But... but... Butrimonys

Hommikuti ei taha tõusta, jääkski sinna järelune-maailma. Seiklused ja veidrused. Täna oli elu valimise karbike. Peopesa suurune, sees olid värvilised kivikesed. Üks noppis sealt sinise ümarama ja nentis, et sellist elu tal nüüd ongi vaja. Kolmandik kive oli juba võetud.

Jalg on pehme, ma pole enam röövel. Lähme kuidagi takistuse peale ära ja kujundujume üle. Liivakeerised riivisid täna korralikult silmi. Muidu hoian liivabasseinidest kaugele eemale, aga hüppekat nagu mujal ei tee ja tegelikult on ka "roheline maa" juba liiga kõva. Võiks juba ammu sadada. Konnad on kah juba pooleldi tiigist välja kuivanud. Nagu minu keedetud supp juba, vähese vedeliku ja ohtra sisuga.

Heinamaa tagumine külg on täismüsteerium. MIDA ta seal kardab nii hullusti? Kõrred on kõrged juba, kas seda, et maad ei näe? Autol oli talli ees rehv lõhkenud, vahetasin. Varukas oligi ilusam. Sain teate, et saan ettenähtud hüvitisest 4x väiksema summa. Oleks olnud kasulikum kohe koondatud olla.

Jalgrattaüritus sai ometi läbi. Veel on kavas homne Tori, nädalapärastine Leedu, siis nädala pärast Lääne-Viru ja Soome ja siis Kohila. Ei ole puhkust näha. Lasin lastel tänast trenni natuke filmida. No ei ole seljas sama, mis pildil. Halb ka pole, aga teistsugune.

Leedu korraldajatelt edastati teade, et ega seda heina eriti ei ole. Kohapeal pole üldse, lähistel keegi ei müü, "hudge problem". Eks jah, vihma pole neilgi olnud, rohi ei kasva, aga äkki keegi siiski midagi on teinud. Pidi olema nagu nõuka-aegne olu, ei tea, kas tahangi näha...

Vihma ootamine on vist põhiteema peale sääsepunnide kratsimise. Tori on tehtud, viimane Hannokas ka (läks hästi, dämit või?). Kaks päeva enne reisi tulid karja uued hobused, loodetavasti jäävad kõik terveks. Ohtralt kasutavad seda varjualust. Kaitseb hästi kuumuse eest ja vahel... noh, vanasti kui veel sadas, otsisid ka vihmavarju. Hurmi juures oli üritus. Polegi enne üllatuspeol käinud, kuigi nii vanaks juba elanud. Juhendeid on tulnud, regasin harukordselt vara, et korraldajad saaksid vähemalt minu poolt sisendi ära. Leet on nii keeruline teema, et kuna ei tea, mida oodata, siis.... midagi ei tea. Elinil oli eelmine sügis mingi teema valge kastiga, seda ilmselt siis kardangi kõige rohkem, kuna teistest ei tea  lihtsalt. Ja ma tahan sealt üle saada! Raudselt tunneb mu hirmukest juba praegugi. Enam pikki asju ette võtta ei jõua, kihutamata on ka, sest sellise kuumaga ei taha õieti midagi teha peale magamise.

Reede. Äratus oli kell 5, et jõuda 6-ks talli ja sealt 7 minema. Siis 600km kanti sõitu ja peaks jõudma õhtul veel midagi sõita kohapeal. Saepurune hobune võis olla päris üllatunud, et nii vara hommikul talli vahel sebitakse. Päike muudkui kerkis, aga Juulat polnud kusagil. Istusime talli ees maas, päikesest üle kallatud, ja arutasime, kas äkki istume pühpäevani seal reas ja vastame küsijatele, et kohe-kohe saabub auto ja hakkame minema. Kunagi pärastpoole see auto siis tuli, kõikus nagu merel, kui läbi lohkude õuele taarus. Õnneks sai ikka enne talli pidama. Uhh... Avasime luugi ja vastu vaatas hall täkk, kes koera kombel põrandal istus. Vaatas meile flegmaatiliselt otsa, korjas koivad alla ja jalutas maha. Vahekäik sai heina pungil täis laotud, kapid ja panipaigad varustust ja muidu tarvikuid täis tuubitud. Ja reis algas! Umbes 1km pärast tuli Laural meelde, et raha jäi maha. Läksime tagasi. Ja siis jälle edasi. Lammastes meenus mulle, et magamiskott jäi talli. Rsk, ma mõtlesin, aga las ta olla, muidu jäämegi edasi-tagasi tiirutama ega jõua üldse mitte kusagile.

