Kooliinimesed ilmusid trenni, üleni lille löödud. Hüppasime murul, sest taheti põrguks ette valmistuda. Ka mulle sobis, sest niitväljakas on ju ka murul. Viisin Metsiku lõunasse ära. Boks oli üles klopitud ja värsked heinad ees. Tundus mõnus, saab jälle pehmel pinnal pikali visata ja korralikult välja magada. Kollionu peab nüüd kaks päeva isaga hästi läbi saama. Kohe algavad Burghley krossid! Raul rääkis, et on kunagi ze Terminatoriga (Jung ise) latti tagasi tõkkele tõstnud, üks ühes ja teine teises pulga otsas. Oleks võinud ju pilti teha, ikkagi Eesti 3V tippsündmus.
Krossidel juhtus kogu aeg midagi, ei saanud võikutki tegema minna. Jung katkestas ja Todd kukkus hunnikusse, seda just tihti ei näe. Takistused olid suured ja pöörded rasked, tihti polnud hobustel aega välja mõelda, kuidas tulema peab. Ülekanne tehti FB-s ja Boydi 50-ga sai seal palju nalja.
Isa oli nädalavahetusel oma jalanahad maha sõitnud, säärte sisekülgedel verised augud. Ratsutades vist kipub nii olema, et keskendud millelegi ja pärast alles vaatad, mis endast alles jäi. Õhtul kühveldas lohutuseks Nutellat sisse ja märkas alles hiljem, et see sisaldab palju pähkleid. Tavaolukorras oleks märganud lämbumise järgi, aga nüüd oli hobuallergia maha surumise tablett šoksikreemi söödavaks maskeerinud. Vedas. Vist.
Tuleb välja, et terasest tagumendi saamiseks tuleb Metsikuga 5 korda tema vana ts sadulaga sõita. Pärast esimesi kordi istud kõveras ja uurid, et kas kann ikka on sinine kui pajapõhi, sest tunne on küll selline.
Väsinud olen sest hooajast, ilmselt ka Vants. Proovisin kihutada, ei saa enam suvekiiruseid kätte. Eks põhiaur olegi ju võhma ja kuulekuse kasvatusele läinud, aga et see kiirust nii palju maha on riivinud -- see oli üllatus. Laupäeva põhiraskused, ma arvan, on laadimine, ks soojendus, skeem, ts soojendus, krossi soojendus ja krossi takistus nr 5, nurk. See pidavat kaval tulema, vasakust pöördest ja nii, et jämedas otsas on heinarull ees, aga kitsas ei midagi, mis teeb möödahiilimise eriti lihtsaks. Ma ei jaksa isegi muretseda. Loodetavasti ikka jõuan sinna katsetama. Rahvast sai kirja poolsada, uusi ja huvitavaid kombinatsioone on mitu. Ehk oleks ikkagi boksi pidanud võtma, lubatakse külma vihma.
Tassisin pimedani takistusi murult ära. Käed venisid poole pikemaks. Sain aialt igavese litaka elektrit, kui märgade kinnastega traadi alt pulki nügisin. Millegipärast olin arvanud, et pole sisse lülitatud. Vantsi elluäratamine mingikski asjalikumaks platsitööks võttis jälle üle 40 minuti. Ma ei saa seda laupäeval lubada, 3x40 või? Lisaks veel need pingutused ise, mille jaoks sooja vaja on, ehk siis 5+1+5 minutit, millest viimased 5 on pedaal põhjas. Olgu, ts soojendus küll üle 10 minuti ei võta, hobune on selleks ajaks juba soe. Või ei panegi ks sadulat ja lähen otse aiast hüppesse. Kui ikka rämedalt kallab, siis nii vist teengi.
