm hobust jutti, ühe jaoks oli liivameres takistusi ka vaja tassida. Pärast ei jaksanud puhastamiseks kättki harjaga üleval hoida. Tühja kätt poleks ka jõudnud. Nüüd peaks kahega jändamine lust ja lillepidu tunduma.
Üks päev lihtsaid madalaid hüpates kargas Vants kaugelt okserisse, maandus tagumisse pulka ja kündis peaaegu ninaga maad. Ja siis tegi täpselt sama kohe järgi. See, et pärast jälle "normaalselt" välja tuli, ei kustutanud halba tunnet, mis sisse jäi. Järgmine päev ehmus Metsik pesuboksis millegi peale nii, et kukkus sinna betooni peale pikali. Ma ei saanud üldse aru, mis toimus. Päitsed läksid katki ja rikkis kannalt tuli natuke nahka maha. Enesekindlust just nii ei kasvata.
Paar päeva on õnnestunud hobuste treeninguid sättida nii, et mõlemaga on sama teema. Täna oli võhmakas. Exkoplis on mul kilomeetrine ring välja mõõdetud, hea arvet pidada. Soojendus rahulikus tempos, viimasena kilt ühest ja siis kilt teisest jalast, vahele natuke jalutamist. Ja siis kiiremad lõigud. Vantsil mõõtsin endokaga, niimoodi takistusteta saab 30km/h (500m/min) pidada küll. Käest tõmbamise tuju kohe kindlasti polnud, tiksus ühtlaselt. Metsik aga kruttis end iga sirgega rohkem üles, viimasel katsel littis juba hasardiga, välgutas peaaegu nagu vihaselt jalgu, samal ajal kiitust nautides hea jooksu eest. Vanasti ta poleks üldse osanudki nii, koplis jooksis ka, koivad lötakil ja kael õieli.
Allameetrine oli näinud issit peegli ees žiletiga suu ümber asjatamas. Proovis järele. Tulemus -- raseeris oma huuled ära, nii et verd pritsis. Tükk aega sai lapitatud, enne kui vood seisma jäid. Õnneks paraneb see piirkond kiiresti.
Mingi teine päev jooksutasin kahte korraga. Metsik lippas ees, Vants taga. Lõpuks olid võimelised sünkroonis suunamuutust tegema. Võibolla Metsik õpetas, temal on asi juba aastaid selge.
Proovisin mõlemaga M-i sõita, filmida ja siis pärast mitte väga lahinal nutta. Filmimine on alati üks kahtlane ettevõtmine olnud ja esimene vaatamine on valus. Mingi ligadi-logadi loksumine ja pettumust valmistavad sooritused. Seljas on tihti hoopis teine tunne. Näiteks täna olin üllatunud, kui lihtne on hakanud Vantsiga küljendamine olema. Pildil oli vähese paindega küljendamine ka, aga see traavi kvaliteet on ikka totaalne sodi. Galopp tundus ka seljast parem kui pildil. Jalavahetused teeb ära, kui ise ei käki midagi, aga need on sellised ilmetud. Ja kõht on jälle suureks läinud, koppel on vahepeal roheliseks plahvatanud. Metsik liigub praegu üsna talutavalt, aga ta loksutab mind ja see on kole vaadata. Tegi täna pool trenni koplis ära juba, kui jooksis eest ja mängis kättesaamatut. Ilus oli. Mingil hetkel jäi seisma: noh, tule siis nüüd. Nagu mõni Raja Teele, et eks sa siis tule. Loen lapse tagant vedelema jäänud "Pahupidi puhkust" ja tunnen tegelastele kaasa. Tundub hullem olevat kui meie elu siin.
Koolid hakkavad lõppema, suveplaanid suruvad jõuliselt peale. Millal "maale" minna? Nüüd on transport palju keerulisem, auto kahte korraga vedada ei jõua. Ja enne peab uued radikad seina laskma panna ja natuke ehituskvaliteedi üle nurisema. Nii ülejala tehakse või unustatakse osa sootuks teha, akende viimistlus on nii vilets, et naaber tegi enda juures juba ümber.
