Lastekaitsepäev! Aga kus on lapsevanema kaitse päev, ah? See väike mehike on lausa põrguline. Pissis potist 10cm kaugusel püksi sel ajal kui radikaid toodi. Sain loigu kokku aetud, tõmbas endale ühe radika seina äärest kaela ja osaliselt pauguga piki telekat. Homme ühendatakse uued radikad süsteemiks kokku, aga praegu on naabritega otseühendus. Mehike üritas sinna ühendusse harjavart ajada. Ja radikate lahtistesse otstesse hõbepaberit. Ja tuustis prügikoti laiali. Ja toppis keedumunaga kraanikausi äravoolu kinni, koored ja valge segamini.
Ilm oli kuri. Tuul peksis meid Metsikuga murult lausa minema. Läksime, pead all ja silmad kinni. Tegime liivplatsil mõned hüpped. Selle tundega ei usuks, et kunagi üldse midagi hüpanud on.
Kui onud torudega ühele poole piisavalt vara saavad, peaksin juba täna õhtul Koordi poole purjetama. Siis peaks rohkem heinu kaasa varuma ja üldse mingeid plaane tegema. Tänaseks lubati lörtsi, õnneks pole veel tulnud.
Laupäev oli liivakeeriste päev. Tuuleiilid pühkisid üle väljade ja kohati polnud skeemitavat hobust nähagi. Vants libises soojendusmurul mitu korda, aga krihve ei tahtnud panna. Nii ei saanud kiiremaid sirgeid teha ja ka skeem ise tuli selline korralik, aga surmigav. Särtsu oleks vaja. Parkuuri püstitamise ajal vaatasin krossi üle. Muidu jälle lihtne, aga künkapealse kolmanda maandumisteele jäi sajase raja takistus häirivalt ette. Tundsin kohe muret, et ei suuda äkki sealt mööda roolida. Parkuurgi tundus lihtne, aga kuidagi suutsin üheksanda ikkagi ära unustada. Jälle?! Õnneks meenus napilt enne kui hilja, aga pulk tuli ikkagi maha. Jälle 4kp. Olin kohutavalt pettunud. Hankisin ometi hüppava hobuse, aga ei saa temaga hüpatud. Samas Metsik, kes üldse hüpata ei tahtnud, tegi enamasti 3V parkuurid vigadeta. Lohakus on ilmselt siis tasu selle eest, et ei pea üldse muretsema, et äkki kardab ja pidurdab. Õhtul oli taaskord õnn nautida Elini vanemate vastuvõttu. Kati tõi suitsukala ka (nägin selle säga vuntse pärast unes). Telekas karjus keegi Elsa, mille kohta mu väikseim "pintsess" ütleks. Mida kõike üks väike poiss lasteaias õppima peab, eriti kui tüdrukute seas on peale tema veel ainult üks poiss... Sõime hiiglasliku kommikorvi poole tühjemaks ja hävitasime murelid ja šokolaadi. (Isegi äsja praadi saanud) kõht laieneb, et ära mahutada kogu olemasolev küpsisetagavara, ütleb Murphy seadus. Küllap tunneb asja. Appi, me oleme tõesti termiidid! Lobisesime poole ööni ja kõhulihased said lisatrenni.
Hommikul ootas tallis ees tore üllatus: aken oli ikka veel lahti ja hobune vaatas sealt välja. Tavaliselt ei pääse öösiti hiirgi sisse-välja. Seespoolt välja vaadates oli äkki aknas hommikukohviga Elin ja hobune krõmpsutas mõnuga hommikusööki ja kõik see pilt oli nii ootamatult armas, et tormasin pildiaparaadi järele. Ülevalgustuse vastu võitlemise ajal täitus aken veel ühe tuttava näoga. Ja üldse. Kui nüüd tallide kaupa osalejaid üles lugeda, siis kusagilt metsavahelt meie tallist ilmus kohale 6 hobust! Isegi 7, kui päris uustulnuk ka hulka lugeda. Ja mõned on ju isegi varuks veel, kes seekord ei saanud tulla.
Ilmaga vedas, polnud liiga külm ega kuum. Mul oli kaks eesmärki: aega sõita ja veest läbi sõita. Hobune tõmbaski kohe stardist suure hooga käima ja kolmas, mille taguse pärast olin muretsenud, möödus must esimesel katsel paremalt. Ei tohi ikka seda põhiasja ka unarusse jätta: ületada asjad esimesel katsel. Ülejäänu kallal ei saanud nuriseda, hobune jooksis hästi ja plartsutas ka läbi vee, nii et ma läbi piisapilve isegi takistust ei näinud. Mahtusime ilusti aega ka, hoolimata plaanimata lisaringist. Jalusepikkusega olin kuidagi puusse pannud, need olid ikka hiiglapikad. Panin ju aukude järgi, aga videos oli kohati jalg täitsa sirge all. Võeh. Peab üle vaatama, mis nali on. Ja käsi pean taltsutama, et nad seal liiga palju ei sikutaks. Ega ma seekord jaksanudki ühtlast kontakti hoida, sest krihvikeeramise tagajärjel rippusid käbarad kui sepikud külgedelt alla. Nii kohutavalt rasked jalad olid kollil ja kui muidu olen krihvid ainult ette pannud, siis nüüd igaks juhuks tagumistele ka. Tundus õige otsus olevat, üldse ei libisenud ja minek oli kindel.
Mis edasi... Võib-olla lähen tuleval nv-l Pärnasse hüppama. Jüris on samal ajal porschekas, aga jääb nagu kaugeks, isegi kui seal oleks saadaval päris oma klass. Kurk on valus ja midagi toimub. Tuul ikkagi võitis selle ringi. On vihmane ja sääsed paljunevad kui nõiaväel. Tegin Metsikuga värskelt rullitud platsil jäljekatseid. Vaatasin, kui suure nurgaga traversit suudame teha ja kui suur on jälgede vahe kolme eri pikkusega traavi vahel. Põhimõtteliselt saaks taseme sentimeetritega ära mõõta ja vaadata siis mingi aja tagant, et kas on muutusi.
Ei lähegi Pärnasse, vaid hoopis Kolgakülla! Mis sinna? Kõige viimasemal hetkel selgus, et on veel võimalik end ratsaorienteerumise üritusele kirja panna. Võistkonnad 2-3-liikmelised, kusjuures üks võib olla jalgrattur. Mul on ju kodus sobivalt saadaval üks orienteerumisvõimeline jalgrattur. Ma ise oskan ikka ka natuke, aga alati on ju parem kellegi teise kraesse kõik ajada. Ja pealegi pole Metsiku suhted paberitega (orienteerumiskaart on vist paberist) üldse soojad. Parem kui sellisega siis liialt ise ei krabista. Justnimelt Metsiku võtan kaasa, sest... me oleme koos ikka igast paksust ja vedelast läbi läinud ja äkki siis läheme veel. Tohutu elevil olen! Ammmmu olen tahtnud osaleda, aga pole kuidagi klappinud asjad.