Üks asi on plaane teha ja teine pärast vaadata, mis kõik teisiti läks. Hommikul ärkasin enne kella, sõin tüki kala, banaani ja midagi veel. Läksin talli selle avamise ajaks, et keegi kogemata hobust koplisse ei laseks. Jändasin seal treileri elektriadapteri kallal, no ei lähe, ei lähe ega hakkagi minema. Kunagi saja aja pärast käis klõps ja ühendatud oli. Läksin hobusele patse tegema. Muidu oli kõik kena, aga hobust igatahes boksis polnud. Oli koplis. Üleni vettinud. Oh ma nii teadsin, et kättesaamisega tuleb jama, sest öö läbi boksis nälginuna on Vantsi põhimure ükskõik kuidas, ükskõik millega kõhtu täita ja anda endast parim, et keegi teda selles ei segaks. Ajasime teda talliinimesega korralikult taga, sekka sain ka natuke joosta. Mitte sinna ei tahtnud ma oma energiat matta. Laadimist ei arvanud ära, seda tegi ilusti, ämbritäis müslit abiks. Vihmasadu oli igatahes olemas, nagu ennustatud. Niidus kangutasin luugi lahti ja kohe oli aru saada, millest Vantsil selline hüüdnimi. Mulle ei meeldi edasitagasid, seega litsusin junnimäe kõik ühele hargile (pakkimisalgoritmi tase: kõva) ja vedasin saaduse hunnikutemaale tallide taha. Tagajärg: lahkunud vasak käsi, mille avastasin muidugi alles KS soojendusel, kus ratsmeid võttes vasakul pool midagi ei toimunud. Süldikogum. Alustasime siis ohjadega, kuna lühemaks ei suutnud võtta. Platsi kõrvale viimase sooja alale jõudes oli hobune äkki tundlik ja reageeris isegi üle. Nagu ära vahetatud. Skeemis pakkuski paaril korral traavi asemel galoppi, õnneks tuli küll kiirelt tagasi. Keskmine galopp tuli esitada 20m ringil ja sain kommentaariks "näita julgemalt". Hahhaa, jaa, julgemalt. Littisin seal pudruks moondunud murul niigi püstiseismise piiril kõigi oma pikkade krihvidega. Mitu apsakat tuli kokku, aga jäin peaaegu rahule. TS soojendus tuligi 10 min kanti. Maa ikka lirtsus mõnuga, paar hüpet ja aitas küll. Parkuuri oli mõnus sõita, süsteemi vahe oli just viimases trennis harjutatud 7,5m ja mäletasin värskelt, mida teha [[tagantjärele selgus, et mahtusime ülinapilt aega ja et meil oli oma klassi ainuke päris 0, kusjuures pulki ei ajanud maha ainult 2 hobust, woohoo!]]. Kui ennist oli ema läbi hüpanud ja aidanud krihvikeeramise ajal hobust hoida, siis nüüd ilmus välja isa ja päästis mind krossi vaatama. Oma tulemusi ma ei teadnud, arvasin, et esimeses pooles ehk ikka. Ega vahet olnud ju, hüppamine läks hästi, nüüd tahtsin puhast krossi. Tõrgeteta ja püsti püsides. Pilli lõhki ajada ei kavatsenud ega hullupööra kihutada, aja eest mõned miinuspunktid olin ellujäämise nimel valmis vastu võtma. Nüüd tundusid kõige raskemad kohad pööre 4.-le, 5.-le ja 6.-le. Kuues oli kodu poole kihutamise pealt parempöördega tagasi sinine hobune. Vants on (...oli?) vasakult mööda triivimise meister, appikene onju. Kes teab, mis seekord välja mõtleb. Krossi soojendus oli uuendusena teises, siledamas koplis. Ka see sõideti muidugi pudruks. A maandus C-ga palkokserilt libisedes esijalad alt ja lükkas ninaga 7 meetri jagu mulda lahti. Huh, said püsti. Jälle oli enne starti juuuuubeeeee. Miks ometi on vaja oma elu nii raskeks teha? Ja läks lahti. Esimene oli maja, sama nagu soojendusel. Teine metsavaheline liivaga kast, tõmbasin okste eest pea õlgade vahele. Lai kohvilaud. Imeveski. Sihtisin halvasti ja hobune koperdas peaaegu ninali, napilt jõudis B-osa allahüppe jaoks koivad ritta seada [[tagantjärele videost ei saanud üldse aru, et midagi oli]]. Kuna pööre oli nüüd üle sõidetud, sain lähenemisnurga 5.