Ma ei tea, kas olen mingi imelik või, aga Metsiku hüpe meeldib mulle rohkem kui Vantsi oma. Muidugi juhul, kui asi hooga ja lõbusalt välja tuleb, hahhaa. On vist mingi piirkiirus, millest aeglasemalt iga murututti peab vahtima ja siis kiiremalt võib ka muretumalt võtta, aga ei saa ju kiirust üles, kui kogu aeg pidurdab. Nokk kinni, saba ka kinni.
Aasta algul oli olnud reklaam, et maijooksul on ilusa numbriga tähtpäev ja selle puhul ilusad medalid tulekul. Mõtlesin, et lähen ka jooksu, mis sest, et kodust kaugel. Vahepeal tuli tegemist nii palju juurde, et ei jooksnud kusagile ja ilus metallitükk hakkas ebaoluline tunduma. Ehk viie aasta pärast proovin, kes teab. Orienteerumas ju ka enam aastaid pole käinud, kuigi ennevanasti sai neljapäevakutel ikka korralikult rahmeldatud. Emale jäi sest ajast pisik külge ja tema võitleb loodusega siiamaani iga nädal. See aasta on lõunas meie tagahoovis lausa MM tulekul!
Viisin ühe tondi silmaarstile mängida. See tegi temast Shreki-filmi Saabastega Kassi. Silmad on nüüd juba üle 30h suured kui kilukarbi kaaned. Banana for scale, või siis pigem ühe väsinud lapsevanema vaatlusvahend.
Hommikul tulevad radikaonud, aga kõik 5 radikatagust jäid mulle korda teha. Jõudsin 2 pahteldada ja värvida, kolmele loopisin niisama värvi peale, sest rohkemaks sel õhtul võhma ei jätkunud. Allameetrine saboteeris kõigi oma oskuste piires. Lasteaiast tulles jooksis ta mööda majaäärt lihtsalt minema (ja see on pikk, 5 trepikoda ja tühjad seinad). Hiilisin tal sabas, et kui kaugele asi siis läheb. Asi läks ikka kohe väga kaugele ja jäi seal ehituse piirdeaia külge kõõluma. Siis istus mõne aja sealsamas. Kunagi palju hiljem jooksis tuldud teed tagasi, auto juurde ja sealt meie trepikoja ukseni, kus jäi uksenupu külge kangutama ja ulguma, et emme on ära läinud. Saime tuppa, tegin süüa, duud kakas püksi. See aeg, kui ma pükse pesin, tegi kutt endale tassitäie kakaod. See tähendab, kiskus ülevalt kapist kakaopurgi ja kallas oma tassi triiki täis. Ja siis vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Võtsin tassi käest, panin ära, et umbes nädala peale puruke ära doseerida, aga no ei pannud piisavalt ära. Duud leidis tassi üles ja pani piima ka peale. Ja vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Siis ta leidis mu pintsli ja "aitas" värvida. Ja kallas kaks mäguasjade kasti põrandale tühjaks. Ja loopis voodist kogu varustuse välja, madratsid ka. Ja siis loopis teisest toast varuvoodi asjad välja, vastu värvitud seina. Ja siis tal oli pissihäda, aga mitte päriselt ja joogijanu, aga mitte päriselt ja ta ei läinud kunagi magama.
[[Mul tuli rämehea idee, mis ühtlasi on täitsa paha. Jrgm võistlus on Koordis, seal peaksin 90 kordama, sest esimene kord oli tempo vale ja alles katsetasin. Aga ülejrgm on Niidus, kus tahaks meetrit teha, aga samas tahaks veel 80 ka teha. Mõtsin mingi hetk välja, et ma saaksin ju mõlemat. Kui Metsiku vormi ajaks. Ja kolli muidugi ka. Hull peast!]]
Lasteaias oli kiilakas Sipsik, mida lapsed nukukäruga ümber maja veeretasid, turvavöö ilusti peal. Ümber kaela.
Oli firmapidu, tähistati veerandsadat. Lennusadamas lauad püsti, õhtujuht Ines, erinevad bändid, Tiit Kikas (johhaidii, see oleks üks äge kontsert olnud, kui koht õigem oleks olnud. See lennusadam ju kajas kui tühi tünn). Soojad söögid, külmad, isegi jäätisejaam oli. Meenutas väga ühte kalapidu, aga natuke uhkem.