Läti piiri ületamine päästis valla roppuste laviini. Esiteks need lõputud teeremondid. Mis seal remontida, kui teed niikuinii pole? Neil on seal isegi eraldi liiklusmärk puuduva tee jaoks: must auk punases kolmnurgas. Siis ei suuda nad teemaksu vastu võtta, pressi peale, kuidas jaksad. Kõige hullem aga on lugu liiklejate endiga. Pole varem näinud nii hulljulgeid ette-, ära- ja tagasikeeramisi, suunatuled on ses riigis vist vabatahtlikud ja täiesti normaalne on teel seisvasse autosse jalutada ja uks lahti rebida, kui hobuvarandusega laetud emalaev niigi kõhtu kokku tõmbab, et teele ära mahtuda. Eksisime mõned korrad ära ka, et elevuse taset üleval hoida. 11 tundi pärast starti ütles teeviit, et olemegi Butrimonyses. Mõni tundis isegi pika vankriga heina vedava hobuse ära. Kuigi kell oli juba päris palju, olime esimesed, kes kohale jõudsid. Boksidel olid nimesildid juba valmis, iga "klann" oli omaette nurka aetud. Meie olime suures tallis, koordikad väliboksides ja Ervi platsiäärses tallis. Viimased sõidud lõppesid hämaras. Sõime "ujutatud solkmeid" ja võikusid, panime telgi püsti ja kobisime horisontaali, enne kui sääsed jõudsid meid päris tühjaks imeda. Siinkohal tervitused Juula toolmadratsi-kujulistele päästeinglitele.

Tallides olid punased vaibad maas ja hermeetiliselt suletud aknad. Kogu talli peale ainult kaks avatavat. Mingit ventilatsioonisüsteemi ka silma ei hakanud. Õnneks olid võistluste ajal kõik uksed lahti ja väga umbseks ei läinud. Suur hall koer valvas talliust. Ülisõbralik, keeras kõhu taeva poole, et sügamisi välja meelitada ja uksepiletit alla pai polnud olemaski. Valitud inimeste peale haukus ka, ju olid kahtlased. Söögipatrullis oli umbes viiekuune taskukoer, keda kõik endale koju ära viia tahtsid, aga perenaine polnud nõus. See polnud pealetükkiv ka, lihtsalt vaatas oma nunnu näoga otsa, korjas peale sadanud maiustused ja hellitused kokku ja viis need haluhunniku alla mustemaid aegu ootama.

Laupäev. Mingit raha keegi kusagil ei korjanud ja nimesid ka ei kontrollinud, aga valjastele tuli kohe numbrid külge panna. Meil olid järjest 19, 20 ja 21. Läksime kähku kohaliku bossi maja taha pildistama, enne kui plekid peale tulevad. Terve meie autotäis sai hakkama korralike skeemidega. See selgus küll alles hilja õhtul, sest tulemuste väljastamisega kellelgi kiiret ei näinud olevat. Eestis oleme harjunud, et Ratsanetis on numbrid üleval enne, kui sekretär toolilt tõuseb. Mida see teadmine enam muutnudki oleks. Ikka lähed järgmise ala kallale ja üritad parimat. Enne parkuuri oli mõni tund pausi ka. Takistused olid lihtsad ja rada ka, aga ega sellepärast siis kõik sujuma pidanud. Juba esimene oranž pulgakogum tuli vastiku piduriga, aga kui siis enam-vähem minema hakkas, tuli ikkagi süsteemi teisel pulk alla. Pasa tegi puhta raja ja Draakon sai superpildi hetkest, kui üle reageerdes esimeste jalgadega taevast puudutas. Langesime Metsikuga teiseks, Pasa rebis esimeseks. Vaatasime kõrgemate sõitude draamat, oli puhtaid ja oli teistsuguseid sõite. Juula tegi halliga lendstardi, pildusime ühel pool maja hobusele varustuse peale, tegime võikud valmis ja teisel pool maja oli juba start.