Keegi oli täna km-ringil suure muti alla ajanud. Sel oli sisu tagant väljas ja käpp üle pea, nagu tahaks öelda, et ärgu tehtagu liiga. Eks nad on oma hunnikute püstitamisega kole tüütud küll, aga niimoodi lödiks teha nagu ei raatsiks. Ühes filmis täna öeldi, et elu on energia panustamine laialipudenemise ärahoidmiseks. Kui seda enam teha ei jaksa, ei ela ka. Võib ka öelda, et kõikseevärk liigub entroopia kasvu suunas. Ükskõik millise sõnastuse puhul tekib küsimus, et kuidas üldse elu võimalik on. Mis sunnib tekkima midagi sellist, mis üldse laiali saaks minna? Ja mis minu osa selles moosis on?
Panin ennast Niitväljale meetrisse kirja. Seal on alati pikemad ja keerulisemad rajad (mu vaene unupea!), ja boonusena tuleb kõigi kolme alaga ühe päevaga hakkama saada. Ilm on enamasti kuum olnud ja kogu üritus füüsiliselt kurnav. Aga rahvas tuleb ikkagi kokku Sähka kvaliteeti tarbima. Mul lähevad pärast raskemat trenni jalad kohutavalt krampi. Mis siis saab, kui starte tuleb sootuks kuus? Hakkasin hobuseid oma plaanidega tutvustama, alustuseks sõitis kumbki oma skeemi läbi. Metsik kartis pikali kukkunud aedu, aga selles skeemis maksab iga tõmblus valusalt kätte. Nimelt on harjutusi vähe ja nad on pikad nagu lohemaod. Pika kulgemise peale kipub ikka sodi sisse tulema. Vants pakkus lahkelt kontras jalavahetusi, sest "eile veel" ma ju kiitsin teda nende eest. Ringipealse keskmise galopiga peab veel tegelema, keskmise traaviga ja peatuste-taandamisega ka. Iga päev natuke, ehk jääb midagi külge nende loetud nädalatega. Hanno ütles, et galopp on vahepeal paremaks läinud. Üks korralik kross on siin taga, ma arvan. Ühel tuleks 2km rada, teisel natuke alla 3km. Peab tegema ohtralt üldfüüsilist. Loodetavasti saab juba järgmisel nädalal Hageri metsades saba sirgu ajada. Peaks otsima kellegi, kellega koos käia, siis saaks kaks korraga ära teha ja kahekesi tekib ehk ka väike võistlusmoment ja ma ei pea üldse tagant surkima.
See ratsaorienteerumine oli just nii äge, kui ma ette kujutasin. Mu metslane oleks nagu selleks loodud, nii osav, kiire, painduv ja kerge. Me olime nagu üks, ta loeb mu mõtteid... ei, mõteteni asi isegi ei jõudnud, polnud vajagi.
Viisin Metsiku "maale" ära. Hommikul tuli tutvust teha uue karjaga. Kõige suuremad pomod ei liigutanud kõrvagi, mingid 4 käsutäitjat kihutasid teda mõnda aega taga, tulid siis pomodele aru andma, kust said välkuvaid hambaid näha ja kadusid kusagile sööma ära. Vants oli kodus puuris, äikese-eelsest saunast niiske. Kuna olin just sadula korralikult üles löönud, ei tahtnud märjutamisega riskida ja läksime sadulata. Hahhaa, õige valik. Tulime tilkuvatena poolepealt maneeži ära. Lõi välku ja vihm peksis katust. Tegime lühidalt, autos oli paar ootajat ju ka. Kui sepaonu lähipäevil kabjad maha riivib, läheme kõik maale ära. Seal pole küll enam nii tore kui varem, vanaemapuudus torgib pidevalt. Kohutav kogus varustust tuleb reisile kaasa tassida. 4 sadulat! Metsik polnud õhtul kätte andnud, ööbis väljas vihmase taeva all. Ei midagi uut.
Taevaluugid on nüüd järjest valla, hea kui leiab selle väikese pausi, et kuivalt ratsutamas ära käia. Praeguse lödiga ei hakanud murule minema, aga liiv ei rõõmusta ju üldse. Tegin jälle jäljeanalüüsi, seekord Vantsiga. Uskumatult nõrk traav ikka, aga külgliikumisi teeb meeleldi. Pärast oli pritsmeid kõrvadeni, kuigi need on tal üsna kõrgel. Alumine pool oli ühtlaselt liivahall. Köha ei taha mööda minna, aga see ei takistanud jäätisetuuri. Homme on pakkimine ja reis, ma loodan.
Metsik oligi metsistunud, keegi polnud teda vahepeal kätte saanud. Tervitasime, tuli kaasa. Ta oli nii üllatunud, et kõrvalboksis tuttav nägu vastas oli. Jõllitasid mõlemad tükk aega, ninad koos. Vantsil jäi isegi hämmastusest suu töllakile ja hein sealt rippuma. Kutsusin isa teiseks ratsanikuks ja käisime metsa ääres jalutamas. Selgus, et on vaja natuke lisatrenni: Vantsi otsas polegi nii lihtne olla kui mõne mõnusa eestlase. Tuletas siis platsil kergendamist meelde ja neid algajate põhiasju, et käed ja jalad tuleb all hoida. Tahaksin olla korraga kaks inimest ja siis neljakesi metsadesse sukelduda. Siis saaks kõik koos samu kohti avastada ja üldse pikemalt ringi kolada. Peabki hakkama talli poole sättima. Kui ainult see väike troll magama jääks. Selle asemel kukkus trepil käsivarre veriseks.
Vantsil hakkasid käpad metsas nii kiiresti käima, et pidin aina pidurit tõmbama. Ja kui siis tühjemas kohas joosta lasksin... no jooksis ikka korralikult. Keda ma sellise rongi otsa küll panna saaksin? Pärast talli juures tegi isa kergendamistrenni ja läksime jälle metsa tagasi, seekord mina Metsikuga. Nüüd oli Vants juba natuke rahunenud, jalatöö polnud enam trummipõrin, vaid selline elavam tiksumine. Tahtsin lasketiiru taha vaadata (ja üleval tagasi keerata), et kas langenud puu on ikka alles, aga Vants põrutas isaga mööda otse selle puu võrasse (järgnesid naljad puusse panemisest ja vanaisa puu otsas). Rong mis rong. Õnneks jäid kõik ellu ja pealmised pealmisteks. Järgmisel lagedamal alal viisime läbi taandamisõppe. Isa viis Vantsi talli ja mina läksin Metsikuga uuele tiirule, veidi kiiremale. Homme peaks midagi hüppama mõlemaga, aga ilmateade lubas "suveilma". See tähendab, et pean aegu valima, et mitte kärssama minna. Äkki siis kohe hommikul?