Vants jäi äkki kaela sadanud kuumaga puhkama ja järgmisel päeval oli täiesti ära tõusnud. Galopitõste --- jaaa minek. Pani kui pöörane, mul silmadest vesi nirisemas, sest õhk liikus nii kiiresti silmist läbi. Hullumaja. Läksin igaks juhuks liivaplatsile, ikkagi aiad ümber. Seal tiirutamine väsitas kolli ära.
Hea nali küll, üks teine kord olin üht teist hobust imetlenud, et noh, oskab joosta küll, aga pärast tuli välja, et oli käest tõmmanud. Sain paar päeva pärast Vantsi äratõmmet kommentaari, et noh, oskab joosta küll. Tegelikult oli mingi tuust rongi kukil ette kujutamas, et suudab midagi ära teha. Sellise kontrollimatu kadjamise pealt küll bankette ja vettehüppeid teha ei tahaks.
Sõitsin 20-se soojaga kolm hobust jutti, ühe jaoks oli liivameres takistusi ka vaja tassida. Pärast ei jaksanud puhastamiseks kättki harjaga üleval hoida. Tühja kätt poleks ka jõudnud. Nüüd peaks kahega jändamine lust ja lillepidu tunduma.
Üks päev lihtsaid madalaid hüpates kargas Vants kaugelt okserisse, maandus tagumisse pulka ja kündis peaaegu ninaga maad. Ja siis tegi täpselt sama kohe järgi. See, et pärast jälle "normaalselt" välja tuli, ei kustutanud halba tunnet, mis sisse jäi. Järgmine päev ehmus Metsik pesuboksis millegi peale nii, et kukkus sinna betooni peale pikali. Ma ei saanud üldse aru, mis toimus. Päitsed läksid katki ja rikkis kannalt tuli natuke nahka maha. Enesekindlust just nii ei kasvata.
Paar päeva on õnnestunud hobuste treeninguid sättida nii, et mõlemaga on sama teema. Täna oli võhmakas. Exkoplis on mul kilomeetrine ring välja mõõdetud, hea arvet pidada. Soojendus rahulikus tempos, viimasena kilt ühest ja siis kilt teisest jalast, vahele natuke jalutamist. Ja siis kiiremad lõigud. Vantsil mõõtsin endokaga, niimoodi takistusteta saab 30km/h (500m/min) pidada küll. Käest tõmbamise tuju kohe kindlasti polnud, tiksus ühtlaselt. Metsik aga kruttis end iga sirgega rohkem üles, viimasel katsel littis juba hasardiga, välgutas peaaegu nagu vihaselt jalgu, samal ajal kiitust nautides hea jooksu eest. Vanasti ta poleks üldse osanudki nii, koplis jooksis ka, koivad lötakil ja kael õieli.
Allameetrine oli näinud issit peegli ees žiletiga suu ümber asjatamas. Proovis järele. Tulemus -- raseeris oma huuled ära, nii et verd pritsis. Tükk aega sai lapitatud, enne kui vood seisma jäid. Õnneks paraneb see piirkond kiiresti.
Mingi teine päev jooksutasin kahte korraga. Metsik lippas ees, Vants taga. Lõpuks olid võimelised sünkroonis suunamuutust tegema. Võibolla Metsik õpetas, temal on asi juba aastaid selge.
Proovisin mõlemaga M-i sõita, filmida ja siis pärast mitte väga lahinal nutta. Filmimine on alati üks kahtlane ettevõtmine olnud ja esimene vaatamine on valus. Mingi ligadi-logadi loksumine ja pettumust valmistavad sooritused. Seljas on tihti hoopis teine tunne. Näiteks täna olin üllatunud, kui lihtne on hakanud Vantsiga küljendamine olema. Pildil oli vähese paindega küljendamine ka, aga see traavi kvaliteet on ikka totaalne sodi. Galopp tundus ka seljast parem kui pildil. Jalavahetused teeb ära, kui ise ei käki midagi, aga need on sellised ilmetud. Ja kõht on jälle suureks läinud, koppel on vahepeal roheliseks plahvatanud. Metsik liigub praegu üsna talutavalt, aga ta loksutab mind ja see on kole vaadata. Tegi täna pool trenni koplis ära juba, kui jooksis eest ja mängis kättesaamatut. Ilus oli. Mingil hetkel jäi seisma: noh, tule siis nüüd. Nagu mõni Raja Teele, et eks sa siis tule. Loen lapse tagant vedelema jäänud "Pahupidi puhkust" ja tunnen tegelastele kaasa. Tundub hullem olevat kui meie elu siin.
