Üles-alla

Tegime koduse mitmevõistluse. Kõigepealt KS kp-de peale, kus iga allüüririkkumine on 4kp ja üle 2m trajektooriga eksimine ka. Skeem oli mõrvarlikult igavlihtne BE90, mida loodetavasti see aasta ka päris võistlustel kunagi lõpuks esitama peame. KS osa läbisime kõik, sh ka uus lohkutõmmatu, 100% skooriga. Isegi sabasid horisontaali vedav ja aedu pikali lükkav tuul ei saanud vastu. Ootamatult tekitas sedasorti KS hoopis uutmoodi pinge ja mõistmise, et kui KS tehtakski kp-de peale, siis riskimist ja imesõite enam polekski. Tuleksid ühtmoodi korralikud masinad rividrillis.

Panime oma tublid hobused Laura lindiringi sisse improviseeritud karja ja läksime viimaseid krossiettevalmistusi tegema. Oli vaja mõned kruvid lisada ja mõned eemaldada, natuke katust panna ja rada arutada. Tervelt 2,2km tuli seda rada kokku. Oli eraldi takistuste tsoon -- 11tk -- ja jooksuala ümber heinamaa. Eesmärk oli loomulikult takistused ületada ja jooksualas hoida kena kõrget ühtlast tempot. Takistuste osaga võis täitsa rahule jääda, aga kiirusega on ikka üks jama. Keskmist veavad alla äkkpidurdused näiteks mingite mullamoodustiste jõllitamiseks. Jääb nagu näts kuuma asfalti kinni. Meie uustulnuk-kaasatõmmatu näitas üles enneolematut vaprust ja kuigi tal varasemat krossikogemust üldse polnud, tegi suurema osa asjadest ilusti kaasa. Hea hobune ka, sätib samme ja hoiab ratsanikku nagu kuldmuna. Me oleme juba nii palju rahmeldanud, kuidagi ei jõua ära oodata neid päris üritusi.

Rahvas regab ennast kodusele KS võistlusele. Ma teen õunte pealt vaadates late entry või eimidagi. Kvalifikatsioon suveks on ju juba käes. Samas peaks koduvõistlust osalusega toetama. Aga mida teha, kui hobune platsil nalja teeb, külg ees, ja üldse mingit stabiilsust üles ei näita? Meie läksime rännakule. Ma kujutasin algul ette, et teeme nagu vahel ikka maastikule minnes mingi tunni-pooleteisese sillerdamise, kus põhirõhk on jalutamisel (heal juhul üles-alla mööda künkaid), aga oh ei. Kui ikka giidiks on kestvusratsutajad, siis mingit armu ei anta. Teeme 15-20km ringi, ta ütles. Halloo, nagu et teeme 2000 või ka 5000 kükki, veel ei oska öelda. Ja kus siis läks andmiseks. Kihutamise pealt ei jõudnud alati peadki õlgade vahele tõmmata, kui oksad järjestikku silmanägemise kallale lendasid. Maastik oli hullumoodi peru, äkktõusud ja -langused, sügav liiv ja hiigeljuurikad kordamööda, sekka mudaauke ja rattaroopaid, rääkimata kevadtormi teetõketest -- palk risti ees ja sellele toetumas otsast teravaks tahutud vaiad meie poole ähvardavalt püsti. Nojah, autod oleksid ehk lõksu langenud, aga meie kihutasime neist peatumata üle ja läbi, kõigest. Sa putkavaht, millist traavi vahepeal teha sai, hipodroom, mitte metsavahe. Need kestjad on ikka puhta pöörane rahvas, ausalt ka. Mõtlesin, et hobune viskab kopsud sinnasamasse metsavahele laiali ja pärast kühvelda teist kokku ei-tea-kust, aga oh imet, see muudkui pungis edasi, kohati vaat' et pidurdamatult. Kunagi saja aja pärast hakkas lõpp tulema, kestjate pealik küsis, kas galopiringile ka läheme. Mitte et me ennist sabu sirgu poleks ajanud. Igasugused jalgade liigesed karjusid HELL NO! Oleks pidanud pikemate jalustega rändama, aga mul oli krossipikkus (lühem kui TS). Ikka läksime... ma arvan et see oli kiireim 2km (vist? mõõdulinti polnud kaasas) mida mu metslane järjest läbinud on. Hull lugu. Ja siis karjääri jalgu jahutama. Meie kolmik vehkis koibadega ja tegi etendust, aga kestjatel olid nipid selged: hobused oskasid end pooleldi pikali lasta, et kuumad kohad ära jahutada, aga ratsanik jäi ikka ilusti pealepoole. KÕIK sai märjaks ja liivaseks. Nagu oleks püksi lasknud, aga ilma selle sooja mõnusa alguseta. Näis, mis näoga hobune mulle homme otsa vaatab. Võibolla näen ainult eemalduvat tagumist poolt, nüüd juba uutel õpitud kiirustel. Selge, et mingit skeemi ma homme nõudma ei hakka. Hoopis jalutame ja lilletame jälle. Siis jääb ainult kolmap veel, sest neljap tuleb Hanno ja reedel äkki saab James mõne tõuke tagant anda. Viimasega on nii, et... ma tunnen, kuidas ta mind täiega alla tirib, aga see paneb just ekstra jõudu välja panema, et tõestada hoopis hakkamasaamist. Kuidas see oligi ühes esimestest trennidest: you'll never be good enough ja muidugi vana hea it's you, not the horse, the horse would be 10 times better without you ja siis eelmine kord silmade pööritamine selle TS ürituse peale, mis meil oli. No läkski jah pekki, aga kas oleksime siis pidanud kodus sokke kuduma hoopis... võibolla olekski.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse enam kirjutada midagi. Mis ma kirjutan, kui midagi niikuinii ei toimu. Näksige muru!