Läksingi hommikul ennekaheksaks, sest 8 pidi justkui söötmine olema. Esimene unine nägu peale minu ilmus talli alles kolmveerand 9, kui minu ponid ammu söönud olid. Panin ühele madalamaid ja teisele kõrgemaid pulki teele ette, tegid oma töö ära ja läksid koplisse päevitama. See Vants tegi mulle ära ka, kui pulki kõrgemaks panin. Pani viimasel hetkel okserist mööda. No ei saa ikka hetkekski lõdvaks lasta, et küll ta läheb, ta nii suur, tal ainult korra jalgu kergitada. Mul polnud muidugi madjakat ka, ei ladunud ju midagi võimatut ette.
Mingi päev tuli reklaam, et Niidus saab krossi harjutada, aga ainult loetud päevad veel. Mul oli just külaskäikude maraton pooleli, 3 päeva jutti ja üks koht täiesti uus. Viimasel päeval nägin ära uudse harjutuse "säärega tõmbamine". Nõutud oli küll teisiti, aga ratsanik haakis jala sadula taha konksu, riputas end teisele poole ja hakkas õõtsutama. Nagu vaalapoega oleks merest välja tõmmanud. Põnev kohe. Igatahes, kogu selle suure seiklemise peale jäi oma asjade orgunn kuidagi ripakile ja alles esmaspil sain ennast Niitu krossitrennile nuiata. Kohe samaks õhtuks. Läksin aga aegsasti talli, plaaniga kaks korraga kinni püüda, üks täis sööta ja teisega natuke tiirutada, et siis pärast see täissöönu kaugemale trenni vedada. Plaanid... nojah. Hobused olid ju mõnusalt puhanud eelmine päev ja väge täis. Panin Metsikule päitsed nii halvasti üle kartliku kõrva, et pidin nad kohe uuesti maha tõmbama. Ja kas ta siis enam kätte andis -- oh ei. Viisin Vantsi talli sööma ja püüdsin lendurit edasi. Pool tundi trampisime üksteise sabas, vahel polnud eriti arugi saada, et kes keda taga ajab. Lõpuks sain käe laudjale toetada ja pidurdasin hobuse nagu magnetiga, no vahel aitab. Sillerdamiseks jäi nüüd väga vähe aega, käisime veel väikse tiiru sadulata. Ja siis ei läinud Vants treilerisse. Tarkusetera järgmisteks kordadeks: isegi kui hobune on eelnevalt viisakalt treikusse jalutanud, kasuta ikkagi kindaid. Vants oli värske ja söönud, ei olnud soovi mingi kirbu tahtmisi täita. Keksis seal ukseaugus siia-sinna ja viis mult nööriga igavese suure lahmaka näpunahka minema. Tund aega jaurasin, siis alles andsin alla ja lubasin ammu abi pakkunud tallirahval kahe kordega appi tulla. Võibolla oleks üksi veel paar tundi kulunud. Õnneks jaksas Sähka meid ikka ära oodata seal Niidus ja trenn ise sai täitsa vahva. Metsiku pärandina kipun vahel hobust kätega üle takistuse tõstma, kuigi ta peab ju ikka ise hüppama. Muu tõesti ei aitagi, kui et kordan peas nagu mantrat "käed all, käed all,... ", aga siis ei jõua jälle muid asju kontrolli all hoida. Puuduv nimeta sõrme nahk ei aidanud ka kuidagi kaasa. Kõige napikam oli vana hea aed-auk-aed kombinatsioon, kus vedas mind paremale äärde ära ja tegi kahe asemel ainult ühe sammu. Augu põhjas on nüüd sinised graanulid, ilmselt jõllitatakse seal nüüd veel rohkem kui muidu. Valmistusin ette ükskõik-kui-pikaks laadimistrenniks, aga Sähka vaatas pealt ja hobune jalutas treikusse nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Aga ma mäletan küll. Tõenäoliselt veel kaks nädalat, kuni nahk tagasi kasvab.
Millegipärast olin järgmine päev hirmus kindel, et saan ikkagi kaks korraga kätte. Loll, eksole. Metsik jalutas ees, Vants torkis teda tagant ja nii me tuiasime kilomeetreid. Poole tunni pärast panin isegi endoka käima, et pärast hea naerda, aga see ei saanud üldse aru, et mingit liikumist oli. Niidikera. Olin omaarust hiiglama pika varuga läinud, et tuua hobused sisse, täis sööta ja veel molutada ja jõuda hobused metsatiiruks valmis panna. Matkakaaslane Madli teatas, et hilineb. Mis seal ikka, ma ka just graafikus polnud. Pärast kahte tundi tantsu ja tagaajamist jalutas Vants peadpidi Madlile sülle. Metsikul enam kubjast sabas polnud, jäi mind ootama. Ma ajaks neid seal koplis vist siiamaani taga, kui Madli poleks tulnud. Tore jah, et võhma juba nii palju on -- Vants poleks varem küll üle 50 meetri põgeneda jaksanud --, aga noh, kaks päeva järjest mingit mõttetut janti on juba liiast. Mis siis veel homme saab?! Tänane trenn oli tagaajamisega kokku kolmetunnine. Kas nad ikka tahavad veel? Isa oli lapsi valvama jäänud ja väikseim tegi talle tillika. Teeskles, et läheb magama, küsis unejuttu ja tiris tekigi peale, et hiljem mu reisikohver laiali kiskuda, sealt pähklid šokolaadis ja kollane Karl Fazeri šoks pihta panna. Sõi neid ja määris linadesse, riietesse ja seina vahele. Tallist tulles leidsin eest pruuni vurri, kes oskas äkki miks-küsimusi esitada. Jälle tore, et areneb, aga miks ta ei võinud seda ilma mu kollaseta teha? See päev sai üldse põnev, võimalik, et olen osaline väikeses 3V-d tutvustavas filmijupis. Kui ma muidugi mõne hobuse suudan kinni püüda.