Koolid hakkavad lõppema, suveplaanid suruvad jõuliselt peale. Millal "maale" minna? Nüüd on transport palju keerulisem, auto kahte korraga vedada ei jõua. Ja enne peab uued radikad seina laskma panna ja natuke ehituskvaliteedi üle nurisema. Nii ülejala tehakse või unustatakse osa sootuks teha, akende viimistlus on nii vilets, et naaber tegi enda juures juba ümber.
Ma ei tea, kas olen mingi imelik või, aga Metsiku hüpe meeldib mulle rohkem kui Vantsi oma. Muidugi juhul, kui asi hooga ja lõbusalt välja tuleb, hahhaa. On vist mingi piirkiirus, millest aeglasemalt iga murututti peab vahtima ja siis kiiremalt võib ka muretumalt võtta, aga ei saa ju kiirust üles, kui kogu aeg pidurdab. Nokk kinni, saba ka kinni.
Aasta algul oli olnud reklaam, et maijooksul on ilusa numbriga tähtpäev ja selle puhul ilusad medalid tulekul. Mõtlesin, et lähen ka jooksu, mis sest, et kodust kaugel. Vahepeal tuli tegemist nii palju juurde, et ei jooksnud kusagile ja ilus metallitükk hakkas ebaoluline tunduma. Ehk viie aasta pärast proovin, kes teab. Orienteerumas ju ka enam aastaid pole käinud, kuigi ennevanasti sai neljapäevakutel ikka korralikult rahmeldatud. Emale jäi sest ajast pisik külge ja tema võitleb loodusega siiamaani iga nädal. See aasta on lõunas meie tagahoovis lausa MM tulekul!
Viisin ühe tondi silmaarstile mängida. See tegi temast Shreki-filmi Saabastega Kassi. Silmad on nüüd juba üle 30h suured kui kilukarbi kaaned. Banana for scale, või siis pigem ühe väsinud lapsevanema vaatlusvahend.Hommikul tulevad radikaonud, aga kõik 5 radikatagust jäid mulle korda teha. Jõudsin 2 pahteldada ja värvida, kolmele loopisin niisama värvi peale, sest rohkemaks sel õhtul võhma ei jätkunud. Allameetrine saboteeris kõigi oma oskuste piires. Lasteaiast tulles jooksis ta mööda majaäärt lihtsalt minema (ja see on pikk, 5 trepikoda ja tühjad seinad). Hiilisin tal sabas, et kui kaugele asi siis läheb. Asi läks ikka kohe väga kaugele ja jäi seal ehituse piirdeaia külge kõõluma. Siis istus mõne aja sealsamas. Kunagi palju hiljem jooksis tuldud teed tagasi, auto juurde ja sealt meie trepikoja ukseni, kus jäi uksenupu külge kangutama ja ulguma, et emme on ära läinud. Saime tuppa, tegin süüa, duud kakas püksi. See aeg, kui ma pükse pesin, tegi kutt endale tassitäie kakaod. See tähendab, kiskus ülevalt kapist kakaopurgi ja kallas oma tassi triiki täis. Ja siis vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Võtsin tassi käest, panin ära, et umbes nädala peale puruke ära doseerida, aga no ei pannud piisavalt ära. Duud leidis tassi üles ja pani piima ka peale. Ja vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Siis ta leidis mu pintsli ja "aitas" värvida. Ja kallas kaks mäguasjade kasti põrandale tühjaks. Ja loopis voodist kogu varustuse välja, madratsid ka. Ja siis loopis teisest toast varuvoodi asjad välja, vastu värvitud seina. Ja siis tal oli pissihäda, aga mitte päriselt ja joogijanu, aga mitte päriselt ja ta ei läinud kunagi magama.
No comments:
Post a Comment