....

Pärast rasket ööd hobustega -- teisi mul pole juba enam ammu -- jõudis kunagi kätte aeg talli minna tõde teada sama. Mina olin olnud reisija, aga sääremarjad, seljamingidlihased ja kusagilt veel andsid teada, et trenn oli olnud kõva. Kuidas siis hobusega? Algul ei tundnud teda koplis äragi, niivõrd heledaks oli läinud. Niisugust peenikest puru täis püherdanud, et minu haledad katsed õiget hobust välja kaevata jooksid täiega liiva. Isegi märjutatud hari pidi tolmurullina nukralt alla vanduma. Õues tuule käes polnud paremat palka. Sinna see trenn siis kadus, mitte midagi ei saanud tehtud peale nööri otsas natukese jalutamise ja kontrollvoltide traavis kummalegi poole. 

Hobused kaovad tallist suvekodudesse, minu vastutusalune peaks peagi sama tegema. Enne veel tuleks kaks võistlust see nv ära osaleda, aga ma pole veel isegi kirjas kusagil. Ei tõmba ka just liiga. Konkurente on juba kohalikul koolikal mitu, vähemalt põnevuse puudumise üle ei saa kurta. Sakste TS-iks lubatakse uusi ilusaid takistusi ja pealegi ma pole seal väliplatsil üldse kunagi võistelnudki. Masendus on jälle. Algas vist umbes laupäeva paiku, lambist. Võibolla ka ootamatust kommentaarist, millega ehk midagi halba ei mõeldud, aga mõju oli tugev. Nunnu. Stoneskin spelli vaja uuendada. 

***

Tulevad kastmesed käed, krabavad varrukast, mudrune põsk toetub sinnasamma. Tahetakse saada järjekordne tassiäis vett, et see siis põrandale loiguks panna. Ise ta ütleb "piima", aga tahab vett, piima, kohupiima, jogurtit, hapukoort või lihtsalt midagi. Kõik ärkvelolekuhetked, kui "piima" ei nõuta, tahetakse õue minna.

