Seekord sedapsi

Mis ilm see üldse selline on?! Neljapine Hanno trenn on juba ohus, sees ka ei annaks midagi korraldada selle ühe takistuse peal. Ei pakuks erilist huvi ka. Nädalavahel on Luunja Volber, ei tea sellegi saatusest veel midagi. Ma pole seal kunagi võistlemas käinud, ei leia äkki üleski jälle. Kui seal ükskord koolitus oli, siis jätsin auto kusagile eemale ja kõmpisin jala kohale. Varsti helistati politseist ja küsiti, kas ma ikka tean, kus mu auto on. Umbes nagu teadsin siis.

LaPesse vist tõesti ei lähegi. Ei jaksa. Veel pole päriselt otsustanud, enne vaatan Luunja nalja ära.

Onu röövis riiulilt küpsisekoti, istus sellega põrandal ja kühveldas sealt kahe lusikaga, kummaski käes 1.

Eile plötsisime väljas. Päike paistis ja ilm oli ilus, aga maapind oli segamini veega. Soojenduseks sammusime mööda teed esimese pöördeni ja sealt sisse ka, ojakeseni. Labida ja muskli abil saaks siin ette valmistada ühe pisikese kraaviharjutuse. Platsil kulgesime üliettevaatlikult, muidu oleks veel viimaks ära uppunud. Regasin Volbrile.

Pärastlõunani oli kuiva pidanud, aga hüppamise ajaks keeras pilved kohale. Esiteks sain pahandada, et treeningvõistluselt poppi olin teinud. Õnneks oli üsna hea põhjus ja pealegi päris sihik oli niikuinii Volbril. Siis toppisime takistuste alla kolle nii palju kui mahtus. "Laura, oota!" hõikas Hanno. Mõlemad Laurad tegid kõrvad suuremaks. Kuidas neid üldse hõikes eristada, kui üks on suur, aga väike ja teine on väike, aga suur? Soojendusel lasin hobusel tohutu pikana ringi kulgeda, kohe mitte ei olnud hakkamist kokku korjata ja asjalik olla. Proovisin taktikat, et kui mõnda takistust rohkem kartis, siis andsin pärast sellest möödumist hoogu juurde. Umbes et tal jääks meelde, et hoopis miski muu on olulisem kui see natuke hirmus takistus. Iga kord kui alla vaatasin, sadas kiivri nokalt ette veekardin. Esimese soojendushüppe -- pokkeri -- tegime kohapealt. Teise, okseri tegime veel rohkem kohapealt. Sealt edasi sai juba natuke sõitma ka hakata. Hanno tahab, et motivatsioonilaks jalgade ja stekiga oleks täpselt koos. Ja märgatavam. Seejuures peaks märgatavam olema just hobuse reaktsioon, mitte minu siputamine. Nii vahva on vahel, kui hoog on paras ja saan ilusti taha istuda mõned sammud enne ja näen sammu. Selliste hetkede osakaal võiks nüüd tasapisi tõusta. Hea, et meil nüüd need hüppamised nii regulaarselt on olnud. Hulga lihtsam on, kui ei pea nullist ponnistama, vaid midagi oleks nagu eelmisest korrast põhjaks all. Lisaks teeme ju omapead veidi võimlemisharjutusi ka, kui just mõni võistlus vahele ei sega. Pulki kokku korjates ei saanud mõnda maast lahtigi, liiv oli need pooleldi endasse imenud.

Ohhoo, Sopoti asja kantakse üle ka. Vähemalt esialgu lubavad, et KS ja TS tulevad koju kätte. Popcorn välja! Siin on veel see kvalifikatsiooni teema ka. Mõnel nokitakse silmad peast, kui selgub, et mõni punkt on täitmata. Teine läheb ja katsetab esmakordselt krossi kõrgusel, mille nimi pole enam "kerge". Kvalifikatsioonita. Välismaal. No midagi ei ole teha, ei tundu aus hobuse ega kaasvõistlejate suhtes, rääkimata sellest, et tegu on eluohtliku ettevõtmisega. Isegi kui inimene ise suudab need krossiasjad oma  peas läbi teha, siis hobune näeb mitut asja esimest korda alles rajal. Tal ei pruugi olla vahendeid, et tervelt välja tulla. Dislike.

See ülekanne ei olegi pildi ülekanne, vaid KS hinnete ja TS kp-de. Asi muidugi seegi. Hipodroomi peakaamerast paistab agar sipelgate parkimine. Peakorrespondent Elin on äratuntav ainult selle järgi, et ta ise kinnitab, et see sinine täpp krossitakistuse kõrval on tema. Tundub väga uhke kompleks, peale selle pildilt paistva on platse mitu tükki veel. Meie omad skoorivad KS-s tagasihoidlikult.

J trennid on täna, aga mina jälle minna ei saa. Peab lõdvemalt võtma enne laupäeva ja kohad on ka täis. Reklaamist nägin juba ette ühe kolli ära, see papist auto. Raudselt jõllitab. Aga pole mõtet ette muretseda, hobune kardab nii või naa igasuguseid asju. Tohutu palju osalejaid on kirja pannud, ilmselt osa neist vaatab ilma pealt, kas ikka tasub tulla minna. Stardikad tulid. Asi muutus kohe konkreetsemaks. Miks ma sinna üldse lähen? Ma ju ei käi ns kusagil hüppamas. Ainus toetav mõte on, et kui ei proovi, siis ei saagi teada. Suurim erinevus KS-ga on see, et kohe üldse ei huvita, kes stardib enne või pärast mind, või üldse, et kes veel stardib. Eesmärk on asjadest üle saada. Simple as that. Varustuse poolelt tundub ka lihtsam, tavaline hüppetrenni varustus, ainult endal natuke mustvalgem riietus. Ja madjakas on lühem. Ma olen veel nii kaugel sellest, et hakata pisiasju seal TS-s tuunima, suured asjad kõigepealt. Ehk siis see asjadest üle saamine. Mis eeldab ka asjadele ligi saamist. Vaat see on juba kunsttükk. 