Hobud olid tubli töö eest puhkuse ära teeninud ja lasime nad algul krossitrassi ette ja pärast endisele soojendusväljakule kiirkoplisse. Milline luksus ikka on, kui kolm korraga niimoodi ära karjatada saab! Ühekordne ehitamine ja hobustel ka toredam sõpradega koos olla. Draakoni puhul pidi muidugi arvestama, et ega ta heal meelel kambast lahkuda tahtnudki, olgu siis karjast või võistlusplatsile.

Juula pidi otse võistlustelt loomakasvatuse eksamile minema. Lehmad-lambad-sead-kanad ja hobused. Söödakogused ja seedimine, pidamistingimused, ajalugu ja anatoomia, nendega võis ju üldjoontes leppida, aga liigituse ja tõugude juures läks asi lõhkuma. Näiteks ratsahobuse tõud pidid olema ahhal-tekiin ja hunter, mille kohta kohe ka märge, et see polegi päris tõug. Kõik. Ruun pidi olema täkk, kes kaldub mära poole. Aga... enamus täkke kaldub ju märade pole, kui lastakse. Peatükk allüüridest oli ka huumorinurgast pärit: loomulikud allüürid olevat samm, küliskäik, traav, galopp ja hüpe. No põrgut, kängurul ehk oleks ka hüpe mingi allüür, aga hobusel? Kunstlikena toodi näiteks piaffee ja piruett. Allüüripunkti sai ikka terve tee naerdud, et niikuinii tõmbab selle pileti. Tagantjärele on teada, et tõmbaski :)

Saja aja pärast poolöösel saime krossi jaoks spikri -- leedu-inglise keelse nimekirja -- ja läksime rada otsima. Tervelt kolm lõikamise kohta oli. Kuna normiajad olid sellised kiiremapoolsed, siis plaanisingi lõigata kogu hingest, eriti pöördel 3-4-5. Neljas tuli siis võtta viltu, et saaks otse künkasse kihutada. Keerukaim tundus vettehüpe ja suuruse poolest üks palkokser, aga õnneks olime just koju ühe tema väiksema venna ehitanud ja see oli juba selgeks õpitud. Maastik oli muhklik ja ebaühtlane, liivalaigud-puhmastikud-praemuru. Tärnirajal oli metsavahel kõrremeri silmini ja kaks takistust hiiglaslikud laud ja voodi. Pidavat päriselt üldse kahe tärni takistused olema. Küll neil olid seal imeilusad banketid!

Panime jälle kuvained likku ja tegime võikusid, pistsime küpsiseid ja Juula tegi kurgisalatit. Ilmus oranž onu: što za marmelada? Kui sai teada, siis leiutas: ogurets-pizdets. Algul tahtis meie hobuseid ära osta, 5kEUR tükk, aga siis juba Juulat. Hind oli muidugi krõbe, nii palju tal kaasas polnud.

Öö tuli peale, Laura oli juba magamiskotis, mul said just hambad pestud, kui äkki saabus kutse grillile. Läksime siis. Kulus veel tuhat aega, enne kui lihad ka valmis said. Meil käis juba ringmängust "põgene Oranži eest" pea ringi. Mesi sai nüüd mõneks ajaks teise tähenduse. Põrnikad tiirlesid lambi ümber ja kukkusid meile kordamööda kaela. Jalad jäid riietesse kinni kui takjapaelaga.