-le suurepäraseks ja vähemalt see hirm sai mööda. Sinihobu tuli poolkobistades. Kas see tõesti peab niisugune rassimine olema?! Palk künkasse, teine alla, mingi kobakas otsa. Need vähemalt sujusid. Pikk kihutamine, niidirull, aed-auk-aed, veeaed, kala, teine sinihobu, kitsas tõusev palgindus, üle kala vette, pladinal linnamüüri ja siis see tigudest sidekickidega kitsas, ühel teol säravvalged hammaste read ja teisel musisuu peas. Hüüdsin automaatselt: "üks-kaks-hüpe!". Vahel tuleb iseenesest, ju aitab fookust hoida. Pihlakatega ehitud künkaloom. Valge palkokser, nurkade süsteem -- istutatud raagpuude rida ei häirinud enam karvavõrdki. Majad, kinodiivan ja oligi loss! Nagu Super Marios on lõpus loss. Printsessi polnud. Ainult kavalalt kitsas finišiauk. Juu-pagana-huu!!! Kollionu oli seekord minuga, päästis lollidest olukordadest välja ja jäigi püsti! Aprillist saati olen tal kukil elanud ja tagant torkinud, no nüüd on küll natuke puhkust auga välja teeninud.
Kappasin Metsikuga murul ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. Nagu ta oleks tahtnud mulle muljet avaldada: onju ma olen nii võimatult hea? Sa ei lähe ju enam selle Kollionu juurde?
Nüüd oleks vaja veel ellu viia üks varasem plaan, see M Metsikuga. Ainuke reaalne võimalus selleks on Liivaku, kus mul paraku pole kunagi hästi läinud. Õnneks on veel regamiste ja katsetuste jaoks aega.
Ratsaliidust saadeti teade, et palju õnne, olen täitnud 3V II järgu nõuded (2xCNC100, max 65mp).
Tuvid on tallis pomoks hakanud, Metsik köhib, Vants sõidutab katseks külalisratsutajat, viimase laine tited on seljad sirgu ajanud, esimesed klassikoosolekud on ära toimunud.
Metsik lonkab hoopis. Seda jalga, mille Vants sassi peksis. Sedapalju siis üldse mingitest plaanidest. Aga ta tuleb ikka juurde, paneb oma pea mu vastu ja puhub õrnalt. Laseb igati uurida oma jalga, kus peale päka vähese temperatuurierinevuse midagi väliselt tuvastatav pole. Astus viimati kivisse viimasel maastikuringil? Siin lõunas ju siledaid metsateid pole lähemal kui pooletunnise treikusõidu kaugusel. Peaks Rogainile ära regama. Naljakas lugu selle ratsutamispausiga: mõni päev tagasi tahtsin puhkust, aga nüüd, sunnitud puhkusega on midagi nagu totaalselt puudu. Kargan muudkui püsti ja sammun rahutult ringi. Läheks välja jalutama? Lihtsalt niisama?
Täna istusid kõrvuti varju all. Vants ei vantsinud eemale, vaid jäi toeks Metsikule, kes tõstis parema esijala õhku ja näitas, et see on ikka valus. Jääb paariks päevaks sisse, et ei peaks oma tikkusid mudast sikutama. Kõõlusevenitus. Ja jälle mudase ilmaga! Peaaegu kõik Metsiku vigastused on saadud koplis ja mudase ilmaga. Praegu muid ilmu polegi...
