Sammalhabe

Kunagi ennevanasti, kui ma veel orienteerumas käisin, mõtlesin tihti, et hirmus tore oleks mõned kohad hobusega läbida. Nüüd ma tean, et see ongi pööraselt tore. Ühest kaardi otsast teise saab nagu niuhti, kasutasime ju tavalist orienteerumispäevakute kaarti, mõõtkava 1:10000 (Samblapõllu kaart, saadaval orienteerumine.ee). Tuleb välja, et mul on maailma parim metsaponi! Esiteks, ta mahub. Teiseks, ta jookseb. Kolmandaks, ta manööverdab justkui mõttest. Neljandaks, ta oskab jalgu sättida keset mättaid ja roikaid. Ja ta ronis üles ja alla sellisest tõusust, mida oleks kätt sirutades katsuda saanud, puujuured olid vist redelina abiks. Ja ta läks üle puusilla, millel üks lipp puudu oli. Ja ta hüppas üle langenud puude ja libistas madalate okste alt. Ja ta rebis endale ravimtaimi jooksu pealt, kanarbikku maitses. Ja mul oli see krabisev kaart käes (mõned teavad, kui suur saavutus see on). Lugesin ja mõtlesin, kuhu minna, hobune tegeles samal ajal jooksmise värgiga. OMG, nagu netis öeldakse, see hobune on niii tore.

Kummaga siis kergem oli, hobusega või jalgrattaga? Hobusel olid selged eelised tõusudel: sel ajal kui jalgrattur rattalist kukile paigutas (no see oli ikka tõesti hull tõus, ühestki olemasolevast käigust poleks kasu olnud), olime meie juba üleval. Palkide ületamine -- käkitegu. Liiv, muda, samblapuhmad -- lihtne. Ilus sile männimetsarada oli mõlemale võrdselt lihtne. Ratturil oli suur eelis ainult kõval teel. Seal katsusin hoida teeserva ja tempo maas, aga rattur võis kimada nagu torust tuli. Pärast finišis oli ka jalgrattaga lihtsam, selle võis lihtsalt toetada treileri najale. Mina aga pidin hobust seest ja väljast veega töötlema, varustuse kuivama riputama ja supertubli meeskonnakaaslase nööri otsas rohelusse talutama. Metsas olin kohati mures, et kas hobune ikka jaksab. Maastik oli ikkagi reljeefne ja põnev, distantsi oli kokku nii 20km kandis (juba starti oli 1,9km minekut, finišist tagasi sama palju). Kuni jõudsime kahte viimasesse punkti, kus keegi veel punkte võttis. Hobuke võttis tuurid üles ja oleks vihinal parima krossikiirusega finišisse põrutanud, kui see jalgrattur läbi liiva ainult järele oleks jõudnud. Pidin kõvasti tagasi hoidma. Metsik sai pärast ka "parima taastuja" tiitli, pulss oli kõige madalam. Pulsimõõtmise tegi huvitavamaks naaberkrundil muru töötlev robot. See hiilis vaikselt meie poole ja nägi tõepoolest kahtlane välja. Ma oleks ise ka kartnud, kui poleks teadnud, mis see on. Jäime talli juurde viimaseid lõpetajaid ootama. Päris palju mustikasuppi jõudis selle ajaga sisse kallata (nämma!). Inimesed nimelt eksisid natuke ära. Õnneks tulid kõik alustanud ikkagi elusalt-tervelt metsast välja. Jalgrattaga tiimikaaslane sai oma elu esimese roseti ja koti porgandeid. Viimastele oli kohe huviline olemas.

Kuna mulle meeldib orienteerumine niisamagi, siis ratsavariandiga pole kahtlustki -- see on hea asja veel parem versioon. Igal juhul tahan veel. Küll on tore, et keegi niisugust üritust korraldada oskab. Oma pikkuselt on ta hea võhmatrenn, aga samal ajal tohutu põnev ja hasartne. Eeldusel muidugi, et metsa ära ei eksi. Kui ikka punkti kuidagi üles ei leia või -- veel hullem -- ei saa enam arugi, kus asud, on tuju kerge langema. Seekord otsis üks noorte võistkond ka ühte punkti üle 40 minuti. Järjekindlus tasus kuhjaga ära: neile tuli lühikese raja võit, sest teised ei leidnudki kõiki punkte üles. Rajakirjeduses lubati, et saab kabjad märjaks. Metsik ei saanud (ja see pole tal esimene kord), sest 6. punkt oli vett täis sadanud ja sealt 7.-sse läksime hoopis suure ringiga, üle silla. Parema aja huvides oleks võinud selle väikse supluse ette võtta küll, aga siis ei teadnud ju veel, kuidas läheb. Niigi läks väga hästi. Paistab, et olen orienteerumistrennidega alustanud juba aasta tagasi. Kõikidest nutikatest abivahenditest hoolimata on vana hea paberist kaart ka ikka abiks.