Trennitatud. Köhib. Ei mäletagi, millal viimati nii agaralt köhis. Vanasti. Enne luusisime mööda metsavahet ja põldu, plats pole veel päris see, muru ka ei kanna. Meenus veel üks tore asi TS-s: patse ei pea tegema. Ma tõesti plaaningi lassotada hobuse kinni, pesta jalad ja treikusse. Loodetavasti kuivavad kõik jubinad homseks ära ka, täna oli lammas veel märg. Kui palju peaks soojenduseks aega varuma, kui olen järjekorras 62. ja 45.? Kui arvestan minuti võistluspaarile, siis pean ootama tunni, kui 2 minutit -- siis kaks tundi! See on meeletu vahe. Keegi kunagi ütles, et kui kümme on veel minna, siis peaks hüppama hakkama. Mul on kindlasti hobusel mingit harjumisaega tarvis. Uues kohas laseb nagu kõhu vastu maad ja roomab, nii ebameeldiv.

Kaotasin hommikul Herodes oma peamehed mingitele mobidele. Peamehed my ass. Uue kaardi algus on nii vaevaline. Hobuse sain karjamaalt ilusti kätte, kari oli juba pooleldi tühjaks püütud niikuinii. Parkisin Luunjas esimesse vabasse kohta, mis, nagu mõne aja pärast selgus, oli kaugeim võimalik võistlusasjadest. Igasuguseid tuttavaid nägusid vooris nii tihedalt, et teretamisest oleks võinud lõuad välja väänata. Ilm oli soe ja muru roheline, parkuur lühike ja lihtne. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult oli ikkagi lõikamise võimalus, mida osavamad kõvasti ära kasutasid. Mul polnud see isegi pähe tulnud. Tegelesin mõttes selle asjadest üle saamise teemaga. Korraga oli platsil 3 võistlejat, seega oleks nagu olnud kauem aega õudustega tutvuda, aga silumine paigutati viimasel hetkel just meie ette üle, mis tähendas lühemat tutvumisaega ja rullijälgedega pinnast, mida omakorda jõllitada oli vaja. Viimase ajasime maha, kuigi see tundus just madalam kui muud. Lõpuootus küpses üle. Been there before. Järgnes ooooootamist. Hobune näris muru ja vahepeal tukkus niisama. Teiseks korraks jäi juba entusiasmi vähemaks ja soojendushüppeid ei saanud kuidagi vedama. Latitõstjat polnud ja nii vedeles lattaed suure osa ajast 50cm-sena. Okser oli enamvähem täismõõdus ja sinna kargasime teisel korral sisse. Vahva. Jõudsin 105cm-s 6. takistuseni: porsche süsteem, okser-lattaed. Okser oli täismõõduline ja kuna eelnev eggersmann oli hoo maha võtnud, siis hiiliv pealetulek jättis meid sinna okseri ette kokutama. Hobune oleks pakkunud ka kohapealt läbikargamist, aga ma ei lubanud. Liiga kõrge selleks naljaks. Kahju, sest nüüd ma ei saanudki proovida, kas oleksin kiirpöördega seitsmendale hakkama saanud. Nii mõnigi lõikas näppu seal. Ilmselt said osavamad hakkama ka komboga, kus ka kohe pärast 7. keerati kannakaga 8.-sse. Ses mõttes igati timm parkuur, et kuigi oleks pidanud olema lihtsasti läbitav pikkade pealesõitudega, pakkus ometi põnevaid lõikamisvõimalusi. Kuis see oligi, kui ei proovi, ei saagi teada. Nüüd ma siis tean, et... tegelikult oli see esimene tõrkumine võistlustel selle jänesega. Esimene tõrkumine ja kohe välja. Ei anna küll erilist lootust edaspidiseks. Võimalik, et ma ei jaksa võidelda nii. Ma päriselt ka ei karda neid kõrgusi, aga no ei suuda süstida seda tunnet hobusesse. Füüsiliselt ta ju jaksaks neid "lõdva randmega" teha, aga no ei taha, selline nahahoidja on. Ma ei tea üldse, miks ma sest nii palju kirjutan, sest keda huvitab. Ilmselt ajas tundmatu olukord elevile. Ära olen hellitatud vedamistega ja nüüd tõmmati lutt suust. Mis teha siis edasi? Kuidas?  

Teistel meietallikatel (peaaegu nagu metallikas, ah?) läks enamasti hästi, tantsunimeline rebis jokkeris maksimumpunktid ja tegi 130 puhtalt, suur must kopliterror kihutas auhinnale ja vana hea Z rebis end lausa kaks korda poodiumile, raskemas sõidus koguni teisele kohale. Suur hall võttis mõtlemispausi, aga ta alles õpib ka. Ja mu tagument on nüüd kuulus! Hobumaailma artiklis on pilt parkuurijalutajatest, minu tagusk on kenasti kompositsiooni keskmes.