Veel häid uudiseid, sain sõnumi, et nüüd lonkab Vants ka. Mõttetu oleks dramaatiliselt karjatada, et kas saab veel s*temini minna. Muidugi saab. fml.
Imelik longe sel Vantsil: mõned sammud teeb nagu muiste, aga siis kaob jalg sootuks alt, nagu oleks paljajalu sütele astunud. Proovisin kõval, proovisin pehmel, ikka sama nali, et on ja ei ole. Pesin siis uuesti kabja ja sonkisin millimeetri-haaval läbi. Tegelikult... raud oli kõver, kahe naela vaheline ala oli kaardus tallast eemal, sinna vahele mahtus isegi kabjakonksu tera peaaegu ära. Udjasin siis edasi-tagasi nii puhtaks kui suutsin. Katsetraavid tallivahel -- ei tulnud enam lonkega samme. Kas tõesti...? Lasksin hobuse koplisse tagasi. Ei kapanud minema, jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Sepp tuleb alles esmaspil. Vähemalt Metsiku jalg on ilus, ei lonka, aga no pekk, ma võtan temaga üliaeglaselt. Praegu on käekõrval jalutamine. Ta väga ei kargle, on ise ka ettevaatlik. M jääb seekord igatahes ära.
Panime lastetuppa fototapeedid. Ühel pool autod ja teisel pool mets. Et mets vähe metsa läks, ajan kõik kõverate seinte süüks. Tea kas loodid leiutati alles pärast selle maja ehitamist?
Piiral oli maratonpäev. Pimedaks sai ikka otsa ka. Ilm on päiksesse kinni jäänud. Kas tegi hämarus triki, aga tagasiteel enam autode alla jäänud siilionusid ei näinud. Tulles oli vähemalt kolm tükki sirakil. Küsiti, kas skeemis võib kergendada. Jah, võib, kui on nii kirjas. Kas see kehtib galopi kohta ka? Kujutlusvõime maalis pildi galopi "kergendamisest": ühe sammu istud ja teise seisad jalustel. See on päris hea koordinatsiooniharjutus, aga sootuks raskem kui täisistak. Silmas peeti siiski poolistakut. Inimesed on nii leidlikud.
Sepp leidis talla alt verevalumi. Lonkeid polnud. Õhtul tuli koos kukeseentega tuppa mitu ämblikku. Ei hakanud neid kodustama, suuremad said õue tagasi. Väksemaid ei saanudki kõiki kätte. Neil pole ju üldse süüa siin midagi.
Vants tegi mulle suurima komplimendi. Tuli nimelt koplis vastu ja rõõmsalt trenni, kuigi eile pidi vahelduseks natuke pingutama.
Lubasin maastikuringil niidetud põllule sattudes Vantsil üle pika aja jalgu sirutada. Esimene sirge oli tempokas. Teine optimistlikum. Kolmandaga pühkis minema nagu poleks homset. Tõesti nautis võimalust. Ja tegi oma kiirusrekordi. Igaks juhuks neljandat sirget ei teinud, mine tea, kuhu välja oleks jõudnud.
Järgmised võistlused on teadmata kaugel tulevikus, võib-olla alles kevadel. Seni tuleb teha baastööd, aga kuidas küll hoida huvi üleval? Kõik need 5+ kuud, kui mitte midagi ei toimu. Seisma ei saa jätta, kõhud kasvaksid maani ja näiteks Metsik lõpetaks vist hingamise üldse ära. Praegugi kerge koormusega ähib liiga palju. Kui kaua ta üldse vastu peab...? Jalad või kopsud, muudkui on millegagi häda. Üks tuttav kopsuhaige suri tiirudesse hoopis.
Kraadid on allakümnesse hiilinud. Külm on. Asjaolude tõttu jagunesime Rogainiks tiimidesse nii, et halvemal juhul ei jõua jalak@ijad metsast väljagi. 50k või 30k:1 kaardil on punktid poolnähtamatud. Vähemalt minu jaoks. Sest kaardilugeja läks vanaema tiimi.