Metsik täna mängus ei osalenud, tuli krõbinate järele. Algul ei lasknud kohe nööriga ligi, aga kui juba peadpidi krõbinakotis oli, siis leppis. Meelitasin ta meeter-haaval talli. Sai seal veel Vantsi krõbuskid ka endale. Trenni kuigi pikalt ei teinud, korra skeemitamist ja mõned minitakistused, aitas kah. Vants jooksis umbes kolm pikka sirget (see on ikka suuur koppel neil) eest ära, siis enam ei viitsinud. Jooks polnud ka enam nii kerge kui eile. Hakkas vihma kallama, aga ma ei saanud kollionule vaba päeva lubada. Vettisime siis. Valede näppudega on muidugi ebamugav sõita, aga ehk siis sebingi natuke vähem. Sõitsime skeemituletist (täpset enam ei mäletanud) ja hüppasime platsil saadaolevad minitakistused korra läbi. Aitas kah. Kuidas ma küll kõik need skeemid-parkuurid-krossid endale pähe saan??
Jaaniaeg võtab ikka võhmale. Olen end vist mingi 3 kilo raskemaks söönud, jooksmist see kergemaks ei tee. Tegime isaga käekõrval treenimise päeva. Kõik hobuinimesed teavad, et hobuse kõrval jooksmine on 5 korda raskem kui niisama, aga teised enne ju ei usu, kui saavad järele proovida. (Ma sinna teemasse üldse ei lasku praegu, et ratsutamine on imelihtne, sest "sina ju ainult istud seal, hobune jookseb".) Isegi öösel ei ole saanud välja puhata, sest (linna)vanaema nõudmisel scrabbletame või upwordsime varaste hommikutundideni. Ema-isa on talvehooajal viimast nii palju harjutanud, et peab ikka päris mõtlema juba, et mitte kaela saada.
Vähem kui kaks nädalat suurürituseni. Kuuendal tahaks veel Madsi kuulama minna, see tahab lapsevahi leidmist ja muidu sebimist, kaheksandaga olen vast rahva juba piisavalt ära hirmutanud, et nad teavad valmis olla. Vantsiga hüppamine on kuidagi ebakindel, või täpsemalt -- ei saa aru, mida peab tegema, et ta puhtalt hüppaks. Vahel põrkab, aga teinekord purjetab muretult läbi. Eriti kui samm ei klapi, mida juhtub kahjuks tihti, sest ma ei oska piisavalt hästi. Vähemalt niipalju on, et katsun alati enne takistust hobuse kergeks saada, et siis viimasel hetkel oleks otsustusruumi. Loll lugu, aga mulle tundub, et Vants hüppab puhtamalt, kui on korralik ratsmetugi. Aga siis pole ju jälle kerge eest. Meh. Ainult 3 korda jõuan veel heal juhul hüppeid harjutada, see on kõik.
Madli on hobused müüki pannud. Ei jaksanud enam koduhoovis pidada neid, liiga palju tüli ja muretsemist. Ma räägin ka alati kõigile, et ratsutamiseks pole üldse tarvis hobust "omada" (endiselt olen veendunud, et mitte ei oma hobust, vaid olen võtnud vastutuse tema eest hoolt kanda), võib ka kellegi teise omi nunnutamas käia. Kui ei viitsi, ei nunnuta kah, vedeled niisama. Vants on mitu tooni heledamaks pleekinud, nagu luitunud raudjas juba. Nii harjumatu on, et viin teda kusagile ja kuulen "krassaavitsa", aga see ei käi üldse minu pihta. Inimestele meeldivad suured hobused. Vants vist ongi ilus, tegin tast pilti isaga maja ees, no ei saa tõesti kurta. Olgu, ilu on vaataja silmades, aga kuidas, KUIDAS sai pildile jääda suuliste vari, aga mitte hobuse pead? Isegi kui ta raputas nii kiiresti kärbseid ära, et pea "paistis läbi", siis suulised on ju pea küljes ja liiguvad sama kiiresti, või mis?
Tõrjun põõsaste ja piparmüntide vahelt umbrohtu ja peas ketrab aina laul, kus pangaautomaati pole, aga naati jätkub. Ühe korraga saab ikka mitu kilo seda kiirkasvajat välja tiritud. Ma olen nii kohutavalt väsinud. Mitte rohimisest, vaid üldse kõigest. Tahaksin päriselt puhata, nii et keegi ei pissiks püksi ja magada saaks nii kaua kui torust tuleb.
Selle aasta vembutembu oli korraliku trenni eest. Velokart sissejuhatuseks, siis päris kardid, terake traksibatuuti, kus nüüd sain juba mõlemat pidi saltosid teha ja järjest ka, maabatuudid ja titetassimine. Kardisõidus lendasid taskust telefon ja päikeseprillid. Esimesel on nüüd kõlarikate natuke riivitud ja teistel ülemine äär mitu mm lühem. Telf peaks kirjade järgi kannatama ära 8m pealt betoonile kukkumise ja tõesti, kardirada temast jagu ei saanud. Sinika sain ka selga, iste oli kõva ja seljanahk sai gaasitades kõva peksu. Viimaks tegime velokartidega võidu peale. Arvasin eelmisest korrast, et kerge võit tuleb, aga traksibatuut oli jalad sootuks ära söönud ja mingite pehmete makaronidega juba edu ei saavuta. Vanaisa tegi meile kõigile pähe. Igat sorti lauajalgpallid olid toredad ja täpsusharjutused ka, isegi kettagolfi saime ära proovida. Päeva lõpuks olime kõik täiesti sodid, aga mul oli veel 2 hobust ära liigutada vaja. Isa oli algul kindel, et tema täna ei jaksa, aga vist hakkas kahju, tuli ikkagi appi. Kõige väiksem tont tegi rekordmagamisi, mitu mitmetunnist sessiooni ja hommikul vist enne 11 ei ärgatudki.
Täna metsatiirul keksis Vants iga krõpsu peale nagu Metsik. Käike talle sellest ikka ei tulnud. Sain mõlemaga uued (mõõdetud) tippkiirused: Vantsi oma on nüüd 44km/h, Metsikul 42km/h, ehk siis 700m/min kandis ja see on tore. Vantsiga koduteel metsavahel oleks meid peaaegu alla ajanud kollane rallimotikas nr 17. Oli just pöörded üles vajutanud ja valmistus peale sööstma. Seal metsavahel on nähtavus kohutavalt väike, kurvid ja puud vähendavad vaatevälja. Tont küll, mingid taolised pidavat tänaval ka kütma, kus alailma keegi lapsevankriga patseerib ja piirkiirus on 30km/h. Ületavad seda rohkem kui kolmekordselt. Mingi pätt oli jaanide aegu talli heinad ära varastanud. Rulli hind on kõrge, ju lootis kerget raha või... no mida? Mingi seltskond on nüüd nälga mõistetud mõneks ajaks. Tundub jube kahtlane, et leitakse täpselt see üks hetk, kui keegi ei näe. Nagu oleks keegi siseinfoga inimene.