Pühapäev. Magasime patjadeks, sest külmem öö oli telgi ukse kinni sundinud ja õhk eriti ei liikunud. Hakkasime värvilisteks. Team TeemeSitastSaia, nagu mõni meid nimetab, oli valmis krossiks! LauraPasa tegi kiire ja puhta töö. Võit käes! Tuli Metsiku kord kets tossama lükata. Pidin juba varakult karjuma hakkama, sest esimese ja teise takistuse vahel olid Metsiku meelest 1b, 1c, ..., 1f. Lenda nüüd! Neljandal saingi teha viltuse hüppe, juhhuu, edasi künkale, allahüpe ja... täielik tühjus. Mitte midagi ei mäletanud enam. Mis nüüd saab?!? Jalutasin lihtsalt otse edasi, mulle tundus, et terve igaviku. Krossis ei jalutata nagu piknikule minnes! AAAAAARRRRGGGHHH! Lähen hüppan siis kaevu... kas üks jäi vahele?? 7-8-9 ja... tagasi pidin minema, aga kuhu??? Jälle tühjus. Miks nii??? Veidi lühem jalutuskäik ja siis meenus ka. Ennist olin just arutlenud, kummalt poolt puhmaid läheneda, aga äkki ei mäletanud enam et millele läheneda. Eelviimane oli vettehüpe. Sinna ei uhanud enam meelega peale, sest muidu oleks raudselt supelda saanud. Tuli kohapealt ja pauguga, kiiver lendas silmile. Viimane majake oli mõõtmetelt üks suuremaid meie rajal, aga nurk katusel tegi asja lihtsamaks.  Endomondo ütles pärast, et olime arendanud oma kahe mõttepausi vahel päris asjalikke kiirusi ja ilmselt olid abiks ka lõikamise kohad, seega pean oma 16kp-ga aja eest rahule jääma. See oli nüüd see kord, kus mina olin raudselt suurem pidur kui hobune. Kukkusime kokkuvõttes viiendaks. Meie klass oligi kõige popim, osalejaid üle kümne. Ahjaa, kardetud valge kast oli vigastatud ja jäi mängust välja. Kõrgemates klassides  startisid enamasti eestlased! Uhke lugu küll, kui eestlastel on Leedus oma võistlus. Ruta päästis leedukate päeva ja korjas tärnisõidu võidu endale. Hobune liikus tal vaikselt ja sujuvalt nagu kiirrong, kombod tegi nagu möödaminnes, oli ka vist ainuke, kes aega sõitis.

Viimased kaks ala olid "vigade parandus" ja 30-50cm klassi kross. Kas pole nunnu? (Elini pilt)

Üks selle klassi omasid sõitis suure hobusega, aga jalusteta. Äkki polnud jaluseid ära teeninud veel? Pakkisime auto kokku, autasustasime võitjad ja keerasime kodu poole. Kell oli hilisem, teed tühjemad, aga põhivaenlane oli hoopis uni. Leedu-Läti piiril oli päris tore söögikoht, söögid kätte kiiresti ja soodsalt, küljes asuvas poes kõik aiapäkapikud ilusti müügil ja kommid õnneks ka. Mure, et ei näe pimedas hobust maha laadida või asju, oli kohatu. Kell neli hommikul on täitsa valge. Olin laip, lihased väsinud, nägu põlenud. Pidin hobuse suvekorterisse viima, aga lükkasin reisi päeva võrra edasi. Lapsed olid ju ka pakkimata ja... oh... lihtsalt ei jaksanud. Ei jõuagi seda esimest välisvõistlust läbi seedida, kui juba uued asjad peale sõidavad. Kohe robinal tuleb neid. Kui sajab, siis kallab. Aga need on juba uued seiklused.