Kuu lõppes rakendite ralliga ja hobustel käisid lapsed külas. Olin trenniriided maha unustanud ja seega poleks niikuinii ringi kihutada saanud, võis lapsi lõbustada küll.
Nüüd jään sügisunne.
Krossidel juhtus kogu aeg midagi, ei saanud võikutki tegema minna. Jung katkestas ja Todd kukkus hunnikusse, seda just tihti ei näe. Takistused olid suured ja pöörded rasked, tihti polnud hobustel aega välja mõelda, kuidas tulema peab. Ülekanne tehti FB-s ja Boydi 50-ga sai seal palju nalja.
Isa oli nädalavahetusel oma jalanahad maha sõitnud, säärte sisekülgedel verised augud. Ratsutades vist kipub nii olema, et keskendud millelegi ja pärast alles vaatad, mis endast alles jäi. Õhtul kühveldas lohutuseks Nutellat sisse ja märkas alles hiljem, et see sisaldab palju pähkleid. Tavaolukorras oleks märganud lämbumise järgi, aga nüüd oli hobuallergia maha surumise tablett šoksikreemi söödavaks maskeerinud. Vedas. Vist.
Tuleb välja, et terasest tagumendi saamiseks tuleb Metsikuga 5 korda tema vana ts sadulaga sõita. Pärast esimesi kordi istud kõveras ja uurid, et kas kann ikka on sinine kui pajapõhi, sest tunne on küll selline.
Väsinud olen sest hooajast, ilmselt ka Vants. Proovisin kihutada, ei saa enam suvekiiruseid kätte. Eks põhiaur olegi ju võhma ja kuulekuse kasvatusele läinud, aga et see kiirust nii palju maha on riivinud -- see oli üllatus. Laupäeva põhiraskused, ma arvan, on laadimine, ks soojendus, skeem, ts soojendus, krossi soojendus ja krossi takistus nr 5, nurk. See pidavat kaval tulema, vasakust pöördest ja nii, et jämedas otsas on heinarull ees, aga kitsas ei midagi, mis teeb möödahiilimise eriti lihtsaks. Ma ei jaksa isegi muretseda. Loodetavasti ikka jõuan sinna katsetama. Rahvast sai kirja poolsada, uusi ja huvitavaid kombinatsioone on mitu. Ehk oleks ikkagi boksi pidanud võtma, lubatakse külma vihma.
Tassisin pimedani takistusi murult ära. Käed venisid poole pikemaks. Sain aialt igavese litaka elektrit, kui märgade kinnastega traadi alt pulki nügisin. Millegipärast olin arvanud, et pole sisse lülitatud. Vantsi elluäratamine mingikski asjalikumaks platsitööks võttis jälle üle 40 minuti. Ma ei saa seda laupäeval lubada, 3x40 või? Lisaks veel need pingutused ise, mille jaoks sooja vaja on, ehk siis 5+1+5 minutit, millest viimased 5 on pedaal põhjas. Olgu, ts soojendus küll üle 10 minuti ei võta, hobune on selleks ajaks juba soe. Või ei panegi ks sadulat ja lähen otse aiast hüppesse. Kui ikka rämedalt kallab, siis nii vist teengi.