Vihma pärast pidin mõlemad sadulata tegema ja Vants oli täitsa vahva. Oli pärast selline kuiv ja sile ja puhas ja isegi mingite lihastega. Ja siis ma viisin nad ööseks õue ligunema, sest heina oli näpuotsaga ainult (Vants tahab 58 näpuotsatäit vähemalt) ja see tolmas (Metsik ei kannata tolmu). Külm ja märg, aga vähemalt ei pea nälgima. Tunnen ennast ilgelt viletsalt, et ei suuda hobustele korralikku olemist pakkuda. Lendaks kusagile vikatiga peale homme? Koht on olemas, isegi kaks.
Laupäev oli liivakeeriste päev. Tuuleiilid pühkisid üle väljade ja kohati polnud skeemitavat hobust nähagi. Vants libises soojendusmurul mitu korda, aga krihve ei tahtnud panna. Nii ei saanud kiiremaid sirgeid teha ja ka skeem ise tuli selline korralik, aga surmigav. Särtsu oleks vaja. Parkuuri püstitamise ajal vaatasin krossi üle. Muidu jälle lihtne, aga künkapealse kolmanda maandumisteele jäi sajase raja takistus häirivalt ette. Tundsin kohe muret, et ei suuda äkki sealt mööda roolida. Parkuurgi tundus lihtne, aga kuidagi suutsin üheksanda ikkagi ära unustada. Jälle?! Õnneks meenus napilt enne kui hilja, aga pulk tuli ikkagi maha. Jälle 4kp. Olin kohutavalt pettunud. Hankisin ometi hüppava hobuse, aga ei saa temaga hüpatud. Samas Metsik, kes üldse hüpata ei tahtnud, tegi enamasti 3V parkuurid vigadeta. Lohakus on ilmselt siis tasu selle eest, et ei pea üldse muretsema, et äkki kardab ja pidurdab. Õhtul oli taaskord õnn nautida Elini vanemate vastuvõttu. Kati tõi suitsukala ka (nägin selle säga vuntse pärast unes). Telekas karjus keegi Elsa, mille kohta mu väikseim "pintsess" ütleks. Mida kõike üks väike poiss lasteaias õppima peab, eriti kui tüdrukute seas on peale tema veel ainult üks poiss... Sõime hiiglasliku kommikorvi poole tühjemaks ja hävitasime murelid ja šokolaadi. (Isegi äsja praadi saanud) kõht laieneb, et ära mahutada kogu olemasolev küpsisetagavara, ütleb Murphy seadus. Küllap tunneb asja. Appi, me oleme tõesti termiidid! Lobisesime poole ööni ja kõhulihased said lisatrenni.
Hommikul ootas tallis ees tore üllatus: aken oli ikka veel lahti ja hobune vaatas sealt välja. Tavaliselt ei pääse öösiti hiirgi sisse-välja. Seespoolt välja vaadates oli äkki aknas hommikukohviga Elin ja hobune krõmpsutas mõnuga hommikusööki ja kõik see pilt oli nii ootamatult armas, et tormasin pildiaparaadi järele. Ülevalgustuse vastu võitlemise ajal täitus aken veel ühe tuttava näoga. Ja üldse. Kui nüüd tallide kaupa osalejaid üles lugeda, siis kusagilt metsavahelt meie tallist ilmus kohale 6 hobust! Isegi 7, kui päris uustulnuk ka hulka lugeda. Ja mõned on ju isegi varuks veel, kes seekord ei saanud tulla.
Ilmaga vedas, polnud liiga külm ega kuum. Mul oli kaks eesmärki: aega sõita ja veest läbi sõita. Hobune tõmbaski kohe stardist suure hooga käima ja kolmas, mille taguse pärast olin muretsenud, möödus must esimesel katsel paremalt. Ei tohi ikka seda põhiasja ka unarusse jätta: ületada asjad esimesel katsel. Ülejäänu kallal ei saanud nuriseda, hobune jooksis hästi ja plartsutas ka läbi vee, nii et ma läbi piisapilve isegi takistust ei näinud. Mahtusime ilusti aega ka, hoolimata plaanimata lisaringist. Jalusepikkusega olin kuidagi puusse pannud, need olid ikka hiiglapikad. Panin ju aukude järgi, aga videos oli kohati jalg täitsa sirge all. Võeh. Peab üle vaatama, mis nali on. Ja käsi pean taltsutama, et nad seal liiga palju ei sikutaks. Ega ma seekord jaksanudki ühtlast kontakti hoida, sest krihvikeeramise tagajärjel rippusid käbarad kui sepikud külgedelt alla. Nii kohutavalt rasked jalad olid kollil ja kui muidu olen krihvid ainult ette pannud, siis nüüd igaks juhuks tagumistele ka. Tundus õige otsus olevat, üldse ei libisenud ja minek oli kindel.
Mis edasi... Võib-olla lähen tuleval nv-l Pärnasse hüppama. Jüris on samal ajal porschekas, aga jääb nagu kaugeks, isegi kui seal oleks saadaval päris oma klass. Kurk on valus ja midagi toimub. Tuul ikkagi võitis selle ringi. On vihmane ja sääsed paljunevad kui nõiaväel. Tegin Metsikuga värskelt rullitud platsil jäljekatseid. Vaatasin, kui suure nurgaga traversit suudame teha ja kui suur on jälgede vahe kolme eri pikkusega traavi vahel. Põhimõtteliselt saaks taseme sentimeetritega ära mõõta ja vaadata siis mingi aja tagant, et kas on muutusi.Ei lähegi Pärnasse, vaid hoopis Kolgakülla! Mis sinna? Kõige viimasemal hetkel selgus, et on veel võimalik end ratsaorienteerumise üritusele kirja panna. Võistkonnad 2-3-liikmelised, kusjuures üks võib olla jalgrattur. Mul on ju kodus sobivalt saadaval üks orienteerumisvõimeline jalgrattur. Ma ise oskan ikka ka natuke, aga alati on ju parem kellegi teise kraesse kõik ajada. Ja pealegi pole Metsiku suhted paberitega (orienteerumiskaart on vist paberist) üldse soojad. Parem kui sellisega siis liialt ise ei krabista. Justnimelt Metsiku võtan kaasa, sest... me oleme koos ikka igast paksust ja vedelast läbi läinud ja äkki siis läheme veel. Tohutu elevil olen! Ammmmu olen tahtnud osaleda, aga pole kuidagi klappinud asjad.