Kartsin, et ööd ei tulegi, ainult praguliste silmadega hommik. Sest väike duud ulatub nüüd ukselingini. Pulgavoodist ronib juba nii ammu ära, et enam ei mäletagi. Käia ei osanud veel, aga voodist põgeneda küll. Teine iseseisvumine oli see, kui ta köögiukse august läbi ronima hakkas. Ammu oleks jaksanud, aga ei teadnud. Kui teada sai, polnud ka ukse kinni hoidmisel enam mõtet ja oi kui harjumatu oli põlvetõstejooksuta kööki saama hakata. Niiii lihtne! Lihtsalt lähed kööki ja kohal oledki. Uskumatu. Meil ju külalisedki ronisid, hea eesmärgi nimel. Ja nüüd siis ukselingid. See tähendab, et arvad, et oled lapse ilusti magama ära pannud ja lõpuks ometi saad ise ka külje maha keerata, kui keegi kangutab lingist, paterdab sisse, ronib linu tirides su padja peale mingi suvalise otsaga ja hakkab püherdama. Vahepeal läheb käib ust kinni lükkamas nii igaks juhuks, et igasugused töllid segama ei tuleks. Kogu öö olid mingid viburid ninas, peas ja kus veel. Ja veel see esimesele õnnestunud sissemurdmisele järgnenud üllatunud õnnis ohe! Nagu lotovõit oleks ära tulnud. Peame ukselinkidest loobuma, igaüks hakkab oma toa oma taskus kandma.

***

Kuulujutt räägib, et konnad enam joogivette ei lähe, nüüd saavad ainult platsiliivaga seguneda. Ka täna oli hobune nagu tolmuahv, aga enam ei saanud lilletamist lubada. Rookisin vähemalt sadulapiirkonna õigeks värviks tagasi. Sääseuputus. Need imevad kõik tagasi, mis nad kevade hilise algusega kaotasid. Sõitsin skeemi paar x läbi, tundub jube lühike. Ilmselt olen osa  ära unustanud. Muid nägusid on ka kõvasti platsi triikima tekkinud viimasel ajal. Loodetavasti on siis ka hea saak laupäeval. Ja loodetavasti sajab enne vihma. Muidu ei jõua ninast seda mörti ära kühveldada.

Herod olid pooleli ja aeg hiline, kui lapsed üksteise otsa läksid ja koeraratsutamist mängisid. Väiksem kukkus sealt ilgema pauguga maha ja otsaette kerkis hiigelsääsepunni kohale hiigelmuhk. Suure inimese suure varba suurune. Kiirabi vaatas üle, kaasa ei viinud kedagi, kuigi meil oleks olnud mitu tükki pakkuda. Vedas, et olin sakstesse end enne ära reganud, muidu olekski hiljaks jäänud. Võibolla ei vedanud kah, eks pühapil näha ole. Reedel lähen 7:30-ks trenni. Tegelikult pean 6:30 kohal olema, sest tühja kõhuga ma hobusel ringi kihutada ei taha lasta. Paljudel pole hommikuti kõrrepoegagi boksis alles. Ja homme, tegelikult juba täna, sest kell on palju, kargame Hannoga. Kui kõik läheb nagu plaanitud.

Sõitsin magama jäädes skeemi, lõpuni ei jõudnud kordagi, uni võitis. Kohe pärast sissesõitu tuli jõhker sääserünnak. Äigasin käega üle näo, ärkasin ja... väikse duudi juuksed näos. Jälle oli hiilinud meie juurde magama.

Peaksin olema hullult mures, hobune on olnud 2 päeva pööraselt hea. Hüppas nagu miškin ja täna varahommikune trennikene -- kohe jalgadega platsi puudutades viibutas pulki nagu oleks tükk maad noorem. Algul küll põikles asjadest (seintest ja nurkadest) kõrvale, aga töö käigus tuli sellist lendu, et kasvõi nuta. Hea meel, et sellist tunda sain. Tänulikkus ja hirm. On ju selline ebausk, et head-halvad käivad kordamööda ja sp peaks vahetult enne võistlusi justkui trenn pekki minema, et oleks kõik eeldused heaks võistluseks. Olgu mul siis pealegi need kaks head päeva, aga alla ma ka igatahes ei anna. Kui saaks homme ka selle tunde, mis täna oli...! Teadmatuse elevus. Jälle pole ju aimu, kuidas tegelikult läheb. Aga ausalt, pärast seda erna retke on enamus asju tühi-tähi. Ja ebausklik ma ka pole. A-ja siis see järjekordne nina alla hõõrumine, et probleemid pole hobuses, vaid minus. Ja-jah, on, aga kas siis see tühi hõõrumine aitab midagi? Ütle parem, mis ma valesti teen, katsun parandada.

Küll on tüütu see ootamine.