Üks asi on plaane teha ja teine pärast vaadata, mis kõik teisiti läks. Hommikul ärkasin enne kella, sõin tüki kala, banaani ja midagi veel. Läksin talli selle avamise ajaks, et keegi kogemata hobust koplisse ei laseks. Jändasin seal treileri elektriadapteri kallal, no ei lähe, ei lähe ega hakkagi minema. Kunagi saja aja pärast käis klõps ja ühendatud oli. Läksin hobusele patse tegema. Muidu oli kõik kena, aga hobust igatahes boksis polnud. Oli koplis. Üleni vettinud. Oh ma nii teadsin, et kättesaamisega tuleb jama, sest öö läbi boksis nälginuna on Vantsi põhimure ükskõik kuidas, ükskõik millega kõhtu täita ja anda endast parim, et keegi teda selles ei segaks. Ajasime teda talliinimesega korralikult taga, sekka sain ka natuke joosta. Mitte sinna ei tahtnud ma oma energiat matta. Laadimist ei arvanud ära, seda tegi ilusti, ämbritäis müslit abiks. Vihmasadu oli igatahes olemas, nagu ennustatud. Niidus kangutasin luugi lahti ja kohe oli aru saada, millest Vantsil selline hüüdnimi. Mulle ei meeldi edasitagasid, seega litsusin junnimäe kõik ühele hargile (pakkimisalgoritmi tase: kõva) ja vedasin saaduse hunnikutemaale tallide taha. Tagajärg: lahkunud vasak käsi, mille avastasin muidugi alles KS soojendusel, kus ratsmeid võttes vasakul pool midagi ei toimunud. Süldikogum. Alustasime siis ohjadega, kuna lühemaks ei suutnud võtta. Platsi kõrvale viimase sooja alale jõudes oli hobune äkki tundlik ja reageeris isegi üle. Nagu ära vahetatud. Skeemis pakkuski paaril korral traavi asemel galoppi, õnneks tuli küll kiirelt tagasi. Keskmine galopp tuli esitada 20m ringil ja sain kommentaariks "näita julgemalt". Hahhaa, jaa, julgemalt. Littisin seal pudruks moondunud murul niigi püstiseismise piiril kõigi oma pikkade krihvidega. Mitu apsakat tuli kokku, aga jäin peaaegu rahule. TS soojendus tuligi 10 min kanti. Maa ikka lirtsus mõnuga, paar hüpet ja aitas küll. Parkuuri oli mõnus sõita, süsteemi vahe oli just viimases trennis harjutatud 7,5m ja mäletasin värskelt, mida teha [[tagantjärele selgus, et mahtusime ülinapilt aega ja et meil oli oma klassi ainuke päris 0, kusjuures pulki ei ajanud maha ainult 2 hobust, woohoo!]]. Kui ennist oli ema läbi hüpanud ja aidanud krihvikeeramise ajal hobust hoida, siis nüüd ilmus välja isa ja päästis mind krossi vaatama. Oma tulemusi ma ei teadnud, arvasin, et esimeses pooles ehk ikka. Ega vahet olnud ju, hüppamine läks hästi, nüüd tahtsin puhast krossi. Tõrgeteta ja püsti püsides. Pilli lõhki ajada ei kavatsenud ega hullupööra kihutada, aja eest mõned miinuspunktid olin ellujäämise nimel valmis vastu võtma. Nüüd tundusid kõige raskemad kohad pööre 4.-le, 5.-le ja 6.-le. Kuues oli kodu poole kihutamise pealt parempöördega tagasi sinine hobune. Vants on (...oli?) vasakult mööda triivimise meister, appikene onju. Kes teab, mis seekord välja mõtleb. Krossi soojendus oli uuendusena teises, siledamas koplis. Ka see sõideti muidugi pudruks. A maandus C-ga palkokserilt libisedes esijalad alt ja lükkas ninaga 7 meetri jagu mulda lahti. Huh, said püsti. Jälle oli enne starti juuuuubeeeee. Miks ometi on vaja oma elu nii raskeks teha? Ja läks lahti. Esimene oli maja, sama nagu soojendusel. Teine metsavaheline liivaga kast, tõmbasin okste eest pea õlgade vahele. Lai kohvilaud. Imeveski. Sihtisin halvasti ja hobune koperdas peaaegu ninali, napilt jõudis B-osa allahüppe jaoks koivad ritta seada [[tagantjärele videost ei saanud üldse aru, et midagi oli]]. Kuna pööre oli nüüd üle sõidetud, sain lähenemisnurga 5.