Keegi oli täna km-ringil suure muti alla ajanud. Sel oli sisu tagant väljas ja käpp üle pea, nagu tahaks öelda, et ärgu tehtagu liiga. Eks nad on oma hunnikute püstitamisega kole tüütud küll, aga niimoodi lödiks teha nagu ei raatsiks. Ühes filmis täna öeldi, et elu on energia panustamine laialipudenemise ärahoidmiseks. Kui seda enam teha ei jaksa, ei ela ka. Võib ka öelda, et kõikseevärk liigub entroopia kasvu suunas. Ükskõik millise sõnastuse puhul tekib küsimus, et kuidas üldse elu võimalik on. Mis sunnib tekkima midagi sellist, mis üldse laiali saaks minna? Ja mis minu osa selles moosis on?
Panin ennast Niitväljale meetrisse kirja. Seal on alati pikemad ja keerulisemad rajad (mu vaene unupea!), ja boonusena tuleb kõigi kolme alaga ühe päevaga hakkama saada. Ilm on enamasti kuum olnud ja kogu üritus füüsiliselt kurnav. Aga rahvas tuleb ikkagi kokku Sähka kvaliteeti tarbima. Mul lähevad pärast raskemat trenni jalad kohutavalt krampi. Mis siis saab, kui starte tuleb sootuks kuus? Hakkasin hobuseid oma plaanidega tutvustama, alustuseks sõitis kumbki oma skeemi läbi. Metsik kartis pikali kukkunud aedu, aga selles skeemis maksab iga tõmblus valusalt kätte. Nimelt on harjutusi vähe ja nad on pikad nagu lohemaod. Pika kulgemise peale kipub ikka sodi sisse tulema. Vants pakkus lahkelt kontras jalavahetusi, sest "eile veel" ma ju kiitsin teda nende eest. Ringipealse keskmise galopiga peab veel tegelema, keskmise traaviga ja peatuste-taandamisega ka. Iga päev natuke, ehk jääb midagi külge nende loetud nädalatega. Hanno ütles, et galopp on vahepeal paremaks läinud. Üks korralik kross on siin taga, ma arvan. Ühel tuleks 2km rada, teisel natuke alla 3km. Peab tegema ohtralt üldfüüsilist. Loodetavasti saab juba järgmisel nädalal Hageri metsades saba sirgu ajada. Peaks otsima kellegi, kellega koos käia, siis saaks kaks korraga ära teha ja kahekesi tekib ehk ka väike võistlusmoment ja ma ei pea üldse tagant surkima.
See ratsaorienteerumine oli just nii äge, kui ma ette kujutasin. Mu metslane oleks nagu selleks loodud, nii osav, kiire, painduv ja kerge. Me olime nagu üks, ta loeb mu mõtteid... ei, mõteteni asi isegi ei jõudnud, polnud vajagi.
Viisin Metsiku "maale" ära. Hommikul tuli tutvust teha uue karjaga. Kõige suuremad pomod ei liigutanud kõrvagi, mingid 4 käsutäitjat kihutasid teda mõnda aega taga, tulid siis pomodele aru andma, kust said välkuvaid hambaid näha ja kadusid kusagile sööma ära. Vants oli kodus puuris, äikese-eelsest saunast niiske. Kuna olin just sadula korralikult üles löönud, ei tahtnud märjutamisega riskida ja läksime sadulata. Hahhaa, õige valik. Tulime tilkuvatena poolepealt maneeži ära. Lõi välku ja vihm peksis katust. Tegime lühidalt, autos oli paar ootajat ju ka. Kui sepaonu lähipäevil kabjad maha riivib, läheme kõik maale ära. Seal pole küll enam nii tore kui varem, vanaemapuudus torgib pidevalt. Kohutav kogus varustust tuleb reisile kaasa tassida. 4 sadulat! Metsik polnud õhtul kätte andnud, ööbis väljas vihmase taeva all. Ei midagi uut.
Taevaluugid on nüüd järjest valla, hea kui leiab selle väikese pausi, et kuivalt ratsutamas ära käia. Praeguse lödiga ei hakanud murule minema, aga liiv ei rõõmusta ju üldse. Tegin jälle jäljeanalüüsi, seekord Vantsiga. Uskumatult nõrk traav ikka, aga külgliikumisi teeb meeleldi. Pärast oli pritsmeid kõrvadeni, kuigi need on tal üsna kõrgel. Alumine pool oli ühtlaselt liivahall. Köha ei taha mööda minna, aga see ei takistanud jäätisetuuri. Homme on pakkimine ja reis, ma loodan.
Metsik oligi metsistunud, keegi polnud teda vahepeal kätte saanud. Tervitasime, tuli kaasa. Ta oli nii üllatunud, et kõrvalboksis tuttav nägu vastas oli. Jõllitasid mõlemad tükk aega, ninad koos. Vantsil jäi isegi hämmastusest suu töllakile ja hein sealt rippuma. Kutsusin isa teiseks ratsanikuks ja käisime metsa ääres jalutamas. Selgus, et on vaja natuke lisatrenni: Vantsi otsas polegi nii lihtne olla kui mõne mõnusa eestlase. Tuletas siis platsil kergendamist meelde ja neid algajate põhiasju, et käed ja jalad tuleb all hoida. Tahaksin olla korraga kaks inimest ja siis neljakesi metsadesse sukelduda. Siis saaks kõik koos samu kohti avastada ja üldse pikemalt ringi kolada. Peabki hakkama talli poole sättima. Kui ainult see väike troll magama jääks. Selle asemel kukkus trepil käsivarre veriseks.
Vantsil hakkasid käpad metsas nii kiiresti käima, et pidin aina pidurit tõmbama. Ja kui siis tühjemas kohas joosta lasksin... no jooksis ikka korralikult. Keda ma sellise rongi otsa küll panna saaksin? Pärast talli juures tegi isa kergendamistrenni ja läksime jälle metsa tagasi, seekord mina Metsikuga. Nüüd oli Vants juba natuke rahunenud, jalatöö polnud enam trummipõrin, vaid selline elavam tiksumine. Tahtsin lasketiiru taha vaadata (ja üleval tagasi keerata), et kas langenud puu on ikka alles, aga Vants põrutas isaga mööda otse selle puu võrasse (järgnesid naljad puusse panemisest ja vanaisa puu otsas). Rong mis rong. Õnneks jäid kõik ellu ja pealmised pealmisteks. Järgmisel lagedamal alal viisime läbi taandamisõppe. Isa viis Vantsi talli ja mina läksin Metsikuga uuele tiirule, veidi kiiremale. Homme peaks midagi hüppama mõlemaga, aga ilmateade lubas "suveilma". See tähendab, et pean aegu valima, et mitte kärssama minna. Äkki siis kohe hommikul?