Pakkisime ühe duudiga minikohviku jaoks asjad ja kihutasime talli sääski söötma. Sain esimese skeemi kirjutada. Hea kasulik tegevus, saab ülevaate võistlusest, aga lisaks ka teisi mõtteid kuulata. Koplist püüdmine oli kerge, jalutas veidi vastugi. Patsitamismasinat pole veel leiutanud, pidin ise tegema. Üks mõttetuimaid tegevusi täiesti, pool tundi peenikest tööd, et seda 5 minutit esitleda ja pärast lihtsalt laiali katkuda. Eilsest heast tundest polnud midagi järel, ilm oli nätske, aga õnneks mitte ainult lauspäike. Vahepeal oli ka tuul ja pilved. Alustasime rahulikult, aga siis vahepeal tuli ka parema parkuuri galopp üles võtta, muidu nagu magaks. Korra siis reageeriski mõnusalt. [Sattusin just netis ütlemise peale, et "Trot breaks the horse down, canter builds the horse up" (väidetavad ütlejad Kunffy ja Tate).] Ehmumisi oli vähem kui tavaliselt. Põhiline, mida oleks tahtnud paremaks, oli kergus. Rohkem tagant alla ja eest üles, nagu õhku tõusev lennuk. Peatused olid kah kuidagi vildakad. Leivanumbritega vahel juhtubki, et ootamatult pekki lähevad, kuigi 95% kordadest tulevad muidu täitsa kenasti. Seekordne eesmärk oli litsuda 65% välja. Ületasime veidi ka, aga veel pole üldse seal, kus tahaks. Hobusele tänane päev kuigi väsitav ei tundunud. Homme on vaja rohkem pingutada, treilerisõit ju lisaks ja kaks starti tänase ühe asemel. Mõni vapper tegi tervelt 4 starti, 4 erinevas skeemis seejuures. Küll seal peab alles pea olema, mis kõiki neid pöördeid mäletab.  Sain koeralt hammustada, esimest korda elus. Varem on olnud mängu käigus müravad või pisikutsikate nätsutused, mis pole valusad, aga nüüd siis hoiatamata naksti hambad säärde. Õnneks suunaga eest ja säärekont on mul kõva, nii et nahka maha ei saanud ega hambaid lihasse, sest liha on tagapool. Sinikas ja väike auguke.

Ründas Nohu. Aevastan ja tatistan rohkem kui jaksan. Aevastusega on selline tore lugu, et silmi ei saa lahti hoida samal ajal. Roolis olles võib ühe aevastuse ajal päris palju juhtuda. Üht hobust kerge autoga vedades on tasakaal sassis ja saba liputab. Ebameeldiv. Päev sai palav, plats oli iga hingetõmbega järjest sügavam. Soojendusel hüppas hästi, aga päris platsil oli jälle pidur peal ja ristlemine. See 80cm on nii ulmeliselt madal, milleks seal üldse lollitada, üle minna on ju lihtsam. Meetriks olid mõlemad platsid liivabasseinideks muutunud. Hobusel kadus paar korda jõnksuga jalg alt, see oli väga ebatavaline. See sätib muidu oma pulki eriti hoolikalt. Hoidsin end rohkem püsti ja üritasin suuremat hoogu hoida. Ei saanud hakkama, teise takistusse põrutas otse sisse, isegi katset ei teinud ületada. Kah ebatavaline. Seisime seal ja mõtlesin, et võiks katkestada. Mhh, ei, milleks niisama alla anda, tulime ju haridust saama. Vähemalt välja ei tõrkunud seekord, litsusime nii kaugele kui lubati. Olin sokid koju unustanud ja saabas hõõrus päeva peale palja sooja naha katki. Läksime kodudesse taastuma, järgmiste võistlusteni on nüüd aega. Päeva säravaim täht oli E-Draakon, III ja I poodiumikoht, lõpuks ometi realiseerisid tükikese tehtud tööst. Laurad olid ka tublid, üks tegi lihtsalt kenad sõidud ja teine muutus suisa röövliks ära ega andnud hobusele võimalust nalja teha (see muidu ikka üritab igal võimalusel viilida).

Viimane, hapupiimane. Lihtne trikk, kuidas saada hobune tagaotsale.