-le suurepäraseks ja vähemalt see hirm sai mööda. Sinihobu tuli poolkobistades. Kas see tõesti peab niisugune rassimine olema?! Palk künkasse, teine alla, mingi kobakas otsa. Need vähemalt sujusid. Pikk kihutamine, niidirull, aed-auk-aed, veeaed, kala, teine sinihobu, kitsas tõusev palgindus, üle kala vette, pladinal linnamüüri ja siis see tigudest sidekickidega kitsas, ühel teol säravvalged hammaste read ja teisel musisuu peas. Hüüdsin automaatselt: "üks-kaks-hüpe!". Vahel tuleb iseenesest, ju aitab fookust hoida. Pihlakatega ehitud künkaloom. Valge palkokser, nurkade süsteem -- istutatud raagpuude rida ei häirinud enam karvavõrdki. Majad, kinodiivan ja oligi loss! Nagu Super Marios on lõpus loss. Printsessi polnud. Ainult kavalalt kitsas finišiauk. Juu-pagana-huu!!! Kollionu oli seekord minuga, päästis lollidest olukordadest välja ja jäigi püsti! Aprillist saati olen tal kukil elanud ja tagant torkinud, no nüüd on küll natuke puhkust auga välja teeninud.
Kappasin Metsikuga murul ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. Nagu ta oleks tahtnud mulle muljet avaldada: onju ma olen nii võimatult hea? Sa ei lähe ju enam selle Kollionu juurde?Nüüd oleks vaja veel ellu viia üks varasem plaan, see M Metsikuga. Ainuke reaalne võimalus selleks on Liivaku, kus mul paraku pole kunagi hästi läinud. Õnneks on veel regamiste ja katsetuste jaoks aega.
Ratsaliidust saadeti teade, et palju õnne, olen täitnud 3V II järgu nõuded (2xCNC100, max 65mp).
Tuvid on tallis pomoks hakanud, Metsik köhib, Vants sõidutab katseks külalisratsutajat, viimase laine tited on seljad sirgu ajanud, esimesed klassikoosolekud on ära toimunud.
Metsik lonkab hoopis. Seda jalga, mille Vants sassi peksis. Sedapalju siis üldse mingitest plaanidest. Aga ta tuleb ikka juurde, paneb oma pea mu vastu ja puhub õrnalt. Laseb igati uurida oma jalga, kus peale päka vähese temperatuurierinevuse midagi väliselt tuvastatav pole. Astus viimati kivisse viimasel maastikuringil? Siin lõunas ju siledaid metsateid pole lähemal kui pooletunnise treikusõidu kaugusel. Peaks Rogainile ära regama. Naljakas lugu selle ratsutamispausiga: mõni päev tagasi tahtsin puhkust, aga nüüd, sunnitud puhkusega on midagi nagu totaalselt puudu. Kargan muudkui püsti ja sammun rahutult ringi. Läheks välja jalutama? Lihtsalt niisama?
Täna istusid kõrvuti varju all. Vants ei vantsinud eemale, vaid jäi toeks Metsikule, kes tõstis parema esijala õhku ja näitas, et see on ikka valus. Jääb paariks päevaks sisse, et ei peaks oma tikkusid mudast sikutama. Kõõlusevenitus. Ja jälle mudase ilmaga! Peaaegu kõik Metsiku vigastused on saadud koplis ja mudase ilmaga. Praegu muid ilmu polegi...
Veel häid uudiseid, sain sõnumi, et nüüd lonkab Vants ka. Mõttetu oleks dramaatiliselt karjatada, et kas saab veel s*temini minna. Muidugi saab. fml.