Läksingi hommikul ennekaheksaks, sest 8 pidi justkui söötmine olema. Esimene unine nägu peale minu ilmus talli alles kolmveerand 9, kui minu ponid ammu söönud olid. Panin ühele madalamaid ja teisele kõrgemaid pulki teele ette, tegid oma töö ära ja läksid koplisse päevitama. See Vants tegi mulle ära ka, kui pulki kõrgemaks panin. Pani viimasel hetkel okserist mööda. No ei saa ikka hetkekski lõdvaks lasta, et küll ta läheb, ta nii suur, tal ainult korra jalgu kergitada. Mul polnud muidugi madjakat ka, ei ladunud ju midagi võimatut ette.
Mingi päev tuli reklaam, et Niidus saab krossi harjutada, aga ainult loetud päevad veel. Mul oli just külaskäikude maraton pooleli, 3 päeva jutti ja üks koht täiesti uus. Viimasel päeval nägin ära uudse harjutuse "säärega tõmbamine". Nõutud oli küll teisiti, aga ratsanik haakis jala sadula taha konksu, riputas end teisele poole ja hakkas õõtsutama. Nagu vaalapoega oleks merest välja tõmmanud. Põnev kohe. Igatahes, kogu selle suure seiklemise peale jäi oma asjade orgunn kuidagi ripakile ja alles esmaspil sain ennast Niitu krossitrennile nuiata. Kohe samaks õhtuks. Läksin aga aegsasti talli, plaaniga kaks korraga kinni püüda, üks täis sööta ja teisega natuke tiirutada, et siis pärast see täissöönu kaugemale trenni vedada. Plaanid... nojah. Hobused olid ju mõnusalt puhanud eelmine päev ja väge täis. Panin Metsikule päitsed nii halvasti üle kartliku kõrva, et pidin nad kohe uuesti maha tõmbama. Ja kas ta siis enam kätte andis -- oh ei. Viisin Vantsi talli sööma ja püüdsin lendurit edasi. Pool tundi trampisime üksteise sabas, vahel polnud eriti arugi saada, et kes keda taga ajab. Lõpuks sain käe laudjale toetada ja pidurdasin hobuse nagu magnetiga, no vahel aitab. Sillerdamiseks jäi nüüd väga vähe aega, käisime veel väikse tiiru sadulata. Ja siis ei läinud Vants treilerisse. Tarkusetera järgmisteks kordadeks: isegi kui hobune on eelnevalt viisakalt treikusse jalutanud, kasuta ikkagi kindaid. Vants oli värske ja söönud, ei olnud soovi mingi kirbu tahtmisi täita. Keksis seal ukseaugus siia-sinna ja viis mult nööriga igavese suure lahmaka näpunahka minema. Tund aega jaurasin, siis alles andsin alla ja lubasin ammu abi pakkunud tallirahval kahe kordega appi tulla. Võibolla oleks üksi veel paar tundi kulunud. Õnneks jaksas Sähka meid ikka ära oodata seal Niidus ja trenn ise sai täitsa vahva. Metsiku pärandina kipun vahel hobust kätega üle takistuse tõstma, kuigi ta peab ju ikka ise hüppama. Muu tõesti ei aitagi, kui et kordan peas nagu mantrat "käed all, käed all,... ", aga siis ei jõua jälle muid asju kontrolli all hoida. Puuduv nimeta sõrme nahk ei aidanud ka kuidagi kaasa. Kõige napikam oli vana hea aed-auk-aed kombinatsioon, kus vedas mind paremale äärde ära ja tegi kahe asemel ainult ühe sammu. Augu põhjas on nüüd sinised graanulid, ilmselt jõllitatakse seal nüüd veel rohkem kui muidu. Valmistusin ette ükskõik-kui-pikaks laadimistrenniks, aga Sähka vaatas pealt ja hobune jalutas treikusse nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Aga ma mäletan küll. Tõenäoliselt veel kaks nädalat, kuni nahk tagasi kasvab.Millegipärast olin järgmine päev hirmus kindel, et saan ikkagi kaks korraga kätte. Loll, eksole. Metsik jalutas ees, Vants torkis teda tagant ja nii me tuiasime kilomeetreid. Poole tunni pärast panin isegi endoka käima, et pärast hea naerda, aga see ei saanud üldse aru, et mingit liikumist oli. Niidikera. Olin omaarust hiiglama pika varuga läinud, et tuua hobused sisse, täis sööta ja veel molutada ja jõuda hobused metsatiiruks valmis panna. Matkakaaslane Madli teatas, et hilineb. Mis seal ikka, ma ka just graafikus polnud. Pärast kahte tundi tantsu ja tagaajamist jalutas Vants peadpidi Madlile sülle. Metsikul enam kubjast sabas polnud, jäi mind ootama. Ma ajaks neid seal koplis vist siiamaani taga, kui Madli poleks tulnud. Tore jah, et võhma juba nii palju on -- Vants poleks varem küll üle 50 meetri põgeneda jaksanud --, aga noh, kaks päeva järjest mingit mõttetut janti on juba liiast. Mis siis veel homme saab?! Tänane trenn oli tagaajamisega kokku kolmetunnine. Kas nad ikka tahavad veel? Isa oli lapsi valvama jäänud ja väikseim tegi talle tillika. Teeskles, et läheb magama, küsis unejuttu ja tiris tekigi peale, et hiljem mu reisikohver laiali kiskuda, sealt pähklid šokolaadis ja kollane Karl Fazeri šoks pihta panna. Sõi neid ja määris linadesse, riietesse ja seina vahele. Tallist tulles leidsin eest pruuni vurri, kes oskas äkki miks-küsimusi esitada. Jälle tore, et areneb, aga miks ta ei võinud seda ilma mu kollaseta teha? See päev sai üldse põnev, võimalik, et olen osaline väikeses 3V-d tutvustavas filmijupis. Kui ma muidugi mõne hobuse suudan kinni püüda.
Metsik täna mängus ei osalenud, tuli krõbinate järele. Algul ei lasknud kohe nööriga ligi, aga kui juba peadpidi krõbinakotis oli, siis leppis. Meelitasin ta meeter-haaval talli. Sai seal veel Vantsi krõbuskid ka endale. Trenni kuigi pikalt ei teinud, korra skeemitamist ja mõned minitakistused, aitas kah. Vants jooksis umbes kolm pikka sirget (see on ikka suuur koppel neil) eest ära, siis enam ei viitsinud. Jooks polnud ka enam nii kerge kui eile. Hakkas vihma kallama, aga ma ei saanud kollionule vaba päeva lubada. Vettisime siis. Valede näppudega on muidugi ebamugav sõita, aga ehk siis sebingi natuke vähem. Sõitsime skeemituletist (täpset enam ei mäletanud) ja hüppasime platsil saadaolevad minitakistused korra läbi. Aitas kah. Kuidas ma küll kõik need skeemid-parkuurid-krossid endale pähe saan??