Imelik longe sel Vantsil: mõned sammud teeb nagu muiste, aga siis kaob jalg sootuks alt, nagu oleks paljajalu sütele astunud. Proovisin kõval, proovisin pehmel, ikka sama nali, et on ja ei ole. Pesin siis uuesti kabja ja sonkisin millimeetri-haaval läbi. Tegelikult... raud oli kõver, kahe naela vaheline ala oli kaardus tallast eemal, sinna vahele mahtus isegi kabjakonksu tera peaaegu ära. Udjasin siis edasi-tagasi nii puhtaks kui suutsin. Katsetraavid tallivahel -- ei tulnud enam lonkega samme. Kas tõesti...? Lasksin hobuse koplisse tagasi. Ei kapanud minema, jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Sepp tuleb alles esmaspil. Vähemalt Metsiku jalg on ilus, ei lonka, aga no pekk, ma võtan temaga üliaeglaselt. Praegu on käekõrval jalutamine. Ta väga ei kargle, on ise ka ettevaatlik. M jääb seekord igatahes ära.
Panime lastetuppa fototapeedid. Ühel pool autod ja teisel pool mets. Et mets vähe metsa läks, ajan kõik kõverate seinte süüks. Tea kas loodid leiutati alles pärast selle maja ehitamist?
Piiral oli maratonpäev. Pimedaks sai ikka otsa ka. Ilm on päiksesse kinni jäänud. Kas tegi hämarus triki, aga tagasiteel enam autode alla jäänud siilionusid ei näinud. Tulles oli vähemalt kolm tükki sirakil. Küsiti, kas skeemis võib kergendada. Jah, võib, kui on nii kirjas. Kas see kehtib galopi kohta ka? Kujutlusvõime maalis pildi galopi "kergendamisest": ühe sammu istud ja teise seisad jalustel. See on päris hea koordinatsiooniharjutus, aga sootuks raskem kui täisistak. Silmas peeti siiski poolistakut. Inimesed on nii leidlikud.
Sepp leidis talla alt verevalumi. Lonkeid polnud. Õhtul tuli koos kukeseentega tuppa mitu ämblikku. Ei hakanud neid kodustama, suuremad said õue tagasi. Väksemaid ei saanudki kõiki kätte. Neil pole ju üldse süüa siin midagi.
Vants tegi mulle suurima komplimendi. Tuli nimelt koplis vastu ja rõõmsalt trenni, kuigi eile pidi vahelduseks natuke pingutama.
Lubasin maastikuringil niidetud põllule sattudes Vantsil üle pika aja jalgu sirutada. Esimene sirge oli tempokas. Teine optimistlikum. Kolmandaga pühkis minema nagu poleks homset. Tõesti nautis võimalust. Ja tegi oma kiirusrekordi. Igaks juhuks neljandat sirget ei teinud, mine tea, kuhu välja oleks jõudnud.
Järgmised võistlused on teadmata kaugel tulevikus, võib-olla alles kevadel. Seni tuleb teha baastööd, aga kuidas küll hoida huvi üleval? Kõik need 5+ kuud, kui mitte midagi ei toimu. Seisma ei saa jätta, kõhud kasvaksid maani ja näiteks Metsik lõpetaks vist hingamise üldse ära. Praegugi kerge koormusega ähib liiga palju. Kui kaua ta üldse vastu peab...? Jalad või kopsud, muudkui on millegagi häda. Üks tuttav kopsuhaige suri tiirudesse hoopis.
Kraadid on allakümnesse hiilinud. Külm on. Asjaolude tõttu jagunesime Rogainiks tiimidesse nii, et halvemal juhul ei jõua jalak@ijad metsast väljagi. 50k või 30k:1 kaardil on punktid poolnähtamatud. Vähemalt minu jaoks. Sest kaardilugeja läks vanaema tiimi.
Kuu lõppes rakendite ralliga ja hobustel käisid lapsed külas. Olin trenniriided maha unustanud ja seega poleks niikuinii ringi kihutada saanud, võis lapsi lõbustada küll.
Nüüd jään sügisunne.
No comments:
Post a Comment