Jaaniaeg võtab ikka võhmale. Olen end vist mingi 3 kilo raskemaks söönud, jooksmist see kergemaks ei tee. Tegime isaga käekõrval treenimise päeva. Kõik hobuinimesed teavad, et hobuse kõrval jooksmine on 5 korda raskem kui niisama, aga teised enne ju ei usu, kui saavad järele proovida. (Ma sinna teemasse üldse ei lasku praegu, et ratsutamine on imelihtne, sest "sina ju ainult istud seal, hobune jookseb".) Isegi öösel ei ole saanud välja puhata, sest (linna)vanaema nõudmisel scrabbletame või upwordsime varaste hommikutundideni. Ema-isa on talvehooajal viimast nii palju harjutanud, et peab ikka päris mõtlema juba, et mitte kaela saada.
Vähem kui kaks nädalat suurürituseni. Kuuendal tahaks veel Madsi kuulama minna, see tahab lapsevahi leidmist ja muidu sebimist, kaheksandaga olen vast rahva juba piisavalt ära hirmutanud, et nad teavad valmis olla. Vantsiga hüppamine on kuidagi ebakindel, või täpsemalt -- ei saa aru, mida peab tegema, et ta puhtalt hüppaks. Vahel põrkab, aga teinekord purjetab muretult läbi. Eriti kui samm ei klapi, mida juhtub kahjuks tihti, sest ma ei oska piisavalt hästi. Vähemalt niipalju on, et katsun alati enne takistust hobuse kergeks saada, et siis viimasel hetkel oleks otsustusruumi. Loll lugu, aga mulle tundub, et Vants hüppab puhtamalt, kui on korralik ratsmetugi. Aga siis pole ju jälle kerge eest. Meh. Ainult 3 korda jõuan veel heal juhul hüppeid harjutada, see on kõik.
Madli on hobused müüki pannud. Ei jaksanud enam koduhoovis pidada neid, liiga palju tüli ja muretsemist. Ma räägin ka alati kõigile, et ratsutamiseks pole üldse tarvis hobust "omada" (endiselt olen veendunud, et mitte ei oma hobust, vaid olen võtnud vastutuse tema eest hoolt kanda), võib ka kellegi teise omi nunnutamas käia. Kui ei viitsi, ei nunnuta kah, vedeled niisama. Vants on mitu tooni heledamaks pleekinud, nagu luitunud raudjas juba. Nii harjumatu on, et viin teda kusagile ja kuulen "krassaavitsa", aga see ei käi üldse minu pihta. Inimestele meeldivad suured hobused. Vants vist ongi ilus, tegin tast pilti isaga maja ees, no ei saa tõesti kurta. Olgu, ilu on vaataja silmades, aga kuidas, KUIDAS sai pildile jääda suuliste vari, aga mitte hobuse pead? Isegi kui ta raputas nii kiiresti kärbseid ära, et pea "paistis läbi", siis suulised on ju pea küljes ja liiguvad sama kiiresti, või mis?Tõrjun põõsaste ja piparmüntide vahelt umbrohtu ja peas ketrab aina laul, kus pangaautomaati pole, aga naati jätkub. Ühe korraga saab ikka mitu kilo seda kiirkasvajat välja tiritud. Ma olen nii kohutavalt väsinud. Mitte rohimisest, vaid üldse kõigest. Tahaksin päriselt puhata, nii et keegi ei pissiks püksi ja magada saaks nii kaua kui torust tuleb.
Selle aasta vembutembu oli korraliku trenni eest. Velokart sissejuhatuseks, siis päris kardid, terake traksibatuuti, kus nüüd sain juba mõlemat pidi saltosid teha ja järjest ka, maabatuudid ja titetassimine. Kardisõidus lendasid taskust telefon ja päikeseprillid. Esimesel on nüüd kõlarikate natuke riivitud ja teistel ülemine äär mitu mm lühem. Telf peaks kirjade järgi kannatama ära 8m pealt betoonile kukkumise ja tõesti, kardirada temast jagu ei saanud. Sinika sain ka selga, iste oli kõva ja seljanahk sai gaasitades kõva peksu. Viimaks tegime velokartidega võidu peale. Arvasin eelmisest korrast, et kerge võit tuleb, aga traksibatuut oli jalad sootuks ära söönud ja mingite pehmete makaronidega juba edu ei saavuta. Vanaisa tegi meile kõigile pähe. Igat sorti lauajalgpallid olid toredad ja täpsusharjutused ka, isegi kettagolfi saime ära proovida. Päeva lõpuks olime kõik täiesti sodid, aga mul oli veel 2 hobust ära liigutada vaja. Isa oli algul kindel, et tema täna ei jaksa, aga vist hakkas kahju, tuli ikkagi appi. Kõige väiksem tont tegi rekordmagamisi, mitu mitmetunnist sessiooni ja hommikul vist enne 11 ei ärgatudki.
Täna metsatiirul keksis Vants iga krõpsu peale nagu Metsik. Käike talle sellest ikka ei tulnud. Sain mõlemaga uued (mõõdetud) tippkiirused: Vantsi oma on nüüd 44km/h, Metsikul 42km/h, ehk siis 700m/min kandis ja see on tore. Vantsiga koduteel metsavahel oleks meid peaaegu alla ajanud kollane rallimotikas nr 17. Oli just pöörded üles vajutanud ja valmistus peale sööstma. Seal metsavahel on nähtavus kohutavalt väike, kurvid ja puud vähendavad vaatevälja. Tont küll, mingid taolised pidavat tänaval ka kütma, kus alailma keegi lapsevankriga patseerib ja piirkiirus on 30km/h. Ületavad seda rohkem kui kolmekordselt. Mingi pätt oli jaanide aegu talli heinad ära varastanud. Rulli hind on kõrge, ju lootis kerget raha või... no mida? Mingi seltskond on nüüd nälga mõistetud mõneks ajaks. Tundub jube kahtlane, et leitakse täpselt see üks hetk, kui keegi ei näe. Nagu oleks keegi siseinfoga inimene.
Vihma pärast pidin mõlemad sadulata tegema ja Vants oli täitsa vahva. Oli pärast selline kuiv ja sile ja puhas ja isegi mingite lihastega. Ja siis ma viisin nad ööseks õue ligunema, sest heina oli näpuotsaga ainult (Vants tahab 58 näpuotsatäit vähemalt) ja see tolmas (Metsik ei kannata tolmu). Külm ja märg, aga vähemalt ei pea nälgima. Tunnen ennast ilgelt viletsalt, et ei suuda hobustele korralikku olemist pakkuda. Lendaks kusagile vikatiga peale homme? Koht on olemas, isegi kaks.
No comments:
Post a Comment